Sony on hetkel üks kahest hübriidkaamerate valitsejatest maailmas, Canoni kõrval (sorry, Nikon) ja nende viimatist megapikslite kunni, A7R V-te, on interneeduses ja juutuubis juba nii palju uuritud ja testitud, et võiks arvata, et äkki aitab kah.
Aga, vidju ja influensser ei anna sulle teada, kuidas see sulle pihku istub, kui mugav on teda praktiliselt SINU töövoos kasutada jne. Seda kõike saab teada, kui lähed näiteks võtad Photopointi rendist selle kaamera ja katsud ise järele. Või kui Photopointi turundusjuht sinu peale halastab ja selle sulle testimiseks pihku annab, siis on ka päris okei. Natukene ootamatul kombel niimoodi juhtuski ja nii oli mul võimalus nädal aega Sony A7R V-ga heas toonuses neidiseid ja lihaselisi noormehi pildistada. Küll iseseisvalt, küll kaabliga arvuti ja iPadi külge aheldatuna. Näe, näiteks nii:
Ja tead mis? See on isegi veidi parem kui A7R IV, ja tegelikult isegi palju parem kui A7R III, mida ma mõnda aega tagasi testisin. Aga peamine küsimus, mida sa enese käest küsima pead, on:
Kas sul on ikka nii palju piksleid vaja?
Sest olgem ausad – muude parameetrite osas on 4000+ eurosed kaamerad sellised, et võta üks ja viska teist. Kõigi kolme suure tegija tippkaamerad on ikka kohe väga head, nii et saatan peitub detailides. Ja neid näeb Sony A7R V PALLLJU! Täpsemalt, ta näeb 61 miljonit pikslit. Tead, mis see sinu mälukaartidega ja kõvaketastega teeb? Õnneks toetab V versioon nüüd kaduteta pakitud RAW-d, nii et iga klõps on “ainult” umbes 60-65 megabaiti. Kui sa tead, mitu pilti sa sessi jooksul teed, siis arvuta ise, mitut uut välist kõvaketast sul vaja on.
Miks palju piksleid veel mõtlema võiks panna, kui kõvakettad ja kaardid on põhimõtteliselt võileiva hinnaga? No, okei, asitõend B:
Ma usun, et me oleme kõik ühel lehel, et rabavalt kaunis Elis siin pildil on suurepärane ja me tahame temaga palju lähemalt tutvust teha? 61 MP laseb sul näha palju rohkem Elist, kui sa arvasid, et sul eladeski vaja on:
Koguni nii palju, et hakkad mõtlema, et äkki ma nii lähedalt ikka ei tahtnud näha. Ehk tere tulemast lisatunnid arvuti taga kogu seda uskumatult kaunist pindala puhastades. Jah, tulemus on kaunis, aga selle tulemuse saavutamine tuleb tugeva opportunity cost’iga töötlemise aja arvelt. Minul põhimõtteliselt peaaegu kahekordistus piltide puhastamisele kuluv aeg. Mõtle nüüd hoolega – kas see tulem… :
…on seda lisatööd ja kuluvat aega väärt? Ma ei saa seda sinu eest öelda, seda peab ise kogema. Kui ma teeks pilte peamiselt suurteks väljatrükkideks, oleks minu vastus iga kell JAH. Aga praegu, kus 90% minu töödest lipsavad vaid hetkeks inimese mobiiliekraanil, ei ole ma nii kindel… Ehk piisab veel mu tublist Nikon Z6 II-st ja tema 24 MP-st? Aga see tulemus on nii siidine ja puhas…. AAAAHHH! Enivei.
IBIS!
Suur arv megapiksleid toob kaasa veel ühe eripära. Juba mu vana tööhobuse Nikon D810-ga oma 36 MP-ga ei töötanud vana fotograafide tarkus, et terava pildi saamiseks peaks katikukiirus käe pealt pildistades olema vähemalt 1/fookuskaugus sekundit. Selle kaamera puhul pidi see ikka vähemalt kaks korda kiirem olema. Veel hullem oli lugu 50 MP-ga Pentax 645z-ga, mille üüratu peegel laperdas seal sees nagu purjus akvalangist. Fuji imeline GFX 50s oli küll sama sensoriga, aga tõhusa sisemise stabilisaatori tõttu oli see kaamera isegi käest juba täitsa kasutatav. Sony puhul oleks olukord ilmselt veelgi hullem, aga õnneks on tema sisse ehitatud värinavähendus nii hea, et see probleem ennast eriti meelde ei tuletanudki. Kuid, alla 1/100 sekundi ma 200 mm fookuskauguse juures siiski minna ei soovitaks. Pro tip 😀
Kui juba pimedas pildistamisele jutt läks, siis 4 stoppi on varjust selle kaameraga täiesti päästetav. Sõltub muidugi sinu enda müratundlikkusest. Müra ise ei ole siiski nii naturaalne kui Nikoni sensorite korral, nii et veidi tähelepanu tuleb sellele siiski veidi pöörata.
FOOKUS!
See, kui kaugelt ja kui täspelt see alati just silmaiirise fookusesse püüab on ulme. Minu praktikas oli fookussüsteemi hit rate u. 99%. Mitu korda tekkis mul tunne, et lähen viskan oma Nikon Z6 II-e lihtsalt kui mõttetu prügi minema, sest see fookuse vahe on lihtsalt nii suur. Õnneks tuli mul omakorda meelde, kui palju parem on Z6-e fookus minu eelmise tööloomaga võrreldes, nii et perspektiiv rahustas ikka maha.
Tagasi Sony juurde. Paar korda, tundub, feilis fookus pigem optika pärast (näiteks Sony 70-200 mm f/2.8, mis mul testkaameraga kasutada oli, on teatud ringkondades kurikuulus oma ebausaldusväärsuse tõttu). Näiteks siin, kus kaamera oli veendunud, et ta on saanud iirise fookusesse, aga terav on siiski oimukoht:

Personaaltreener Siim Savisaar portree
Mis rõhutab, et klaas-klaas-klaas on nii kõrgete megapikslite juures kõige tähtsam. Aga muidu, lähedalt või kaugelt, võid olla üsna kindel, et see, mida sa sihid, on terav. Kui sa just ei lase oma katikukiirust liiga alla, ja kuigi ma siin just IBISt kiitsin, tuleb see piir ikkagi ootamatult äkki ette. Päris 5 stoppi, nagu reklaammaterjalid lubavad, ma hästi kätte ei saanud. Kasvõi selle pärast, et objektiks olev inimene ise ka liigub veits, eksole.
Aga ikkagi – see kust ja kuidas see kaamera inimese silma üles otsib, on ikka puhas maagia. Sony väidab küll, et AI, aga viitan Arthur C. Clarke’ile ja jään endale kindlaks. No kae Elisabethi siin:

Terav vorm ja ripsmekarv ka teiselt poolt saali pildistades. Bikiinifitness-atleet Elisabeth Atamanski
Jou! Silmad on ülevalpool! Creep. Enivei.
Muud fotograafi elu lihtsamaks tegevad asjad
Dual-use USB-C! See kaamera võtab USB-C kaabliga arvuti külge ühendatuna sama kaabli kaudu voolu ja laeb pilte maha! Võibolla teevad seda kõik kaamerad ja mina oma Nikonitega olen lihtsalt ajale jalgu jäänud, aga kui seni oleks mul väga pikkade stuudiosesside jaoks olnud vaja kahte eraldi juhet – ühte kaamera toiteks ja teist andmesideks – siis selle kaameraga seda muret ei ole. Tulista, kuni käsi ära väsib!
Menüüsüsteem! See on inimlik! Lõpuks! Varasemalt on Sony menüüd mind ikka endast välja ajanud 😀
Tagumine ekraan! See on ilus, ja vaadeldav ka täies päevavalguses. Lisaks see keerab ja pöörab ennast põhimõtteliselt igale poole. Very nice!
Mõttekohad
Asjad, millega tuleb ülaltoodule lisaks arvestada
- Sul on väga kiireid ja suuri kaarte vaja; eriti, kui vähegi actionit pildistad
- Kui sa oled naisterahvas või sul on lihtsalt väikesed käed, on kaamera suurus peos hea. Keskmine meesterahvas võiks kaaluda ilmselt vähemalt akutalla lisamist.
- Kuigi teised testijad on öeldnud, et kurikuulsast “Sony kollasest” nahatoonist olla “viiese” puhul lahti saadud, siis minu kogemuse järgi pidi seda punast ikka kõvasti sisse tooma, et inimesed päris Simpsonitest maha poleks astunud. Aga see on jällegi puhtalt isiklik maitse.
Kokkuvõte
Selle testimise peale tuli täitsa kohe natukene elu üle järele mõtelda. Ja kaalumise kohad, minu kui peamiselt pigem katmata kehapinda ja inimesi pildistava fotograafina, lisaks paadunud ja rehabiliteerimisele veel mitte alluva nikoniaanina, olid mitmekülgsed. Kui mul juba oleks Sony A7R IV, siis ma seda välja vahetama ei jookseks. Nii palju parem V ka ei ole, sest IV on ikka kohe väga hea kaamera ja kannatab osta ka praegugi. Võib isegi olla, et selle 1000-eurose vahe eest võiks osta IV ette hoopis hea Tamroni objektiivi ja elu oleks lill.
Tulles aga III-e, mõne vanema hübriidi või lausa peegelkaamera pealt ja asemikku otsides, siis eeldusel, e sul on neid megapiksleid vaja, on V väga tugev pakkumine, millega kindlasti tasuks vähemalt tutvuda. Sonyle on ka palju kvaliteetset Tamroni ja Sigma klaasi, mis tegelikult mitmel juhul teeb Sony enda optikale silmad ette palju soodsama hinna eest. Realistlikult on tegu väga tugeva stuudio ja editorial kaameraga. Spordiks ma teda ei soovitaks, sest failide suurus ja sarivõtte kiirused sõidavad suht varmalt piirajasse, aga kõik žanrid, kus pildil liiguvad objektid kuni jalutamise tempos, on selle kaameraga suurepäraselt kaetavad.
Mine tea, kas sellest sulle nüüd abi oli, hea lugeja, aga kui oli, siis mine viska mu Instasse pöial püsti. Nii ma tean teinekordki Photopointi mõnda ässamat kaamerat teie tarbeks lunima minna 😀 Seniks mine vaata Sony A7R V-te Photopointis.
Parimat!
Siim