…ehk mida teha, kui on vaja teha n.ö. ilupilti, aga väljas on pime, toas vastikult hämar ja sul on käepärast ainult üks väike välk?
Üks hea tuttav arvas, et tuleb külla ja laseb mul ühekorraga ka oma koertest paar ilusamat pilti teha. Piiranguteks olid aga hiline kellaaeg (peale tööd , ehk siis peale kella kuut, mis septembris on juba üsna hämar) ning piiratud ehk olematu eelarve. Seega sai pildistamise ajal olema pime ning lisavalgustite rentimine vähemalt esialgu kõne alla ei tulnud. Seega tuli minna strobismilainele.
Kes veel ei tea, siis strobism on sõna, mis pärineb David Hobby nimelise fotograafi sulest (klaviatuurist?), kes oma üle maailma loetavas blogis jagab mõtteid ja nippe just nimelt selle kohta, kuidas väikestest — s.o. mitte stuudio – välkudest — välja võluda selline valgus, mille eest muidu tuleks tehnika näol välja käia oi-oi kui palju raha. Soovitan kõikidel vähegi fotohuvilistel seda kindlasti lugeda ja see oma veebilehitseja lemmikutesse panna.
Nikoni välk SB-800 tagantoolt
Strobistide esimene õppetund: välk kaamera pealt maha! Jutt käib siin muidugi eraldiseisvast väikesest välgust, mitte sellest üles hüppavast, mis kaamera külge igaveseks kinnitatud on. Minul oli antud juhul kasutada Nikoni välk SB-800. Nikoni kaamerate ja välkude juures on üks väga tore ja kasulik omadus: nimelt on nad võimelised omavahel rääkima ka siis, kui välk füüsiliselt kaameraga ühendatud ei ole – juhtmevabalt. See aga võimaldab meil teha igasuguseid nippe. Lisaks on n.ö. vingematel Nikoni kaameretal võimalik ka otse kaamerast muuta eemalseisva välgu jõudu ning muid parameetreid. Muidugi, kes tahab, saab jätkuvalt ka oma väikeste valgete näppudega välgu kere pealt seadistusi muuta.
Välgu kaamera pealt maha toomisega muudame me oluliselt valguse langemisnurka ja kvaliteeti, s.t. kui ilusa või dramaatilise ilme see meie pildile loob. Lisaks võimaldab see vältida punaseid silmi, toob paremini välja pildistatavate objektide pinnastruktuuri jne jne. Täiendavalt annab see meile võimaluse objekti valgustada ühe konstantse nurga alt ning ise samal ajal kaameraga ringi liikuda.
Esimene kord üritasime valgustada nii, et välk oli objektist (antud juhul siis koerast) paremal (siin ja edaspidi ikka kaamera poolt vaadatuna). Välk oli asetatud statiivile koerast veidi kõrgemal ning koera pikiteljest umbes 45 kraadi võrra kõrvale nihutatud – alustamiseks lahendus, mis alati töötab. Lisaks suumisime välgu välja ning keerasime ta nii, et ta otse objektile praktiliselt valgust ei näidanud vaid põrgatasime teisel pool modelli olevalt valgelt linalt, peenema nimega reflektorilt.
Pildistamiseks valmis seatud stseen.
Selle tulemuseks järgmine pilt. Modelliks, muuseas, on tiibeti spanjel nimega Sandy.
Sandy, esimene seadistus.
Sisuliselt pimeda toa kohta mitte sugugi paha. Siiski tundus meile, et saab kindlasti veel paremini. Seda fotot oleks küll võimalik pärast arvutis uhkemaks teha, aga milleks tuua endale rohkem tööd kaela? Tuli olla leidlikum.
Leidlikkus seisnes järgnevas – riputasime enne reflektorina kasutusel olnud riidetüki ümber objekti nii, et moodustus seda kolmest küljest – vasakult, paremalt ja ülalt ümbritsev kast. Tausta vahetasime ka ühtlasema vastu – selleks sai helesiniseks värvitud valge riie, mis mul igaks juhuks alati valmis on. Välgu paigutasime kirjeldatud kasti kõrvale ning lasime tal “tulistada” läbi riide.
Sellise asetusega riide puhul hakkab valgus tekkinud kastis kasti seintelt põrkuma ja tulemuseks on ilus ja ühtlane, objekti täielikult ümbritsev valgus. Edasi oli juba ainult nokitsemise ja harjutamise asi ning tulemuseks järgmised pildid:
-
- Nikoni välk SB-800 tagantoolt
-
- Pildistamiseks valmis seatud stseen.
-
- Sandy, esimene seadistus.
