Mälukaardi valimine oma kaamera sisse on suhteliselt keeruline ka kogenud tehnofiilile. Kõige lihtsam ning lollikindlam võiks olla kõige kallima kaardi ostmine, mis poes on. Võttes aga arvesse, et need hinnad võivad minna päris suureks (näiteks nii), ei pruugi see olla kõige mõistlikum meetod.
Mälukaarti ostes on tavalisel inimesel tegelikult peamine küsimus – kui palju pildifaile siia peale mahub? Mida rohkem megapiksleid, seda suuremad failid, seda kiiremini kaart täis saab. Seega, mida rohkem gigabaite kaardil, seda parem, kuid ühel hetkel tuleb mõistlikuse piir ette. Ma ei soovitaks tavasituatsioonis kasutada kaarte, kuhu mahub palju rohkem fotosid kui u. 250 tükki. Sellel on kaks põhjust: 1) sellisel moel piirab ennast ka kõige uljam pritsi-ja-palveta tüüpi fotograaf, mistõttu pärast on palju vähem pilte läbi vaadata ning arvuti kõvaketas täitub aeglasemalt; 2) kui sinu kaart saab täis, siis paned sisse uue ning väheneb oht et kui ühe kaardiga midagi juhtub, siis on kõik pildid kadunud.
Teiseks tuleks vaadata kaardi kiirust. Seda tähistab SD-kaardi puhul kiirusklass, mis on skaalal 1-10 ning kirjutatakse kaardile väikse, ühest servast lahtise ringi sisse. Mida suurem number, seda kiirem kaart. See on oluline kaamerate puhul, mis näiteks on ka võimelised filmima HD-videot jne.
Kui aga minna nõudlikumaks, hakkavad mängima ka teised parameetrid – kui vastupidav on see kaart karmides tingimustes (kas see kannatab niiskust matkamisel, külma looduspildistamisel, kuuma reisimisel, röntgenkiirgust lennujaamades jne), kui kiirelt on see võimeline pildid kaamerast enda peale salvestama ning hiljem kaardilt maha arvutisse laadima.
Sellega seoses juhtusime Kadri Audovaga arutama asjaolu, et kaamera kippus teinekord kriitilistes olukordades justkui külmuma. Ning selle käigus jõudsime erinevaid võimalikke põhjuseid arutades ka kiiruseni, millega kaamera puhvrisse kogunenud pilte mälukaardile maha on võimeline pumpama. Eriti kõrge megapikslite arvuga kaamerate puhul muutub puhvri suurus ning ülekande kiirus äärmiselt oluliseks.
Sellest arutelust innustust saanuna otsustasin ka oma kaamera peal katsetada, kas siis kallil, n.ö. profikaardil ja minu seni kasutatud, suhteliselt tavaliste, kuid kiirete, klass 10 kaartidel ka mingi reaalne vahe on. Mõeldud-tehtud ja filmile ka pandud. Allolev filmijupike demonstreerib Nikon D7000 näite varal, kuidas kaardi kiirus kiirel pildistamisel ühel hetkel mutrivõtme hammarataste vahele visata võib:
Kuna ma olen veidi imelik, siis mulle meeldivad igasugused tabelid ja numbrid. Ning seetõttu on parema võrdluse huvides ülalnäidatud testi tulemused tabeli kujul:
RAW formaat: | 12 bit RAW | 14 bit RAW |
Paus peale puhvri täitumist, SanDisk Extreme Pro | 0,7 sek | 0,5 sek |
Paus peale puhvri täitumist, Silicon Power Class 10 | 1,7 sek | 1,4 sek |
Pausid piltide vahel täis puhvriga, SanDisk Extreme Pro | 1,0 sek | 1,0 sek |
Pausid piltide vahel täis puhvriga, Silicon Power Class 10 | 1,4 sek | 1,7 sek |
120 foto mahalaadimise aeg, SanDisk Extreme Pro | 2009. a iMac | 128 sek |
120 foto mahalaadimise aeg, Silicon Power Class 10 | 2009. a iMac | 131 sek |
120 foto mahalaadimise aeg, SanDisk Extreme Pro | 2011. HP 8460p | 35 sek |
120 foto mahalaadimise aeg, Silicon Power Class 10 | 2011. HP 8460p | 96 sek |
Et siis sellise huvitavad tulemused. Kaamera sees toimivad need kaardid märgatavalt erineva kiirusega. Näiteks on paus peale puhvri täitumist ja enne järgmise pildi tegemist SanDisk Extreme Pro kaardiga ligi kolm korda lühem kui “tavalisel” kaardil. Ka intervall, millega täis puhvrist piisavalt pilte eest ära pumbatakse, et paar-kolm pilti jälle teha saab (see on see tsakk…tsakk-tsakk, mida videoski kuulda on), on profikaardil ligi kaks korda lühem, mis võib näiteks pulmas selle kriitilise hetke tabamisel osutuda määrava tähtsusega momendiks.
Väga märgatavaks muutub vahe siis, kui pilte laadida arvutisse, mis kas toetab kiireid SD-formaate või kui teil on kiire kaardilugeja, mis ühendub kas USB 3.0, FireWire või Lightning porti. Võrrelge näiteks tabelis allalaadimise kiirusi 2009. aasta mudeli Apple iMac’i ning 2011. aasta HP sülearvuti vahel – kaks aastat on piisav vahe, et tehnikas neljakordne kaardilt maha laadimise kiiruse kasv tuua.
Loodetavasti ole sellest postitusest teile veidi kasu. Vabandust, et seekord eriti pilte ei olnud, kuid need tulevad ilmselt järgmises tehnilises postituses, kus leiame, et ei ole olemas “lihtsalt RAW faili”, millele vihjab ka tulemuste tabeli tulemuste kaks tulemuste tulpa.