Ülenurme koertenäitusel selsinasel päeval paistis Päike kohati eriliselt valjusti. Olles valinud just nimelt selleks päevaks tumeda pintsaku kandmise, oli Päikese jõud mu selja peal erilise intensiivsusega tunda. Rääkimata üsna hõreda kattega pealaest. Aga südasuvine (ja kaua oodatud) kuumus ei morjenda ometi ühtki koerainimest!
Ja kuna ma küll ringikorraldaja vastutusrikkast ülesandest pääsenuna siiski veel koju minna ei saanud, siis otsustasin, et n.ö. noa vahedana hoidmise nimel tuleb paar pilti teha. Olukord selleks ei olnud just väga lihtne – sirav päike, vaheldumisi heledad ja tumedad koerad ning veelgi heledamate või tumedamate kostüümidega händlerid. Aga pikk toru ette ja tuld:
Katsetamise tulemusel ilmnes paar olulist asja. Esiteks, ma pean rohkem harjutama kiiretes situatsioonides manuaalrežiimis pildistamist (üldjuhul pildistan ma kiiretes olukordades avaprioriteetis, reguleerides vastavalt vajadusele särikompensatsiooni). Teiseks, vastu valgust pildistades paneb autofookus teinekord üsna kõvasti mööda, mistõttu võiks sellisel juhul ilmselt pigem käsitsi fokuseerida. Kolmandaks, Nikoni ActiveLighting süsteem töötab seisvate ja keskmise kiirusega liikuvate objektidega väga hästi, kuid ekstreemsituatsioonides tekitab pildil korduvsärituse ning tulemuseks veidi udune pilt. Asi vajab ilmselt veidi tõsisemat uurimist, aga sellest mõni teine kord…
