Paljud (vanemapoolsed?) Canoni fännid ilmselt noogutavad tunnustavalt, kui räägitakse Canoni legendaarsest 24-105 mm f/4 objektiivist. See oli valge, terav ja väga universaalse fookuskauguste vahemikuga. Nüüd on peeglivabadele kaameratele olemas ka f/2.8 versioon sellest. Nii, ja kui sa nüüd võtaksid selle ning keeraksid selle poolkaader-suuruses sensoriga kaamera ette, oleks sul sama fookusvahemik, kui Tamroni 35-150 mm f/2-2.8 täiskaader kaamera ees.. Ainult et kaugeltki mitte nii valge.
Umbes nii tuleks ilmselt seletada, mis imeloom see Tamron 35-150mm f2-2.8 objektiiv on. Ja kerge võõristus on loomulik, kuid usu mind, tegemist on nii hea objektiiviga, et kui ma olin selle ära proovinud ning Photopointi renti tagasi andnud, küsisin ma ka hinnapakkumist. Vot.
See objektiiv on tegelikult olnud juba mõnda aega kättesaadav Sony bajonettidele, aga nüüd on ta olemas ka Nikoni Z-bajonetile (gerontidele, “Hurraa!”) ja Photopoint oli nii kena, et andis seda mulle näppida. (Täielik avalikustamine – sain selle obje tasuta proovimiseks; Photopoint ei andnud mulle ei raha ega suuniseid, mida selle asja kohta arvata. Vott.)
Igasugu pikslipiilumise videosid selle objektiivi kohta on kogu interneedus täis, neid võid sa täitsa iseseisvalt vaadata. Ilmselt on piisav, kui mainin ära, et nii Dpreview kui Jared Polin leidsid, et tegu on täiesti sajebiss objektiiviga, millel on paar oma kiiksu.
Mida mul neile siis lisaks öelda on? Ega muud, kui et kuidas teda siis päris maailmas kasutada on. Panin ta proovile nii portreeobjektiivina stuudios, tööloomana jõusaali fotosessioonidel kui video-objektiivina käest hoides reportaaži filmides.
See fookusvahemik
Tõsi ta on, ma olin veidi skeptiline selle suhteliselt harjumatu fookusvahemiku suhtes. Aga tõsi ta on, see on põhimõtteliselt sama, kui oleks tavalise 24-105 poolkaadri ette pannud ning temaga harjus üsna kiiresti. Mis veelgi olulisem, kogu selle kasutamise ajal ei jäänud ta mulle kordagi liiga lühikeks ning peaaegu mitte kordagi ei tundnud ma, et oleks võinud laiem olla.
See aga tähendab, et sisuliselt on see täpselt seal vahemikus, kus ma teen valdava oma fotodest (vt. kõrvalepõiget allpool). Nii et kui mul see olemas oleks, ei oleks mulle vaja, näiteks 24-70 mm (millest ta, muuseas, on valgem) ega 70-200 mm f/2.8-t. Ehk ligi kolm tuhat eurot kokku hoitud ja nagu maast leitud!
Üleval: 35 mm vs 126 mm
Ainus jama on, et mul on nad juba mõlemad olemas… Nii et nüüd ma siin kaalun, et kas ma peaksin need maha müüma ja Tamroni asemele ostma, et saaks kotti ruumi juurde ning kergemaks?
Statistiline kõrvalepõige
Ole nüüd heaga hoiatatud – see kõrvalepõige on ilmselt huvitav ainult nohikutele ja inimestele, kellele meeldib Excel!
Aga, ühesõnaga, võtsin võrdlusesse lahti kogu oma 2023. aasta jooksul tehtud fotode kogumi ning loendasin Capture One’is kokku, mitu pilti ma iga fookuskauguse juures vahemikus 24 mm kuni 200 mm teinud olen. Näe, tulemuseks on selline graafik:
Sinisega on kõik 2023. aasta jooksul kõikide mu erinevate objektiividega tehtud piltide näitajad, rohelisega Tamroniga testperioodil tehtud. Pulga kõrgus näitab, mitu % kõikidest piltidest on tehtud vastava mm juures, ehk teisisõnu, kui sageli ma antud fookuskauguse vahemikku kasutan.
Esiteks on näha, et üldiselt on kolm peamist fookuskauguste vahemikku, kus ma tavaliselt pildistama kipun – 45, 80 ja 125 mm kandis. Lisaks on kaks selget kõrvalekallet – täpselt 50 ja 70 mm. Esimene tuleneb asjaolust, et kasutan loomulikus valguses pildistamiseks sageli Nikoni 50 mm f/1.8 objektiivi, mis kontsentreerib väärtused täpselt sellele numbrile.
Teine aga on huvitavam – andmetest ilmneb, et rohkem on pilte, mis on 70 ja rohkem mm, kuid 70 mm-st allapoole on pigem veidi tühja maad. See viitab asjaolule, et ma olen pildistanud 70-200 mm objektiiviga pigem laiemas otsa ja tahtnud veel laiemaks minna, kuid pole ju olnud, kuhu minna. Samas 24-70 mm objektiiviga pildistamisel veel kitsamaks mineku tarvidust ei paista.
Samas on näha, et 70-200 mm kaugemas otsas ma pildistan pigem vähem. Seega, kõike kokku võttes on andmetest näha, et Tamroni 35-150 mm vahemik kataks tegelikult tõesti valdava osa sellest vahemikust, kus mul pildistada on vajadust, vabastades mind objektiivi vahetamise painest fotosessioonide ajal.
Muuseas, selle fookuskauguste vahemiku sees jõuab ta muuseas f/2.8-ni alles u. 135 mm juures. Seega, sellest laiemalt on ta tegelikult valgem kui ükski “klassikaline” f/2.8 püsiavaga normaal- või telesuum. Sellise valguse saamiseks tuleks sajalisi päris entusiastilikult lehvitada, sest Canoni 24-70 mm f/2 maksab ligi 3000 € kanti.
Optika
Ära otse päikesesse pildista, siis on kõik helge nagu haldja hame. Fookus on kiire, täpne, vaikne. Ja kusjuures täpne isegi Nikon Z6 II ees, mis ise teab mis täpsusega ei hiilga. Julgen isegi väita, et mul on selle objektiiviga rohkem teravaid pilte kui mu Nikon 24-70 f/4-ga või 70-200 mm f/2.8-ga. Aga võibolla oli see algaja õnn?
Otse valgusesse pildistades ta õige veidi halotab, aga ausalt öeldes mind see ei sega:
Mõnede jaoks on kõige olulisem asi objektiivi bokeh. Nojah. Ma ütleks, et taust jääb sellega meeldivalt kreemine ning mummud reeglina mõnusad sujuvad, kuid väga ekstreemsetel juhtudel võib udumummude sisu veidi “sibulaks” ära minna:
Video
Ma ütleksin, et videograafid on ilmselt selle objektiivi üks tänuväärsemaid sihtrühmi. Ta on valge nagu kuripatt, tema tasakaal sisuliselt ei muutu sisse või välja suumides, fookusvahemik katab põhimõtteliselt kõik, mis videograafil vaja, ta on terav, lõikab objektid taustast välja nii laias kui kitsas otsas, ta on suurepärane sang, millest kaamerat filmimise ajal kinni hoida… Mida sa hing veel ihkad. No vaata:
Kasutamine
Kõige hea juures, mis selle objektiivi juures on, on ka üks puudus. Õigemini, üks asi lihtsalt puudub ja selleks on objektiivi-sisene värinavähendus. Aga päriselt, kui selle võrra on objektiiv kergem ja odavam ning enamustes kaamerates on keresisene värinavähendus niikuinii olemas, siis ma ei osanud sellest ka puudust tunda. Õigemini, ei pannud selle puudumist tähele enne, kui selle puudumisele mu tähelepanu juhiti peale seda, kui ma objektiivi tagasi olin andnud.
Ergonoomilises mõttes on objektiiv minu akutallaga kaamera ees kenasti tasakaalus ja mõnus kasutada. Suumi rõngas on ehk veidi harjumatult raske, aga ka sellega harjub. Erilisi niginaid-naginaid mulle ette ei jäänud.
Kõige suurem probleem
Mul on kombeks pildistamiste vahel kaamera objektiivi ja varjuki peale püsti panna. Selle objektiivi/varjukiga seda teha ei saa – selle ots on liiga kumer ja ma oleksin kaamera paar korda niimoodi tegelikult maha kukutanud. Mis Tamroni inseneridel ometi mõttes oli?!
Kokkuvõttes
See on ideaalne objektiiv sündmuste, näiteks pulmade jne pildistajatele. See on täiesti suurepärane objektiiv kõikidele, kes kaaluvad, et kas osta 24-70 või 70-200 objektiiv – ostku hoopis see ja maailmas on jälle tasakaal. See on objektiiv kõigile, kes pidevalt objektiive kere ees vahetama peavad.
Ta on valge, kiire, terav, mitte liiga raske, effing universaalse fookusvahemikuga. Mul on suhteliselt raske leida juhtu väljaspool loodusfotograafiat, kus see objektiiv ei oleks kas suurepärane esimene objektiiv või hea asemik komplektide tükihaaval upgrade’imisele. Tegelikult, ilmselt on hetkel tegu kõige parema väärtuspakkumisega objektiivide seas üldse. Ja see on kättesaadav nii Nikoni kui Sony kunnidele. Mida sa hing veel ihkad?
Kui sa mind ei usu, mine võta see Photopointi rendist ja proovi ise järele. Oma silm on ikka kuningas 🙂 Ja kui meeldis, siis saad selle mõnusa hinnaga Photopointi e-poest omale osta.
Parimat
Siim
P.S – Kui sul on küsimusi näiteks selle obje või minu tegemiste kohta üldiselt, siis võta minuga julgelt ühendust sõnumiga Instagramis @sk_fitnessphotography konto alt või saada sõnum meilile, siit.
