Sigma on olnud viimasel paaril aastal valgusjõuliste ja uskumatult heade pildiomadustega fiksobjektiivide üsna suveräänne valitseja. Jah, Canon ju võib lehvitada oma legendaarse 85 mm f/1.2-ga, aga Sigma ART seeria objektiivid pakuvad “vanade tegijatega” võrdset või veel paremat pildikvaliteeti ning seda märksa mõistlikuma raha eest. Mõistlik on muidugi suhteline mõiste ja see, mis on fotograafias mõistlik hind, võtaks normaalse inimese ilmselt hetkeks pildituks.
Igatahes, ilmselgelt on Tarmonil Sigma peo vaatamisest villand saanud ja nad andsid välja oma esimese f/1.4 profi-fiksobjektiivi – Tamron 35 mm f/1.4 Di USD, mille Photopoint mulle lahkesti testimiseks laenas.
Täieliku läbipaistvuse huvides olgu algatuseks öeldud, et Photopoint laenas mulle objektiivi testimiseks , aga selle eest raha või muid hüvesid ega juhendeid, kuidas hinnata, mulle antud ei ole. Igatahes, asja juurde.
Esmamuljed
Kui tänapäeval on kombeks, et kõik karbid ja pakendid peavad avamise hetkel olema nii sujuvad ja siledad, et oma uue ostu lahti pakkimisel tekib pühaliku katarsise lähedane seisund, siis Tamron on 100% jaapanlane – täpne, ent tagasihoidlik. Väljapeetud, kuid minimalistlikust pakendist ei saaks küll kuidagi aru, et kuuldavasti tegi Tamron selle objektiivi omale 50. sünnipäevaks ja ütleb, et see on nende parim objektiiv, mis nad kunagi teinud on. Aga tööta vaikuses ja lase oma edul lärmi teha, eks ole?
Kord karbist välja võetuna on Tamroni uus lapsuke samuti tagasihoidlik ja asine, nagu üks tubli tööriist olema peabki. Kõik, mis liikuda ei tohiks, on kindlalt paigal ja kõik, mis liikuma peab, teeb seda meeldiva sujuvuse ja täpsusega.
Kaamera ette keeratuna ei ole kusagil loksumist, nii et võiks arvata, et ka profikaamerate ilmastikukindlus selle objektiivi ette keeramise läbi kuhugi ei kao. Ta on mõnusalt kerge, tugev tükk ja kaamera ees tegelikult tekitab usaldust. Seega, asume tööle!
Fookus
Aususe mõttes tuleb märkida, et mulle testimiseks antud objektiivi fookusega oli alguses mingi märgatav kala – kas oli ta transpordil veidi raputada saanud vms. Testobjektiivide asi, kindlasti, aga igatahes sai ta Tamroni TAP-In Console’i abil ära häälestatud ja peale seda töötas nagu miilinki. Edasine jutt kehtib siis selle perioodi kohta, kui ta nö. “remonditud” sai.
Fookuse täpsus
See, KUI teravalt ta isegi f/1.4 juures fokuseerib, on täiesti mindblowing. Muidugi pole nii õhukese teravussügavusega objektiivi puhul õige punkti tabamine lihtne, aga kui tabad, siis on tulemus NII mõnus. Objekt lõigatakse taustast välja nagu skalpelliga ja sealjuures mõnusa, realistliku joonisega. No kae f/1.4 häädust:
Tabavusprotsendi kasvatamisel oleks abiks muidugi hübriidkaamera, näiteks Nikoni z6 või, noh, kui just peab, siis Canoni EOS R 😛
Fookuse kiirus
Fookus on KIIRE. Ütleme, et sa, hea lugeja, oled perepiltnik ja soovid tabada Browni osakestena ringi liikuvaid lapsi? No, näiteks selline sarivõte on sinu töös igapäevane vajadus?
Või, mis veel hullem, pildistad kutsikaid, kes tunnelleeruvad ajas ja ruumis, enne kui sinu poole joosta otsustavad?
Hea uudis! Tamroni uus 35 mm f/1.4 saab sellega väga hästi hakkama isegi minu NIKON D810, liustiku kiirusega reageeriva, autofookusega. Jah, neis seeriates ON fookusest väljas pilte, aga a) isegi need on damn close, b) see on tõenäolisemalt kaamera ja eelkõige selle kasutaja viga ja c) neid on märksa vähem, kui näiteks Nikon 70-200 f/2.8 VRII-ga.
Värinavähendus
Eip. Seda sa ei saa. Kui sul seda vaja on, osta Tamroni 35 mm f/1.8, mis on kah täiesti hea objektiiv ja VR on hinna sees.
Aga, lohutuseks, ega sa seda Sigma käest kah ei saaks.
Pildi kvaliteet
Kromaatilised aberratsioonid
Igasugu aberratsioonid on väga hästi kontrolli all ja kui hakkasin neid siin näitlikustamiseks otsima, siis ega neid kohti palju ei leidnud, kus nad välja tulnud oleks. Lõpuks, viimasel pildil all olevas galeriis ühe leidsin:
Vinjeteerumine ja moonutused
Vinjett on f/1.4 juures tugev, f/2.0 juures juba väiksem ja f/2.8 juures põhimõtteliselt täiesti kadunud:
Lainurk-objektiivide puhul on vinjeteerumine täisava juures muidugi ka üsna tavaline. Aga kuna mulle üldiselt meeldivadki vinjetiga pildid, siis minu silmis on see pigem pluss kui miinus 🙂
Ka geomeetrilised moonutused on Tamronil kenasti kontrolli all:
Pildil Hotell Lydia Sviit Meer.
Kokkuvõte
Sigma 35 mm f/1.4 Art on hetkel ilmselt kõigi pulma-, portree- ja perefotograafide peamine tööloom, mistap on Tamronil oma versiooniga ees ülesmäge võitlus. Selle testperioodi põhjal pean ma aga ütlema, et Tamroni 35 mm f/1.4 on täiesti kindlasti tugev konkurent Sigmale.
Kokkuvõtvalt on Tamron 50.-ks sünnipäevaks teinud omale igati kena kingituse. See objekti taustast välja lõikamise võime üksinda on piisav, et anda tugev soovitus selle objektiivi lisamiseks oma arsenali. Tema joonis, kontrastsus, teravus, kiirus, kergus ja koostekvaliteet teevad valiku lõpliku tegemise eriti lihtsaks. Kindel ostusoovitus!
Vaata ka objektiivi tehnilisi parameetreid, nagu kaalud-mõõdud ja hind Photopointi kodulehelt: www.photopoint.ee/tamron-sp-35-di-usd.
Parimat!
Siim
P.S. – Kas sul tekkis seda artiklit lugedes mingi küsimus, millele ma ehk oskaks vastata? Tahaks sa ehk mõnele mu hinnangule vastu vaielda? Või hoopis mõne põneva ettepaneku teha? Siis ole hea, saada mulle sõnum või hoopis kommentaar selle artikli lingi alla Facebookis!
