Tamron ilmselgelt ei mängi sama mängu kui teised kolmanda osapoole objektiivitootjad. Kui ühel hetkel keegi Tamroni majas otsustas, et lõikab nende standard-telesuumi ehk 70-200 mm f/2.8 objektiivi Sony versioonil otsast jupi maha, siis kõik lihtsalt noogutasid kaasa, et “davaiks siis. Mis meil lõunaks on?”. Nii sündiski Tamron 70-180 mm f/2.8 Di III VXD objektiiv Sony E-bajonetile. Kas see oli hea mõte? No loe edasi, saad teada!
Oot, mida?
Täitsa tõsi – Tamron on ilmselt aru saanud, et kuna Sony rahvas ilmselgelt on veidi altim vastu võtma radikaalseid muudatusi, siis saab nende peal katsetada palju ektsentrilisemaid mõtteid, kui keskmine Canonista üle elaks. Näiteks, kuidas teha objektiiv, mis on optilistelt omadustelt sama hea, kui “originaal”, aga maksaks palju vähem?
“OK, lepime kokku, et optika kvaliteedi pealt alla ei anna,” ütlesid nad. “Mis meil järele jääb?”. Püsiva suure avaga, suure ulatusega suumivates objektiivides tuleb kogu selle suumiulatuses teravuse ja ava säilitamiseks teha igasugu huvitavaid nippe, mis kõik maksavad ju raha. “Seega, kui me teeks toru veidi lühema, siis siin saaks vist veidi kokku hoida, eks?”
“Just!”
Samuti, värinavähendus objektiivi sees on üsna kallis, aga Sony kaamerates on VÄGA hea viieteljeline värinavähendus sensoriblokkidesse sisse ehitatud. Äkki meil ei olegi seda vaja objektiivi sisse panna? Mõeldud, tehtud! Vastupidavast plastist, mitte metallist korpus? Olemas! Nupud ja lülitid objektiivil? Ilmselge raiskamine!
Ja nii, ratsionaliseerimis-ettepanekuid ükshaaval läbi töötades jõudis Tamron objektiivini, mis nende enda väitel on optiliselt täpselt sama hea, kui mitte paremgi, kui Sony enda G-Master objektiiv, mis maksab täpselt kaks korda rohkem. Aga kas ta ka kaks korda parem on?
Esmamuljed
Tamron on arenduses pannud kõvasti rõhku sellele, et antud objektiiv oleks väiksem ja kergem kui nn. originaal ja see on neil ka tõesti hästi välja tulnud. Karbist välja võttes on kohe tunda, et Tamroni objektiiv on “originaalist” ligi poole kergem (815 g Sony 1480 g vastu) ning väiksem. Seetõttu võib täitsa vabalt olla, et sa võtaksid selle objektiivi palju parema meelega endaga kaasa matkama, või lihtsalt kotist välja ja teeksid sellega rohkem pilte, kui “originaaliga”.
Silma jääb ka asjaolu, et objektiivi peal ei ole ühtegi nuppu – kõiki funktsioone juhitakse Sony (kahjuks suhteliselt jaburast) menüüsüsteemist. Ka värinavähenduse osas sõidab Tamron priiküüti Sony kerede peal, mis tegelikult ei ole üldse halb mõte ning töötab kokkuvõttes väga hästi.
Kere on tehtud Tamroni enda välja mõeldud plastist, mis on karestatud ja tegelikult igati asise tunnetusega käte all. Üldsegi mitte plastmassine. Mitte just päris Abramsi tank, nagu originaal, aga üks tubli Pasi vähemalt
Tuleb tõdeda, et Tamron istub suurepäraselt nii Sony a7R III kui ka selle noorema vend a7R IV ette. Tema kerguse tõttu muutub lõpuks tõeks see lubadus, mida meile on hübriidkaamerate kohta kaua räägitud, et nad on kergemad ja väiksemad. Senimaani olid kered küll väikesed, aga kvaliteetsed objektiivid olid ikkagi suured ja rasked ning nullisid igasuguse kaaluvõidu ära.
Kõik see on muidugi väga tore, aga…
… kas see Ott Kiivikasest kah pilte teeb?
Jaa, teeb küll. Vaata ise:
Et kõik ausalt ära rääkida nii, nagu oli, pean ma alustama sellest, et tegelikult sai see test alguse selleset, et Ott Kiivikas palus mind appi oma uue raamatu sisse tulevate treeningprogrammide illustreerimiseks pilte tegema. Kuna Otile reeglina üle ühe korra ära ei öelda, siis olin muidugi kohe nõus.
Olgu mainitud, et koostööle lõi hoogu kaasa ka Tartus Mooncascade’i päris trennihuntide loodud treeninguäpp Gymwolf. Kui sa veel oma treeninguid üles ei kirjuta, et oma progressil silm peal hoida, siis nüüd on parim aeg Gymwolfiga alustada. Mine lae omale see äpp alla. Ma ootan siin niikaua.
Igatahes, kasutasin ühtlasi juhust ja nõutasin Photopointist (kes mulle selle objektiivi lahkelt testimiseks andis) Tamron 70-180 mm f/2.8 Di III VXD-le lisaks ka Sony a7R III kaamera (loe minu testimise tulemusi selle kaameraga siit), mille 45 megapikslit peaks olema kaugelt enam kui küll, et see objektiiv proovile panna.
Pildistamise kohaks sai valitud äsja avatud Ülemiste Gym, sest mulle meeldib Gym’i värvigamma, mis ei konkureeri pildistatavaga ning ühtlasi on seal ruumi ka välkudega toimetamiseks. Siinkohal tänu Gym’ile, et nad meid seal Otiga möllata lubasid!
Niisiis. Asja juurde.
Teravus, joonis ja bokeh
Tamron 70-180 mm f/2.8 Di III VXD joonis on terav, värvid on kenasti küllastunud ja ka vastu valgust pildistades on pilt kontrastne, mis tähendab, et ka objektiivi sisemuses on valguse peegeldumine ja hajumine tugevasti kontrolli all.
Otse loomulikult ei ole ka maailma ilusamast ja kergemast objektiivist vähimatki tolku, kui temaga teravat pilti teha ei saa. Selle Tamroniga saab. Kohe väga teravat pilti.
Mis puudutab bokeh’d, siis see on üsna kreemine. Tamron 70-180mm f/2.8 Di III VXD sobib seega, näiteks, portreeobjektiiviks väga hästi.
Kiirus
Kuigi meil jõusaalis polnud põhjust kiiret liikumist pildistada, kohtasime jõusaalis bikiini-fitness atleeti ja samas ka naiste jõutõstmise maailmarekordiomanikku Alinat (mine kindlasti vaata tema Instagrami @alina_malawi) ja mõtlesime, nagu viisakatel härrasmeestel kombeks on, teda tervitada. Niisiis röögatasime Alinale seljatagant “ALINA!”
Nagu näha, Alina reageeris otse loomulikult talle omase graatsiaga ega kaotanud närvi. Kaamera, omalt poolt, leidis Alina silma üles ja, koos objektiiviga, fokusseeris sellele juuste tagant, hetkega!
Aga et sellest võib sinu, hea lugeja, veenmisest vähe olla, siis tuli siiski tegeleda ka loomkatsetega. Sõna otseses mõttes.
Saage tuttavaks – Icy, canis domesticus, samojeedikoer:
Püüdsin Animal Eye Tracking’ut kasutamata hoida fookuses Icy silma sellal, kui ta mõõdukal kiirusel minu poole sörkis. Seeria viimasel pildil jõudis ta juba lähemale kui objektiiv fokuseerida suutis, kuid ülejäänud piltide seas on vaid 4-5 fotot 12-st, kus silm ei ole nõelterav. Kes on koeri pildistanud, teab, et see on väga muljetavaldav suhtarv. Ühtlasi, kes tahab, laeb endale lähemaks uurimiseks täissuuruses pildid siit alla.
Ei ole ikka veel veendunud? Okei. On aeg välja tuua…
Üle palgi hüppavad koerad
Siinkohal tervitused Betti Murdveele (vt. tema koerafoto protfooliot siit), kellega koos käisime 2019. aastal Claudio Piccoli fotokoolitusel “Dogs in Action”, kust see pealkiri pärit on 😀 Ja suured tänud Kristiina Tammikule (vt. tema fantastilist, üle maailma kuulsat Ibiza Podengode Instagrami siit), kes selle koolituse korraldas!
Aga nüüd, palun! Üle palgi hüppav koer. Isend: Taki, samuti samojeedikoer.
Kuna Taki tunneb ainult kahte kiirust – kiire ja valguskiirus, siis on tema fookuses hoidmise piiravaks faktoriks muidugi ka kaamera, mistap ma tahaks väga proovida, mida sellisest situatsioonis a7R IV suudab. Samuti olin ma ise kohati koba, ega suutnud fookuskasti pidevalt õigel kohal koera peal hoida. Seetõttu olin ma väga üllatunud, et kui suur oli fookuses piltide arv nüüd: mitme seeria keskmisena üle 50%! Minu kui kauaaegse koerte pildistaja jaoks on see vägagi muljetavaldav tulemus.
Nii et jaa. See ON kiire objektiiv. Ja/või mul on lihtsalt seni väga aeglased kaamerad olnud.
Kromaatilised aberratsioonid ja moonutused
Õm, ei. Ei ole.
Niisiis?
Pluss
+ Kerge, kiire, terav ja igati kvaliteetse “peotunnetusega” tubli objektiiv
+ Poole odavam, kui “originaal”, aga kaugeltki mitte poole halvem. Pigem sama hea kui mitte parem. Järelikult kaks korda rohkem pauku sama raha eest.
Miinus
– Nuppude puudumine teeb vajadusel kiired ümberlülitamised keerukamaks, kui need olema peaksid. Aga selleks on Custom Menu, eksole?
– Plastist korpus võib ohtral kasutamisel veidi paremini kriime ligi võtta (me siin kraabime tõesti vigade otsimisel tõrre põhja, eksole?).
Kokkuvõttes
Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et Tamron 70-180 mm f/2.8 Di III VXD on kohati paremgi, kui Sony enda klaas, mida ma kasutanud olen. Sama on kogenud ka teised testijad. Vaata kasvõi Jared Polini kogemust sama objektiiviga, siin.
See on väga hea objektiiv ükskõik millise Sony kaamera ette ja julgen teda kindlasti soovitada, kui oled ostmas oma Sony ette esimest “profi” objektiivi, aga raha veel Sony enda klaasi jaoks päris ei jagu. Osta seesama Tamron 70-180mm f/2.8 Di III VXD ja kui sa siis kunagi tunned vajadust, võid testida, kas G-Master objektiiv sulle niipalju lisandväärtust annab, et selle peale teise Tamroni hind veel välja käia.
Ja see “puuduv” 20 mm suumivahemiku pikemast otsast? Usu mind, sa ilmselt ei pane selle puudumist isegi tähele. Mina igatahes ei pannud. Kui sa mind ei usu, siis proovi ise järele – seda objektiivi saab igaüks enda Sony kaamera ette Photopointist rentida. Nii Tallinnas kui Tartus: photopoint.ee/rent
Muuseas! Ott Kiivikase “Targalt toitumise ja treenimise käsiraamatu” saad osta siit! Väärt lugemine õpetussõnade ja juhendmaterjalidega maestrolt endalt! Lisaks minu tehtud pildid kah veel sees
Suur tänu Otile, kes lubas neid pilte siin artikli juures kasutada!
Oma Tamron 70-180 mm f/2.8 Di III VXD saad osta Photopointist 🙂 Suur tänu neile ikka uusi mänguasju laenamast!
Parimat!
Siim
