Ikka ja jälle kerkib noorte (vahet pole kas vanuselises või kogemuslikus mõttes) fotograafide teele küsimus – mis asi on RAW ja miks seda mulle vaja läheb? Tihti on kusagilt kuuldud, et “päris” fotograafid pildistavad RAW-d ning tahetakse ka kohe kõik järele teha. Siin on aga paar konksu, enne kui magusa iva juurde saab minna.
Märkus: arusaamisvõime tasandamise huvides mainin ära, et tegemaks vahet RAW ja JPEG failidel, on JPEG formaadis piltide failinime lõpus on “.jpg” ning RAW formaatidel sõltuvalt kaamera margist erinev märge, näiteks “.nef” (Nikon) või “.CR2” (Canon).
Et, nagu, misasja?
Mäletan, et kõige esimesel fotokoolitusel, kus ma osalesin, soovitas fotograaf Jaanus Järva kindlasti pildistada nn toorest ehk RAW formaati, mis pidi andma hästi palju võimalusi, mida JPG ei võimaldavat. Mismoodi täpsemalt need võimalused avanevad, jäi tookord ajapuudusel lähemalt läbi rääkimata. Tänapäeval võiks ainuüksi sellest teemast kindlasti terve eraldi neljatunnise seminari teha.
Läks veel hulk aega enne, kui ka mina RAW-usku läksin. Esialgu aitas mulle JPG-st täiesti – ma ei tundnud RAW täiendavatest võimalustest kuidagi puudust. Lisaks – tol hetkel oli mu (piraaditud) Photoshopi liides RAW-de käsitlemiseks müstiliselt keeruline ning tagatipuks sai tollane “suur”, 2 gigabaidine, mälukaart kaameras RAW faile hirmus kiiresti täis. Ka arvuti kõvaketas oli mul “vaid” 250 gigabaidine. Seega tundus JPG mulle kui asjaarmaastajast fotograafile palju mõistlikum valik. Aeg aga läks edasi, oskused ja tehnika arenesid ning nii sai RAW juurde tagasi pöördutud.
Tänapäeval pildistavad enamus professionaalseid fotograafe RAW formaatides. Siiski leidub ka neid, kes lepivad JPEG-st tulenevate piirangutega, saades vastutasuks väiksemad failid ja sellest tuleneva kiirema töövoo. Niisiis, et sina, kallis lugeja, saaksid teha informeeritud valiku, panin ma kokku allpool oleva, mitteammendava kokkuvõtte. Loodan, hea lugeja, et saad sellest abi.
Misasi see RAW siis on?
“Raw” tähendab inglise keeles “toores” ja seda see mõnes mõttes tõesti on. Põhimõtteliselt on tegu digitaalse vastega kunagisele negatiiv-filmile. RAW faili sisse salvestab kaamera kogu informatsiooni, mida selle sensor on võimeline salvestama. Tänapäevastel kaameratel tähendab see igas sensoripunktis nii rohelise, punase kui sinise värvi jaoks vähemalt kaksteist kuni neliteist bitti toonisügavust, ehk inimkeeli – 4096 kuni 16384 tooni valgest mustani, sellal kui JPG mahutab värvikanali kohta vaid 256 (kaheksa bitti). Vaata näiteks seda pilti:
JPG faili puhul on astmed erinevate heledusastmete vahel palju märgatavamad ning vahemaa täiesti mustast absoluutse valgeni palju lühem.
Sellel simuleeritud pildil on RAW ja JPG formaatide erinevuse ilustamiseks toodud kaks riba, mis muutuvad mustast valgeks. Me näeme, et JPG on selgelt triibuline, sest üleminekud ühet heledusastmelt on järsumad (halltoone üleminekute tähistamiseks on vähem). Sellest tulenevalt on JPG puhul suur osa ribast lihtsalt valge ning teine osa must, RAW riba muutub aga ühtaselt mustast valgeks (see pilt võib erinevatel ekraanidel ka veidi erinev välja näha). Töödeldes RAW-failli hiljem arvutiga, on teinekord võimalik need ühetoonilised alad päästa ja neis olev detail esile tuua.
Tänu sellele, et RAW failis on olemas kogu informatsioon, mida kaamera sensor on võimeline salvestama, on need failid aga tihtipeale üsna suured. Vt. kasvõi siinsamast blogist postitust “Kui suuri pilte su kaamera ka teeb?“, saamaks aimu, kui suured need failid tegelikult on ja mis see suurus endaga kaasa toob. Vähe sellest, enamasti on ka igal kaameramudelil oma RAW failiformaat: Nikonil on NEF, Canonil CR2, Olympusel ORF, Pentaxil PEF (hihii:) jne.
Iga sellise faili avamiseks on vaja spetsiaalset programmijupikest mis antakse kaasa kas kaameraga või on see sisse ehitatud mõnda pilditöötlusprogrammi. Siis juba muidugi suhteliselt krõbeda raha eest.
RAW fail on põhimõtteliselt küpsetamata sai – kogu info/toorained on olemas, aga seda peab veel töötlema.
Misasi see JPG on?
JPG – ehk ametlikult JPEG – on pildifaili formaat, mille puhul kaameras või arvutis olev tarkvara vaatab toorpilti ning otsustab, millise info võiks ruumi säästmiseks nii ära visata, et pildi kvaliteet võimalikult vähe kannatab. Seda protsessi nimetatakse kadudega pakkimiseks, sest infot, mis kord ära on visatud, enam tagasi ei saa. See tähendab, et tulemuseks on väiksem fail, kuid vastukaaluks kaotame pildifailist kvaliteeti ja töötlemisvõimalusi. See, kui suur osa informatsioonist pakkimise käigus ära visatakse, sõltub soovitavast kvaliteedist ja lõppkujutise küljepikkustest. Boonuseks sealjuures on teinekord kordades väiksem failisuurus kui sama suure küljepikkusega RAW failil. Oma väiksema suuruse tõttu on JPEG tõusnud kunagise BMP asemel standardiks internetis piltide levitamiseks.
Märkus: on olemas kadudeta pakitud formaadid, nagu näiteks TIFF, mis on aluseks ka paljudele RAW formaatidele. On ka kaameraid, mis TIFF formaati salvestada oskavad.
No ja mis neil siis vahet on?
Suured failid, kohmakas töötlemine ning vähemalt esimese hooga vaadates enamasti JPG-st palju plassim välimus? Aga RAW annab meile palju lisavõimalusi, mida allpool lähemalt tutvustangi.
Ülesäri
RAW failid sisaldavad palju rohkem informatsiooni, kui JPG fail suudab salvestada ja, tegelikult, rohkem kui enamus kuvariekraane suudavad näidata või printerid trükkida. Muutes RAW-faili JPG-ks lõigatakse jupid, mis jäävad selle failiformaadi jaoks liiga suureks, maha. Näiteks, kui toas pildistada inimest, kes seisab päevasel ajal akna ees, on tihti tulemuseks lumivalge (fotograafide keeles “ära põlenud”) aken ja tume, praktiliselt pime tuba kus inimesest on saanud siluett. Vt. kasvõi ülejärgmist pildipaari. Teinekord, kui pildistada kedagi eredas valguses, võib “ära põleda” ka inimese üks näopool, näiteks nagu siin:
Siin on juhtunud, et modelli nägu on üle säritatud – suur osa sellest on lihtsalt valge ning nahapinnast ei ole eriti midagi järele jäänud.
See tuleb sellest, et kaadri ühele osale langeb oluliselt (kordades) rohkem valgust, kui teisele. Kaamera nimelt vaatab kogu kaadrit tervikuna, ning püüab saavutada selle, et kõik oleks kenasti tasakaalus. Kuid kui teatud piirkonnad on väga palju heledamad, kui mõned teised, kallutavad need kogu pildi säri määramise kiiva. Kujutlege seda nagu keskmist palka – firmas, kus enamus töötajaid saab miinimumpalka, võib selle juhtkonna suur palk arvutuste tulemusena anda keskmiseks palgaks täitsa viisaka numbri, kuid tegelikult on enamus töölistest väga nukras seisus.
Säritamise puhul võib fotoaparaadi valgussensorit vaadata nagu suurt hulka ämbreid, mis on põllu peale laiali laotatud. Kui sajab ühtlaselt vihma, saavad need ühtlaselt täis – pilt on ühtlaselt säritatud, ei ole liiga tühje (musti) ega täis (valgeid) ämbreid. Kui aga põllu ühes otsas on lõhkenud veetoru, mis pritsib sinna lisavett (valgust), saavad sealsed ämbrid liiga kiiresti täis ning hakkavad üle ajama. Üle ajanud vesi (valgus) on meile aga kadunud ning seda me enam kasutada ei saa. Niisamuti senoritega – üldjuhul tähendab ülesäri seda, et mõned “ämbrid” on täis saanud, ajavad üle ning need on ekraanil või paberil lihtsalt valged (“valgust täis”). JPG korral saavad need ämbrid üsna kiiresti täis, sellal kui RAW “ämbritesse” mahuks veel küll.
Kui me alustame pildi töötlemist RAW-failist, on meil võimalik tuua kujutis esile sealt, kus JPG on juba valge või must.
Alasäri
Alasäri on ülesäri vastand, kus selle asemel, et valgust langeb sensorile liiga palju, langeb seda ülejäänud pildiga võrreldes liiga vähe ning pilt tundub sellise koha pealt lihtsalt must. Nii võib kaotsi minna väga lahe riidemuster modelli seljas, või kaob varjudesse seljaga valguse poole oleva inimese nägu. RAW fail oma suurema ulatusega aga aitab teinekord selle info sealt välja tuua ja taastada pildi sellisena, nagu nägi seda inimsilm.
Kaamera on eredat taevast õigesti säritada püüdes jätnud näo täiesti varju
Tänu RAW suuremale dünaamilisele ulatusele õnnestus nägu varjust välja tuua, jättes tausta puutumata.
Lastes kaameral kohe RAW-failist JPG küpsetada, kaotame aga sellise hilisema päästmise võimaluse ning peame leppima sellega, mis meile antakse – poesai, mitte vanaema õunakook.
Teravus
RAW-failid on tihtipeale teravamad, kui JPG-d. See tuleb siis eelkõige sellest, et JPG puhul visatakse osa informatsioonist ära ning puuduolevad pikslid taastatakse hiljem teatavate matemaatiliste keskmistamiste ja lähenduste kaudu, kuid detaili, mis on kadunud, see tagasi ei too. See erinevus väheneb sedamööda, kuidas kaameratesse pannakse sisse järjest võimsamaid protsessoreid, mis suudavad tihendada JPG-d järjest väiksemate kadudega ning praeguste paremate kaamerate puhul on seda erinevust tegelikult juba väga raske märgata. Nii et tulevikus see enam ilmselt väga argument ei ole:)
Omaette aspekt protsessorite võimsust silmas pidades on parem JPG valmistamise ülesanne täita kaamera asemel võimsama protsessori ja täpsemate algoritmidega programmiga arvutis. Ka see aitab fotode teravuse säilimisele kaasa.
Valgustasakaal
Valgustasakaal on nii keeruline asi, et sellest tuleks ilmselt rääkida/kirjutada mõni teine kord, kuid kindlasti olete ka teie märganud, kuidas mõnikord on pildid imelikult kollased või, vastupidi, sinised. JPG puhul on sellist viga teinekord üsna raske parandada, kuid RAW puhul käib see äärmiselt lihtsalt.
Faili suurus
Jah, RAW formaadi puhul tuleb leppida JPG-st kohati kordades suuremate failidega. Aga, RAW fail on suurem, sest SEAL ON PALJU ROHKEM INFORMATSIOONI! Vabandan hääle tõstmise pärast, kuid teinekord tuleb olulisi asju rõhutada:) Mida rohkem megapiksleid kaameral, seda suurem fail. Aga:
- Salvestusmaht on tänapäeval odav – arvutites on ning elektroonikapoest on võimalik osta kõvakettaid, millede maht on mitu terabaiti, alla 100 € eest.
- Kõiki pilte ei ole mõtet alles hoida. Ole oma fotode suhtes karm – kui oled pildid arvutisse maha laadinud, sorteeri nad kohe ära ning kustuta pildid, mida sa kohe kindlasti alles ei taha jätta. Korda protsessi niikaua, kuni alles jäävad ainult need pildid, mille üle sa ise uhke oled ning mida ka teistele julged näidata. Nii tõstad oma töö kvaliteeti ja hoiad kokku kõvaketta pinda.
Pildi välimus
Kui esimest korda RAW faili fototöötlusprogrammis avada, tundub see enamasti suhteliselt tuhm ja plass, võrreldes JPG kärtsuvate värvide ja mõnusalt tummise kontrastsusega. See ehmatab teinekord algajad RAW-entusiastid ära. Tuntud internetipersoon-fotograaf Ken Rockwell (vt. tema kodulehte www.kenrockwell.com) on kirjutanud, et ta korra proovis ja enam ei taha. Samas pildistab ta igapäevaselt Nikon D3x-ga JPG-d mis mõneti on võrreldav Ferrari ostmisega ning sellega mitte kunagi 1. käigust kõrgemale minemisega (selle mehe ja tema arvamustega tuleks tegelikult nii või naa ettevaatlik olla).
Tegelikult on asi selles, et kuna meile üritatakse näidata kogu dünaamilist ulatust korraga, surutakse RAW failide kuvamisel selle “otsad” kokku ning see jätab visuaalselt madalama kontrasti mulje. RAW puhul tuleb arvestada, et kõik ilu (kontrast, teravustamine jne) tuleb tihti sinna endal juurde panna, täpselt nii, nagu Sulle endale tundub ilus ja lahe. Tahad kontrasti juurde keerata – aga palun! Tahad värvidele vunki peale – milles küsimus! Tänapäeva pilditöötlusprogrammid võimaldavad lisaks suure osa sellest töötlusest muuta automaatseks, miska läheb aega nende tegevuste peale seda vähem.
Eritarkvara
Juba tükimat aega tuleb, näiteks, Apple’i arvutitega tasuta kaasa pildihaldamis- ja -töötlustarkvara iPhoto, mis avab praktiliselt kõiki RAW faile ning Apple uuendab seda ka pidevalt uute kaamerate sätetega. PC-kasutajatel on võimalik alla laadida tasuta programmijupp Microsoft Camera Codec Pack, mille installimisel avab tavaline Picture Viewer enamiku kaamerate failiformaate. Lisaks, profi või nõudlikuma amatööri tasemele pakutakse Apple’i kasutajatele tarkvara Aperture (mida kasutan näiteks mina), ning nii Apple’i kui PC fännidele Adobe Lightroomi, mis mõlemad maksavad alla saja euro. Ehk hulga vähem kui nii mõnigi jubin Sinu kaamerakotis. Muide, Adobe Photoshop Lightroomi ja Adobe Photoshopi saab Adobelt nüüd kätte 12 euro eest kuus.
Kokkuvõte
Pildistades JPG formaadis võib saada – ning tänapäevaste kaamerate juures, mis muutuvad üha targemateks, ilmselt saabki – väga tihti täitsa normaalseid fotosid. Kui aga hakata fotograafiaga tõsisemalt tegelema, tõuseb kindlasti üles situatsioone, kus me tahaksime teha pildiga asju, mida JPG lihtsalt ei võimalda – tuua tagasi taevas oleva pilvetupsu üksikud mügarikud, esile tuua oma urus istuva rebase vurrukarvad, mis pimedusse mattusid, muuta inimeste näonaha värv oranžist loomulikuks roosaks jne. Seda ja palju-palju muud võimaldab ainult RAW.
Seega, minu soovitus: niikaua, kui JPG sind loominguliselt rahuldab, võid vabalt pildistada JPG-d. Säästad veidi kettaruumi ja piltide kiire jagamisega ei tule probleemi. Kui aga ühel hetkel tunned, et sein on ees ja tahaks teha midagi, mida sinu praegune failiformaat ei võimalda – siis on õige hetk hüpata RAW paati.
