Tamroni püha kolmainsus vol. 1 – 70-200 mm f/2.8 G2

Kunagi ammu kirjutasin ma kirjatüki Tamroni 70-200 objektiivi kohta, mis mulle toona väga meeldis. Aeg on edasi läinud ja Tamron on toonud turule uue versiooni, Tamron 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2. Et säiliks ajalooline järjepidevus, tuleb nüüd loomulikult ka seda “toru” põhjalikult testida ja torkida.

Olen seda objektiivi nüüdseks u. aastakese küll rentinud, küll tuttavatelt laenanud ja korra isegi Photopointilt testimiseks tasuta saanud, võrrelnud seda “originaal”-tootjate pakutuga jne. Nüüdseks tunnen, et ilmselt on mul kujunenud tema kohta arvamus. Milline see on, loe edasi 🙂

70-200 mm võib julgelt pidada fotograafide üheks lemmik-fookuskauguste vahemikuks. See on ääretult universaalne, võimaldades pildistada nii sporti kui portreesid, maastikufotot kui reportaaži. Pole ilmselt töötavat pressifotograafi, kellel selle vahemiku f/2.8 objektiivi kotis ei oleks.

Pikka aega oli üsna selge, et ega kaameramargile vastava originaaltootja kvaliteedile 3. osapoole tegijad vastu ei saa. Nikoni ja Canoni 70-200 mm f/2.8 olid kunnid, nii fookuse kiiruse, täpsuse, pildi- kui ehituskvaliteedi poolest. Tokina, Tamron, Sigma ja teised küll pakkusid oma alternatiive, aga olgem ausad, need ei olnud väga head.

Kuid nii Sigma kui Tamron on viimase kümne aasta jooksul kaardid täiesti segi löönud ja sellal kui Sigma rokib vanadel tegijatel sokid jalast fiksobjektiividega, näitavad Tamroni uued, G2 seeria suumid, et gigandid ei saa enam rahulikult loorberitel lebada. Seega, mida see 70-200mm f/2.8 Di VC USD G2 endast siis kujutab?

Sissejuhatus

Koos väikevenna, 24-70 mm f/2.8 G2-ga, valmis pildistama!

G2-te esmaselt kätte võttes tundub see täiesti tahke metallitükina. Tugev, ühesõnaga. Pind on Tamroni uutele objektiividele sarnaselt poolmatt, metalse tundega materjalist, mis eriti ei kriimustu ega võta ka sõrmejälgi külge, kui su sõrmed just tšerbureki söömisest rasvased ei ole.

Ainsaks erandiks on siin objektiivi päikesevarjuk, mis võtab kriime külge küll. Nii et kui see sind häirib, osta neid ilmselt mitu, sest ära sina ta kriibid.

Objektiivi raskuse poolest ei ole meil kindlasti tegu sulgkaallasega. Klaas kaalub palju ja kvaliteetne optiline klaas veelgi enam. Täpsemalt, poolteist kilo. Nikoni versioon miskipärast 15 grammi vähem. Lisa siia veel profikerega kaamera ja piltlikult (hehe) on sul käe otsas kolmeliitrine kurgipurk. Päev otsa. Kogu aeg.

Teisisõnu, kui sa seda kolakat päev aega kaasas tassid, siis ma soovitaks pikemate kasutusperioodide jaoks kindlasti kasutada kas üksjalga või üleõla rihma. Igatahes teeb see objektiiv sind tugevamaks või põhjustab kroonilise õlavalu. 50/50 võimalus, kumb.

Tamronile omaselt on suumirõngas eespool, kui fookus, mistap on tema käsitlemine kohati oma knihvidega. Nimelt, pidevat manuaalset reguleerimist võimaldav fookusrõngas jääb objektiivi käe peale toetades su käe vastu ja kui sa siis veidi seda kätt liigutad, liigutab see su fookuse muidugi paigast. Isiklikult see mind praktikas väga ei häiri, sest toetan käe peale mitte terve objektiivi vaid statiivi kinnitusjala. Lihtsalt, mulle tundub nii mugavam.

Rõngad ise liiguvad meeldivalt sujuvalt, ilma krigina ja raginata, mida võis aeg-ajalt kuulda eelmise versiooni puhul. Nad on ka kasutamisel parajalt laiad, nii et isegi pimedas leiad need lihtsasti kätte.

Kokkuvõtvalt, kui sa oled selle objektiivi just äsja ostnud ja nüüd tõstad selle karbist välja, siis tekib sisse see soe tunne, et vist sai ikka hea asi ostetud. Taktiilne tagasiside for the win!

Pildistabilisaator

See on minu jaoks ilma ühegi kõhkluseta selle objektiivi müügiargument nr 3! See töötab väga hästi. Kohe liiga hästi, kui sa oled vales f*cking režiimis. Nii et pane nüüd hoolega tähele, päriselt ka: loe enne selle objektiivi kasutusele võtmist juhend läbi, eriti VC koha pealt!

Tamron lubab optimistlikule fotograafile kuni 5 astet värinavähendust ning vähemalt kolm või isegi astet aeglasema katikuga võid sa tõesti minu hinnangul julgelt pildistada. Aga…

Tamron on andnud meile VC režiimide lüliti, millel on kolm (3!) asendit. Miks nii palju? Tore, et sa küsisid:

1. Nii-öelda tavaline režiim. See, milles sinu objektiiv vanasti kogu aeg niikuinii oli – värinavähendus peale ja tööle!
2. Panning mode ehk nn. kaasa vedamise režiim, kus objekiiv liigub objektiga küljelt küljele kaasa. Seda on varasemalt ka teistel objektiividel nähtud.
3. Uus režiim, kus (äkki kaamera aku säästmise eesmärgil?) aktiveerub värinavähendus ainult katiku päästmise hetkeks. Kui sa lülitad objektiivi sellesse režiimi, siis ilmuvad sinu ümber haldjad ja vikerkaari puuksutavad ükssarvikud ning sa teed eranditult ainult maailma parimaid pilte (Actual mileage may vary). P.S. – see on see režiim, kus see 5 astet vähendust võimalik peaks olema.

Ja need kõik kolm režiimi tõesti töötavad väga hästi ja teevad täpselt seda, mis juhendis kirjas. Aga.

Näiteks spordi-laadsete tegevuste pildistamisel  meeldib mulle katikukiirus madalaks lasta ja objektiivi tegevusega kaasa vedada. VC lüliti asend kerel on aga selline, et minul kipub ta kogu aeg liikuma asendist 2 asendisse 3. Ja mis sellest siis oli? Asend 3 on ju Nutella fotograafiline ekvivalent?

Ei olegi muud, et kui sa arvad, et saad laheda efekti kus taust on udune ja objekt terav, siis tulemus on TÄPSELT VASTUPIDINE. Ka kõige sujuvamal kaasa vedamisel on sul taust kristallselge ja sinu kallis objekt, kes teeb maailma kõige graatsilisemat poognat, on udune nagu Jüri Ratase sõnavõtt (klõpsa piltidel):

Nii et ole hoiatatud – kui oled koba nagu mina, teibi see raip kinni (sorry, ma kaotasin sinna mitu head pilti ja võtab ikka veel vanduma). Aga nii läheb, kui midagi töötab täpselt nii nagu reklaamitud… Ootamatu.

Ka portreede jms pildistamise juures on otse loomulikult värinavähendusest palju abi. Praktikas on alla 1/10 särikiirusega pildistamine täiesti vabalt tehtav. Ma lihtsalt ei tee seda, tavaliselt 😀

Fookus, pildi kvaliteet ja bokeh

Ehk müügiargument number 2.

See on tõesti terav objektiiv. Täiesti lahtise avaga pildistades on pildi keskosa, isegi kõrglahutusega sensorite ees nagu minu Nikon D810, terav, muutudes servades küll veidi pehmemaks. Kui võrrelda Nikoni FL-monstrumiga, on viimase joonis tõesti ehk veeeeeeidi teravam, kuid mitte nii palju kui võiks arvata. Kaugeltki mitte nii palju, kui Nikoni kahuri hind võiks eeldada. Kes ei usu, vaatab, mida Fstoppers selle kohta ütles.

Fookus on kiire ja täpne. Põhimõtteliselt, millele sa osutad, see on terav. Isegi täiesti avatud ava juures. Ja nii ongi.

Liikuvaid objekte trackib ta vabalt ka hämarates tingimustes, eeldusel et kaamera autofookuse süsteem järge suudab pidada. Või et fotograaf ei ole koba ning ei liigu kogu aeg objekti pealt ära. Näiteks, äärmiselt nigelates valgustingimustes koertenäitusel, ehk pimedas ruumis kiiresti liikuvaid tumedaid kogusid pildistades:

Sellel objektiivil on (minu jaoks) üsna meeldiv kerge vinjett, mille näiteks Lightroom soovi korral ka ühe nupuvajutusega eemaldada oskab. Imelikul kombel küll ei saa Lightroom objektiivi profiili valikul ise hästi aru, mis objektiiviga tegu on, aga kui talle juba Tamron ette öelda, siis tuleb ka õige mudel koheselt valikutesse.

Kromaatilised aberratsioonid on selles objektiivis väga hästi kontrolli all. Päris vastu kirgast valgust ei õnnestunud pildistada (või ei tulnud meelde, aga see jääb igaveseks saladuseks, et kumb variant siis oli), kuid näiteks Rando siin näitab, et tõstekangi rihveldustel ei ole märgatavaid värvimuudatusi ei otse-, kontra- ega külgvalguses. Enamasti on need kangid esimesed, mis vikerkaarevärvi lähevad 😀 Jah, ma tean, veidrad vikerkaared mul siin…

Bokeh ehk see udune pudru, milleks head objektiivid tausta muudavad, on väga meeldiv. Seda võiks ehk pidada sutsu teraliseks, kui seda väga lähedalt vaadata. Noh, võrreldes näiteks 85 mm f/1.8-ga. Aga tegelikult ei vaata NII lähedalt sinu pilte keegi, ja kes vaatab, on ilmselt kade või lihtsalt imelik.

Seega, kui sa vähegi saad aru, mida sa kaamera taga teed, siis selle toruga pildistatud pildid on teravad ja meeldiva bokeh‘ga. BOKEH!

Hind

Ehk müügiargument number 1.

Siin korra lipsas läbi Nikoni pakutav 70-200 uus, nn FL versioon, mis poes maksab ca. 3000 €. Et, nagu, mida? Kui siia kõrvale panna Tamroni G2, siis neid saab selle raha eest kaks tükki. Canoni samaväärne “toru”, EF 70-200mm f/2.8L IS II USM, maksab 2400 € – ehk Tamroni hinnast jääb jällegi ligi 1000 € ülegi.

Kas on Tamron siis 2x halvem? Ei ole. Tamron on praktiliselt sama hea kõikides asjades, mida ta teeb. Jah, Nikon on piiiisut teravama joonisega ja võib-olla fokuseerib murdosa sekundist kiiremini, aga teadsamis? Pärismaailmas, kui just sinu sessiooni hind kliendil vett silmast välja e võta, see ei loe. Sisuliselt on tegu võrdsete väärtuspakkumistega, mille peamine erinevus on hind. Ja kui hind on ainus vahe, ei saa ma muud mitte midagi soovitada, kui hoia oma raha kokku ja osta Tamron. Ülejäänud raha eest osta Tamroni 24-70 f/2.8 G2, millest ma ka varsti kirjutan. Nikon ja Canon peavad märksa rohkem pingutama, et nüüd minu käest raha kätte saada.

Kokkuvõte

Pluss:

+ Hind

+ Ehituskvaliteet

+ Pilt

+ Fookus

+ jne

Miinus:

– kaal

– kergesti kriimustuv päikesevarjuk

Ilmselt oled sa nüüdseks märganud, et minust on saanud selle toru suur fänn. Plusse on sellel selgesti rohkem kui miinuseid ning tegu on tõesti hea asjaga. 70-200 mm objektiiv ja eriti just see toru on sageli minuga fotosessioonidel kaasas ja leiab pidevalt kasutust. Seega, kui sul veel ei ole kotis 70-200 objektiivi, sest need on kallid või mida iganes, siis nüüd sul seda vabandust enam ei ole. Tamron on turule toonud pakkumise, mis on mõistliku hinnaga ja preemium-klassi kvaliteediga. Win-win igal juhul. Kae näiteks neid pakkumisi Photopointilt, nii Nikonile kui Canonile: –> Link e-poodi <–

Parimat!

Siim

Väike vihje ka – selleks, et seda objektiivi ise testida, ei ole vaja seda tingimata enne ära osta. Photopoint pakub võimalust seda ka suhteliselt mõistliku hinnaga rentida! Nii saad sellega enne ostmist ise pildistada ja veenduda, kas see vastab sinu ootustele! Vaata siit järele.