Oot, misasi? Panasonic? Teeb ka kaameraid nüüd või? Kujutate pilti, teeb jah! Ja teeb väga hästi, nagu tuleb välja! Lumix S1 on Panasonicu esimene täiskaader-hübriidkaamera ja nad on teinud väga tugeva pakkumise, suunates selle just professionaalidele. Miks nii? Loe aga edasi!
Hinge müümise detailid
Algatuseks olgu öeldud, et olen kohutavalt laisk ja lohe olnud selle kaamera võlude teie ette toomisel, nii et käesolevaga lahendan ma ka oma auvõla kaamerat mulle laenanud Photopointi ees. (Lumix S1 ja selle sõsarate pakkumisi Photopointis saad lähemalt uurida siin: www.photopoint.ee/panasonic-lumix-s1-seeria)
Võiks ju arvata, et meie kandis nii haruldase püssi katsetamiseks pidin ma Photopointile andma kolm tilka verd ja Panasonicule oma esmasündinu, aga õnneks nii karm lugu ei olnud. Lihtsalt, ühel päeval kirjutas Photopoint mulle, et kui ma tahaks, siis põhimõtteliselt oleks võimalik kirjutada selle Panasonic Lumix S1 review? Ju ma siis olin olnud tubli laps ja selle kuidagi ära teeninud 😀 Woo!, eksole? Ainus konks olla, et S1-e kastid on”ebanormaalselt suured” ja need tuleb ise ära tassida. No olgu, elu ongi üks kannatus, nii et võtsin väljakutse vastu 😛 😀
Olgu ka öeldud, et ülaltoodust hoolimata on allolev tekst minu puhas arvamus ja Photopointi ega Panasonicu karvane käsi seda mõjutanud ega mulle arvamuse kallutamiseks hüvesid, peale kaamera kasutamise võimaluse, pakkunud ei ole. Lihtsalt, et oleks selge, eksole?
Esmamuljed
Tuli välja, et on jah ebanormaalselt suured karbid! 😀 Selle raha eest, mis Panasonic selle kaamerakomplekti eest küsib, saad sa keskmisest kaamerakarbist kõvasti suuremad, peaaegu Apple’ilikult disainitud, nägusad laekad. No et oleks tunne, et oled midagi saanud ka, eksole. Ilusad, mustad ja punaste detailidega. Ühtlasi, ka kastide avamine on väga mõnus tegevus. Ilmselgelt on nad tehtud ‘unpacking-videote’ ajastut silmas pidades 😀
Kasti avamisest katarsis saadud, võid sealt omakorda palju väiksema karbi seest välja tõsta Lumix S1 kere, keerata sellele ette sobiva optika ja imetleda oma kätetööd:
Esmamulje kaamerat kätte võttes on Lumix S1 puhul väga hea – meeldivalt suur kere, muhedalt kandiline ja sobitub parasjagu pihku. Kes on siin lehel eelmisi hübriidkaamerate arvustusi lugenud, teab, et väikesed tööriistad ärritavad mind. Mul on ilmselgelt labidakäed ja väikesed nipsakad pudinad mul käes seista ei taha. S-1 on käes sisuliselt (minu jaoks) perfektne.
Loksutades ja näppides nuppe ning luugikesi saab selgeks, et Panasonic on asja tõsiselt võtnud. Kaamera ehituskvaliteet on selgelt pro-level – kõik nupud-luugid-klapid jne liiguvad täpselt, mõõdetud ja sujuvate liigutustega. Midagi ei kolise ega lõgise. Välja arvatud imelik kõrin, mida tegi 70-200 f/4 objekiiv kaamerat portree-orientatsioonis hoidmise ajal. Aga see oli pigem tähelepandav, kui häiriv.
Lumix S-1 kere on täielikult ilmastikukindel – kõikjal on näha tugevaid kummitihendeid. Aga vihma käes objektiivi vahetamine ei ole siiski endiselt mõistlik tegevus, olenemata sellest, kui palju sul tihendeid on.
Numbrid
Numbrid on olulised, mistap mõistlik on nende peal hetkeks peatuda. Olulisemad neist, mis puudutavad Panasonic Lumix S1-e, on järgmised:
- 24 megapiksliga täiskaadri suuruses CMOS sensor – piisab ilmselt peaaegu kõigile. Kel rohkem megapiksleid vaja, vaadaku näiteks sõsarmudel Lumix S1R poole, millel on megapiksleid rohkem kui rubla eest: 47,3, kui täpne olla.
- 5-teljeline kaamerasisene pildistabiliseerimissüsteem Dual IS on tõesti tõhus.
- Liikuva fookuspunktiga kuni 6 kaadrit sekundis sarivõte RAW formaadis, veel kiirem 8k või 6k suuruses JPG-sid pildistades, vastavalt 30 ja 60 kaadrit sekundis.
- 5,76 miljonist punktist koosneva ekraaniga elektrooniline pildiotsija ehk EVF.
- Kahes suunas liigendatud 2,1 miljoni punktiga puutetundlik LCD ekraan tagaküljel.
- UHD 4K/60p video (1.5x crop); oversampled 4K/30p täiskaadris. Kes on filmihuviline, vaadaku spetsiaalselt filmitegijatele suunatud versiooni – S1H poole. Saad aru, sellel on näiteks sisse ehitatud ventilaator (sic!) sensori jahutamiseks. Jne. Ühesõnaga, see on esimene Netflixi poolt filmimiseks sertifitseeritud kaamera. Nuff said.
- Veel videomula: 10-bit HLG built-in, optional 4:2:2 V-Log.
- Üks XQD ja üks SD card slot – geniaalne!
- Väidetavalt võimaldab LCD-d kasutades teha 380 pilti ühe akutäiega – ei ole just tippklass, olgem ausad.
Kere ja ergonoomika
Panasonic Lumix S1 kere on parasjagu täpselt nii suur, et ta mahub sulle mõnusasti kätte nagu üks normaalne dSLR kere. Kõik nupud, mis olemas olla võiksid ja peaksid, mahuvad sellele ilusti ära ja on paigutatud täpselt sinna, kust sa neid otsid. Ja see ei ole suusoojaks, Panasonic on teinud tõepoolest esimese, tõelise, PRO-hübriidkaamerakere, millele mul ei ole praktiliselt mitte midagi ette heita. Ja erinevalt mõnest teisest ON sellele võimalik panna külge vertikaalse päästikuga akutald (mis teil arus oli, Nikon, ah? #NikonZ).
Nuppudest rääkides – need on valgustusega, mis on hämaras pildistades tugevalt abiks. Samuti on küllaldaselt igasugu kangikesi ja rattakesi, salvestatud settingute meelespea pesi jne, mis muudavad töövoo fotograafi jaoks palju kiiremaks ja mugavamaks. Nagu öeldud – professionaali tööriist, mis ei tohi tema kasutajale jalgu jääda.
Lumix S-1’l on parasjagu massi, et sa saaksid aru, et sul ei ole mänguasi käes, aga samas olemata raske brikett. Õrnemad tütarlapsed ei pruugi minuga muidugi nõustuda, aga kui vaja, siis ma tean paari personaaltreenerit, kes nad tugevaks treenivad 😛
Nali naljaks, selge on, et kes otsib omale midagi väikest ja kerget, vaadaku pigem Sony a-seeria või Nikoni Z hübriidide poole.
Head uudised kasutajamugavuse osas jätkuvad ka seespool, sest menüüsüsteem on lihtne ja loogiline, funktsioonide sisu on kenasti lahti kirjutatud (erinevalt näiteks Sony’st) ja selgitus menüüpunktide kohta on alati ainult Disp.-nupu vajutamise kaugusel. Nagu peenemates kohtades öeldakse, UI ja UX on meeldiv ja sujuv.
Kirsiks tordi peal on S-1’l kaks mälukaardi pesa – üks XQD/CFast ja üks SD pesa. Nii et saad ise valida, kumba kasutad! Erinevalt mõnest teisest tootjast, kes sind ainult kallite XQD-de külge aheldab.
Kokkuvõttes Panasonic Lumix S1 näol minu jaoks tegu selgelt kõige parema ergonoomika ja kasutusmugavusega kaameraga, mida ma sel aastal testinud olen. Punkt. Ja see on minu jaoks väga oluline argument mis iganes kaamera puhul.
Optika
Jäta omale meelde selline asi, nagu L-mount Alliance! Põhimõtteliselt, mis juhtus, oli, et Leica (sic!), Sigma ja Panasonic said kokku ja otsustasid, et teevad ühise uue objektiivide kinnitamise bajoneti. Nii et sa saaksid, soovi korral, keerata oma Sigma objektiivi Leica kaamera ette ja Leica objektiivi Panasonicu ette. Kui kaamera välja tulemise ajal oli selliseid objektiive veel na vähevõitu, siis praeguseks on olukord märgatavalt paranenud:
Näiteks on Panasonicult endalt, lisaks minul kasutada olnud 24-105 mm f/4, ja 70-200 mm f/4-le, veel olemas 50 mm f/1.8, ja 24-70 mm f/2.8 torud. 2020. aasta lõpuks peaks Lumixi Pro brändi alt saada olema 11 professionaalset Panasonicu objektiivi.
Kui hästi nad selles ajakavas püsida suudavad, eks aeg näitab. Vähemalt ei ole neil seal kirjas mõnda nii jaburat looma, nagu Nikoni f/0,95 NOCT, selle asemel, et proffidele eelkõige vajalikke “püha kolmainsuse” objektiividega tegeleda. Miks aga need valgusjõulised suumid juba kaameraga koos valmis ei olnud, mine võta kinni. Igatahes olnuks seda kaamerat Panasonicul siis kindlasti lihtsam müüa olnud, selle mitte just madalat hinda arvesse võttes.
Lisaks on juba saadaval mitmed fiks- ja suumobjektiivid Leicalt, mis on kahtlemata oma firmanime väärilised, kuid need on sigakallid ja meid seetõttu ilmselt eriti ei huvita.
Sigma on selles seltskonnas asja kõige tõsisemalt võtnud. Neilt on kättesaadavad juba 13 peamiselt Art-seeria fiksobjektiivi, aga ka normaalsuum 24-70 mm f/2.8 ja lainurk 14-24 mm f/2.8.
Hinnad on küll üsna krõbedad Sigma kohta, jäädes sinna 1200 euro kanti, aga karta on, et tegu on Sigmale viimasel ajal kohaselt VÄGA heade objektiividega.
Lisaks saaksid sa, kasutades Sigma adapterit (ca. 250 €), kasutada ka kogu oma juba olemas olevat Canoni klaasi. Kui hästi see töötab, ei oska ma kahjuks kommenteerida, sest isiklik kogemus puudub.
Mõlemad minu kasutada olnud f/4 objektiivid olid märkimisväärselt kerged (kipub f/4-dega nii olema kõikide tootjatega 😀 ), sujuvad, kvaliteetse joonisega ja igati meeldivad kasutada, kui see veider krõbin välja arvata, mida 70-200 suumirõngas tegi (pildikvaliteeti see ei mõjutanud). Rõngad liiguvad nii mõnusalt, et oma märkmetesse tagasi vaadatesb olen pidanud lausa vajalikuks seda eraldi esile tuua. Linnuke seega kirjas.
Live view ja EVF
EVF on ilmselt kõige parem nende seas, mida ma sel aastal testinud olen. Värvid on suurepärased, säri hindamine EVFi alusel õnnestus praktiliselt 100% ja pilt reageerib kaamera ees toimuvale väga kiirelt ja sujuvalt.
Omaette huvitava featuurina saab EVFi kaadrivahetuskiiruse seada kas 60 või 30 fps’i peale. 60 fps on julgelt minu vaikesoovitus – midagi nii ilusat on lihtsalt rõõm vaadata 😀
Säri säriks, aga kuna ka Panasonic S1 EVFi värvid on suurepärased, saad sa põhimõtteliselt pildiotsijasse vaadates paika nii säri kui värvustasakaalu ning tulemuseks on pildid, mille võid hea tahtmise korral otse kaamerast kliendile anda! Just nimelt see asjaolu, et kui hästi see süsteem tervikuna töötas, veenis mind selle kaamera hääduses.
(Siin ja allpool pildid otse kaamerast, töötlemata, kui välja arvata väikesed kohendused Lightroomis)
Üks huvitav asi, mida ma märkasin: EVF ja ekraan lähevad pikemal kasutamisel tuntavalt soojaks, mis võib ka kaasa mängida selles, miks S1 filmitegijatele mõeldud erimudelisse S1H on jahutusventilaator sisse ehitatud. Kasutusmugavust ja pildikvaliteeti see märgatavalt ei mõjutanud, nii et mine tea, kas see nüüd oluline märkus oli.
Ning viimase tähelepanekuna EVFi kohta tuleks ära märkida, et see, kuidas Panasonic on S1 puhul lahendanud manuaalsel fokuseerimisel fokuseeritavale alale sisse suumimise ja focus peaking‘u, on omaette medalit väärt. Kombineerituna nende sujuv-magusate objektiividega oli manuaalne fokuseerimine peaaegu sama valutu ja kiire nagu autofookus ja leidis mitmel korral kasutamist lihtsalt seepärast, et see oli võimalik 😀
Autofookus
Kui jutt juba autofookuse peale läks, siis Panasonic otsustas, et faasikontrast-autofookus on nõrkadele (s.t. Sony, Nikon jne) ja pani oma žetoonid tehnoloogiale, mida nad veidi peenutsevalt nimetavad “Depth from Defocus contrast-detect”. Ehk siis selline peenem kontrastipõhine autofookus. Tehnilises mõttes tundus see alguses, ausalt öeldes, veidi imelik, et mitte öelda tagurlik.
Siiski tundub, et midagi on siin ikkagi õigesti tehtud, sest fookus oli sageli kiirem ja täpsem kui minu peegelkaameral, Nikon D810. Seda isegi üsna pimedas, mida kontrastipõhised süsteemid üldiselt ei suuda. Näiteks kaks-kolm korda kallim Fujifilm GFX 50s jäi kohati hätta juba jõusaali pimedamas nurgas pildistamisega. Samas sai Panasonic’u S1 fokusseerimisega väga hästi hakkama ka põhimõtteliselt pimedas – ilma edasi-tagasi otsimata ja oluliste mõtlemispausideta:
Viimatisel juhul ei olnud fookus küll nii kiire kui näiteks Sony’l, aga Sony on omaette maailmas niikuinii praegu. Ma ütleks, et enamuse minu vajaduste jaoks toimib S1 autofookus paremini, kui mu peegelkaamera oma. Mis jääb vajaka kiiruses, teeb ta tasa täpsuses, mis on ühele kontrastipõhisele süsteemile päris kõrge kiitus 🙂 , kuid sellegipoolest jääb S1 mõlemas aspektis pisut alla konkurentidele hübriidkaamerate seas, kes on tõhusalt võtnud kasutusele faasikontrasti-põhised autofookus-süsteemid.
Igaks juhuks tuletan meelde, et testimisel oli mul kasutada f/4 optika ja esimese põlvkonna tarkvara. Kui ühel hetkel saab S1-le ette panna ka f/2.8 optika ning nüüdseks välja tulnud uus tarkvara, siis võib loota, et fokuseerimine muutub veelgi kiiremaks ja täpsemaks.
Teine situatsioon, kus minu kogemuse kohaselt hübriidkaamerad dSLR’idest ikka veel nõrgemad kipuvad olema, on vastu tugevat valgust pildistamine. Siin tegi S1 tegelikult silmad ette ka, näiteks, Canon EOS R-ile (vanema firmware’iga): ilma otsimata, kindlalt ja konkreetselt pani ta fookuse (enamasti) sinna, kus vaja. Üsna eksprompt leidsime ka, et isegi läbi klaasi ja peegelduste pildistades ei ole modelli silmadele fokuseerimisega probleemi:
Liikumise jälgimisega saab Panasonic S1 fookus (heas valguses) hakkama, kuid spordikaameraga siiski kindlasti tegu ei ole. Kõndivat inimest trackib väga kenasti ja 50/50 saab isegi jalgratta jälgimisega hakkama, kuid jah, kui sul on plaanis pildistada spordivõistlusi vms, siis pigem vaata Sony või Nikoni poole.
Siinjuures tuleks ilmselt ära märkida, et ühel liikuva objekti pildistamise katsel jooksis kaamera konkreetselt kokku. Pilt EVFis hangus ja ühelegi nupule ta enam ei reageerinud enne, kui sunnitud restart aku välja võtmise teel ta surnuist äratas. Kas see oli nüüd kasutaja viga või misasi, mine võta kinni.
Aku
Vaadates, kui suur on S1 aku, võiks arvata, et sellega võiks pildistada mitu päeva järjest. Kahjuks on tegelikkus veidi vähem roosiline ja aku kannatas reaalselt 2-3 tundi pidevat reportaaži-laadset tööd ja 4-5 tundi portreetööd. Seega, kui lähed seda kaamerat ostma, siis võta korraga 1-2 varuakut ka.
Hea on see, et S1-e saab aku tühjenemisel toita akupangast või kasvõi kaasas olevast läpparist, ühendades selle USB-C liidese kaudu. See omadus on ilmselt hea teada, kui on vaja pikemalt pildistada, teha aegvõtteid, filmida jne. Näiteks Nikoni ja Canoni hübriidid lasevad voolu USB-st sisse ainult laadimiseks ja siis, kui kaamera on välja lülitatud. S1-le paned panga taha ja töö läheb edasi. Või laed akut samal ajal, kui pilte maha laed 😀 Nice! Nii et mingil moel on Panasonic vähemalt üritanud seda aku puudujääki korvata.
Pildikvaliteet
Jõuame siis selle juurde, mis tegelikult oluline on, eksole. Lühidalt, kui kasutajamugavus oli juba väga tugev müügiargument, siis kogu pildistamise ahel optikast EVFini pildikvaliteediga kokku võlus mind täielikult. Sellest kaamerast tulevad välja pildid, mis on suurepärased juba arvutisse laadimisel ja fantastiliseks toormaterjaliks töötlemisel. Tema antavad nahatoonid, üleminekud, värvid jne on midagi erilist. Lausa Fuji-likud, võiks öelda. Põhimõtteliselt olid pildid piisavalt head, et näiteks buduaarifoto sessiooni pilte sai jagada ka otse kaamerast alla laetuna.
Ja töötlemisel olid tulemuseks ühed mu lemmikumad pildid sel aastal, üldse! Näiteks need, lõpuni töödeldud ja klientidele antud pildid:
Väike märkus selle värvide teema juurde – kui sa kasutad Adobe Lightroomi, siis vaikimisi on kõikidele piltidele peale väänatud Adobe poolt kontrastidele ja eriti intensiivsetele värvidele suunatud pildiprofiil. Tapa see ära ja pane profiiliks Camera Portrait. Kui sa nüüd pildistad ka kaameras Portrait pildiesituse režiimis, siis peaks värvid kaamerast ekraanini kõik ilusasti kokku jooksma. Ja sinu töövoog lüheneb värvide ja kontrastide ajamise arvelt selliseks, nagu sa pildistamise ajal nägid, märgatavalt. Võta heaks.
Olgugi, et ikka veel leidub fotograafe, kes ütlevad, et mitte ükski pilt, mis on pildistatud üle ISO 100 juures, kõlba kuhugi, on mõistlik siiski vaadata, mida kaamerad ka kõrgemate ISO väärtuste juures suudavad. Ja S1 suudab väga hästi! Olgugi, et DxOMark väidab, et nende hinnangul pole S1 puhul ISO 400st kõrgemale mõtet ronida, on minu silmale S1 ISO müra vägagi normaalne ja pigem “filmilik” kui segav. No kae, kas müra reaalselt häirib sind nende piltide juures?
Video
Olgu, ma pole mingi video spetsialist, kuid see on midagi, mida ma kavatsen 2020. aastal enda juures parandada. Seega on igati mõistlik ka korra selle kaamera mõningate video-omaduste juures peatuda.
Olgu algatuseks öeldud, et Panasonic teab väga hästi, mida videograafid vajavad. Nii on nende G5 hetkel videograafide üks lemmikumaid kaameraid üldse. Seega ehk ei olegi väga imestada, kui minu testitud kaamera sõsarmudel, Panasonic Lumix S1H, sai esimeseks Netflixi poolt originaalsisu loomiseks sertifitseeritud kaameraks!
Ka S1 ise on video osas igati arvestatav kahur, filmides täiskaadriga 4k-d jne, kuid tema trumbiks on kindlasti PIIRAMATU kestusega video salvestamine (va. 4k 60 p korral), superpuhas audio ja täissuuruses HDMI port.
Kui sellest on sulle veel vähe, siis seksika nimega, ca 200 euri maksva (ehk tasulise) tarkvarauuendusega “Panasonic DMW-SFU2 Lumix S1 Filmmaker V-Log Upgrade” saab sinu kaamera lisaks need suurepärased võimed:
- Suurem dünaamiline ulatus
- Sisemine 4:2:2 10-bitine MOV 24p/25p/30p salvestamise võimalus
- Väljundisse 4:2:2 10bit 50p/60p HDMI kaudu
- V-Log (peaaegu nagu RAW, aga filmimise jaoks)
- Kaamerasisene LUT
- Waveform Monitor
- Kõrglahutusega audio, kuni 96 kHz/24bit helisalvestus MOV režiimis, kui kasutad XLR adapterit.
Piisavalt seksikas? Panasonic S1 Achilleuse kand on, nagu ülal arutatud, autofookus. Võrdluseks, Sony viimane EyeAF update on täiesti ulmeline ja püüab näiteks a7R IV puhul fookusesse nii sujuvalt, et sa võid vabalt f/1,4 juures filmida, kaadris edasi tagasi ja sisse-välja joosta ning olla kindel, et su silm püsib kogu selle triangli ajal kindlalt fookuses. Panasonicu puhul on märksa kindlam filmida staatilisemaid asju ja jääda manuaalse fookuse juurde. Ning kasuks tuleks uurida ägedaid vanakooli focus pull tehnikaid 😀
Kokkuvõte
Plussid
- Parim kasutusmugavus ja töövoog hübriidkaamerate seas, mida ma kogenud olen.
- Pildikvaliteet ja värvid!
- Suurepärane EVF
- Universaalne L-bajonett võimaldab potentsiaalselt kasutada väga laia valikut optikat. Kunagi. Tulevikus. Loodetavasti.
- Keresisene värinavähendus pakub (koos aktiivse optikaga) kuni 6 astet värinavähendust.
Miinused
- Autofookus jääb kindlasti oma klassi konkurentidele alla kiiruse poolest, kuid on üldjuhul ikkagi sama hea või parem, kui enamus dSLR’e.
- Hind on veidi krõbe, kuid pigem kohane PRO kerele, muu hulgas selliste videovõimekustega arvestades
- Optikat on veel veidi vähe, aga olukord paraneb.
- Aku kestus jääb märgatavalt alla konkurentidele. USB-C kaudu akupanga lisavoolu kasutamine on hea võimalus, aga seda puudujääki päriselt ei tasanda.
Ehk siis…?
Põhimõtteliselt on tegu rallisõitjaga, kes võidab meistritiitli mitte pidevalt esikohale tulles, vaid stabiilselt kõrgete punktidega.
Ja nii, tehes paljusid asju piisavalt hästi ja mõningaid asja konkurentidega võrreldes veidi nõrgemini (nt. autofookus ning aku), on Panasonic toonud turule 2019. aasta ühe parema kaamera. Suurepärane ergonoomika, ideaalilähedane EVF, super värvid ja hea optika tähendavad, et tõenäoliselt on Sony, Nikoni ja Canoni kõrvale tekkinud uus tõsine tegija täiskaader-kaamerate maailmas. Leica ja Sigmaga koos toimiv L-Mount alliance tähendab, et varsti on saadaval ka hulgaliselt kõrgtasemel optikat sellele kaamerasüsteemile.
Minu jaoks, kõikide 2019. aastal testitud kaamerate seas, on Panasonic Lumix S1 parim. Kui ka sina pildistad peamiselt mitte väga kiirelt liikuvaid asju, armastad tõetruid värve ja hindad oma tööriistade kasutusmugavust, siis on Lumix S1 kindlasti kaamera, mille peale sa võiksid julgelt mõelda, kui plaanis on kaamera(süsteemi) vahetus.
Kui sa veel kõhkled, siis soovitan minna vaadata Lumixi Instagrami voogu – see on üks ilusamaid kureeritud vooge kaameratootjate seas üldse!
Parimat!
Siim
P.S. – Hetke pakkumisi Panasonic Lumix S1 ja selle sõsaratele Photopointis mine uuri siit: https://www.photopoint.ee/panasonic-lumix-s1-seeria
