Ligi aastake tagasi tulid Canon ja Nikon lõpuks turule oma esimeste täiskaadriga hübriidkaameratega. Suuresti ilmselt lihtsalt selle pärast, et neil ei jäänud ju muud üle, kuna Sony lihtsalt rokkis neil sokid jalast ja kõik näitasid nende peale näpuga. Canoni katsetusest jäi mulje, et EOS R tehti, sest neid sunniti seda tegema (loe minu seiklustest selle kaameraga siit). Et näha, kas Nikoni suhtumine oli parem, olen viimase pisut enam kui poole aasta jooksul korduvalt proovile pannud nende Z 6-e. See on andnud hea võimaluse jälgida, kuidas see süsteem on vastu võetud, arenenud ja küpsenud. Nii et, asume asja juurde. 

Täielik läbipaistvus

Photopoint ja iamphotographer.eu olid nii kenad, et laenasid Z 6-e mulle ligi poole aasta jooksul korduvalt, erinevate ürituste ja ettevõtmiste tarbeks, et kirjutada üks aus kokkuvõte sellest, kuidas Z 6 reaalses maailmas, professionaalses kasutuses, hakkama saab. Muid hüvesid ega juhendeid ma kaameraga seejuures kaasa ei saanud, nii et lootust on, et alljärgnevalt on tegu üsna objektiivse hinnanguga 😀

Esimesed asjad kõige pealt

Numbrid! OK, suurus ei pidanud oluline olema, aga potentsiaalse profitööriista puhul on siiski mõistlik neile korraks otsa vaadata, et mis nad on ja mida tähendavad. 

  • 675 grammi koos akuga on palju kergem, kui dSLR, kuid siiski mitte mänguasi.
  • 24.5 megapikslit. Mitte liiga palju (jaa, ma vaatan sinu otsa, Sony A7R IV!), vaid täitsa parasjagu. Veidi vähem kui Canoni EOS R-il, siiski. 
  • 3.7 miljoni punktiga elektrooniline pildiotsija (EVF), et näeksid pilti selgelt, katab 100% vaateväljast. 
  • 12 kaadrit sekundis sarivõte astub kandadele Nikoni lipulaevale, D5-le. 
  • Sensori tundlikkus ISO 100 kuni 51000. OK, me kõik teame, et üle 3200 me üldiselt ei roni. Aga hea, kui vajadusel saab midagigi ära tuua ka kõrgematel väärtustel. 
  • Autofookus, millel on 273 faasikontrast-fookuspunkti, mis katavad ära kogu sinu kaadri, servast servani. Lisaks, näo- ja silmatuvastus jne, mida ühelt korralikult hübriidilt oodata võib (nõuab püsivara vähemalt v 2.0). 
  • Keresisene sensori stabilisaator, mis Nikoni jutu järgi võimaldab käest teha kuni 5 astme võrra madalama katikukiirusega pilte, kui näiteks Canoni EOS R-ga võimalik oleks (sest Canon otsustas, et ta ei lähe üldise vooluga kaasa ja ei pannud stabilisaatorit EOS- R-i sisse). 
  • 4k (no tegelikult 3840 x 2160 pikslit), kuni 60 fps video võimalus kasutades kogu kaadrit. Maksimaalselt saab filmida kuni pooletunnised klipid. 
  • USB-C pistikud keres võimaldavad nii kiiret maha laadimist kaardi pealt kui ka akude laadimist keres. Viimaseks tegevuseks peab kaamera siiski välj lülitatud olema, erinevalt näiteks Sony kaameratest. 
  • 1 XQD mälukaardi pesa. Õm… Nojah. 
  • Wifid ja sinihambad, et saaksid pildid kaamerast telefoni tõmmata, eeldusel, et pildistad JPG-sid. Või RAW+JPG. RAW-ga ei saa Nikoni soft endiselt hakkama. 

OK, aitab numbritest. Enamus neist on niikuinii pigem marketing. Nagu teada, loeb numbritest enam siiski see, kuidas kaamerat kasutada on, kas ta on usaldusväärne tööriist ja milleks teda tegelikult kasutada saab.

Esmamuljed

Esmamulje karpi lahti tehes on nagu hübriidkeredega ikka kipub olema. Vastu vaatab väike ja kerge karbike ja nagu allpool pildilt näha, võib vabalt tekkida tunne, et keegi on mingi asisema korgi objektiivi külge unustanud.  

Tegelikult on Z 6-l väga hea ja ergonoomiline kere. Eriti, kui sinna ette keerata Nikoni uue, Z-bajonetiga 24-70 mm objektiiv, on see käes kerge, heas tasakaalus ja samas väga konkreetne. Kätte võttes on kõik tugev, nagu ma Nikoni puhul juba harjunud olen – midagi ei logise ega nagise. Tegelikult ongi kere koos objektiividega nii tihe, et on täielikult tolmu ja ilmastiku eest isoleeritud – kõik servad ja luugid on kummitihenditega ja sama kehtib ka adapteriga FTZ kaamera ette keeratud objektiivide kohta. Naiss!

Kuidas ta käes püsib?

An example of the Nikon Z 6 in action

Autor aktsioonis, käes Nikon Z 6, millel adapteri vahendusel ees Nikon 85 mm f/1.8 objektiiv.

Kuigi kere on minu D810ga võrreldes tilluke, istub Z 6 minu käes palju mugavamalt, kui Canoni EOS R või Sony A7R III pakutav kraam. Kui Canoni kere oli mu käes otsekui oleks kaks klotsi servapidi kokku liimitud ja Sony oli taibanud klotsile vähemalt nimetissõrme jaoks õnaruse sisse viilida ning klotsi nurgad ära lihvida, siis Nikon on vaadanud, kus on päris inimestel käed ja sõrmed ning sinna parasjagu tublisti tuge paigaldanud. Kui väike sõrm välja arvata, siiski, aga sinna me veel jõuame, allpool. 

Kõrvuti on sattunud kaks veterani ja noor tulija – vasakult: Nikon D810 (patareitallaga), Nikon Z 6 ja Nikon D500

Kerge kere võimaldab ka head kaalujaotust. Nii on näiteks adapteriga Z 6 ette ühendatud 70-200 mm objektiiv oma jalal põhimõtteliselt ideaalselt tasakaalus:

Nupud ja rattad on seal, kus nad “päris” kaameratel on ja sa võid täiesti vabalt pidevalt liikuda päeva jooksul peegelkaamera ja  Z 6 vahel. Minul ei tekkinud kordagi seda kohmakat ümber harjumise hetke, et “oot, kus mu nupud on”. 

Kui nüüd siiski norida (ja norima ju peab), siis Nikon üllatas kõiki ja tundub, et ka iseennast, kui otsustas, et  Z 6-le ei tule vertikaalse päästikuga akutalda. Ja ei saagi tulema, sest ühtki kontakti, andmevahetuseks võimaliku tallaga, me kaamera alt ei leia?! WTF Nikon? Kukkusite kõik pea peale või? See aga tähendab, et minu väike sõrm pidi leidma endale koha kusagil kaamera kere all, mis polnud küll otseselt ebamugav, aga tundus siiski suboptimaalne. 

Kolmandad osapooled, nagu Meike jt, pakuvad küll nö kerepikendusi, mis käehaarde kerel mugavamaks muudavad, aga need ei asenda siiski võimalust kaamerat portreeasendis “normaalselt” hoida. Minu kui peamiselt portreeformaadis töötava fotograafi jaoks on see väga suur miinus.

Kuidas teda kasutada on?

Lühidalt, meeldiv. Nagu ülal kirjeldatud, on Nikon alustanud oma Z-seeriaga täiesti nullist ning teinud kaamera, kus kõik on omal kohal ja mängib orgaaniliselt kokku. Z 6 kasutades ei teki sul kusagil tunnet, et tegu oleks nagu uue korpuse saanud vana kaameraga. 

Nupud ja rattad töötavad täpselt nii, nagu “päris” kaameral need töötama peavad – sujuvalt ja täpselt. Nikoni kerel on piisavalt ruumi, nii et kõik olulisemad nupud ja valitsad on ilusti ära mahtunud ja kasutamisel ei tekkinud kordagi tunnet, et nuppude liigutamiseks oleks vaja randmest välja kasvavat pöialt, erinevalt mõnest konkurendist 😀

Nikon Z 6 on kasutusel väga käbe. Näiteks see paus, kui sa ta silma juurde tõstad ja ta ennast kogub, enne kui sa pildistama saad hakata, on niivõrd lühike, et ma ei pannud seda peaaegu tähelegi. Vähemalt ei jäänud mul ühtki äkilist võtet seetõttu tegemata. Nii et ka siin hakkavad hübriidkaamerad dSLR’idele järele jõudma. 

Z 6 on kiire kaamera, pole kahtlustki. Kõik, alates menüüdes navigeerimisest kuni fookuse jälgimiseni toimib sujuvalt ja kiirelt. Näiteks, sarivõtte kiirus (12-bitise RAW faili korral) on kuni 12 kaadrit sekundis ja see on juba lipulaevade nagu Nikon D5 pärusmaa. Okei, D5 teeb seda 14-bitise failiga ja D5-e fookus-süsteemi kiiruse ja täpsusega liikumise jälgimisel  Z 6 kindlasti siiski 100% ei võistle. Aga kui vaadata hinnaklasside erinevust ja pildikvaliteeti, mis ma Z 6 käest kätte sain, siis läheb neli korda kallima kaamera ostmise õigustamine juba veidi keeruliseks. 

Panin ka tähele, et kui näiteks Sony a7R III hakkas kiire liikumise pildistamisel tema ees toimuvast kiiresti maha jääma, siis Nikon Z 6 puhul ei tekkinud hetke, kus midagi sellist mind häirinud oleks. 

Seoses kiirusega, üks üllatus vaatab vastu kaardiluugi alt. Ei, see ei ole asjaolu, et tal on “vaid” üks kaardipesa, mis on miskipärast välismaa fotograafide seas hirmsat pahameelt põhjustanud. Üllatus on hoopis see, et harjumuspäraste SD-kaartide asemel sööb Z 6 ainult suhteliselt obskuurseid ja eelkõige KALLEID XQD kaarte. Jah, need on megakiired kaardid ja praktiliselt kuulikindlad, aga 200 eurot ühe kaardi eest? Cheezus!

Veidi leevendust pakub, et XQD pesa on ühilduv kohevarsti loodetavasti turule tulevate CFast kaartidega, mis elavdab konkurentsi ja loodetavasti surub ka hinda alla. XQD kaartide boonuseks SD ees, tuleb tunnistada, on peale kiiruse ka töökindlus. Nii et võibolla ei olegi see väga halb mõte? Ühtlasi, kuna kaardid on nii kiired, siis Z 6 puhvrit sul praktiliselt täis pildistada ei õnnestu, nii et ka väga tiheda liikumisega spordivõistluse pildistamisel ei pea saa ootama, kuni kaamera pilte puhvrist kaardile laeb. 

Aku kulumisega on Z 6-l tegelikult nii hästi, et ma peaaegu unustasin sellest üldse kirjutada. 😀 Põhimõtteliselt võib ühe akuga julgelt peaaegu kogu päeva, kui mitte kauem ringi joosta. Minul õnnestus aku tühjaks jooksutada ainult üks kord – kuue tunni pikkuse pideva tööga Eesti Karikavõistluste Kulturismis ja Fitnessis lava taga stuudios. Nii et selles mõtteson aku kestus peaaegu juba nagu dSLRil. 

Ekraan ja EVF

Nikon Z 6 ekraan on väga hea – otse loomulikult on see puutetundlik, aga pilt ise on kontrastne, kirgas ja ei valetagi lõpliku säriga võrreldes ehk rohkem kui pool heledusastet. Seda saab muidugi veelgi parandada eelvaate pildistandarditega ja ekraani heledusega mängides. Ka värvid ekraanil on suurepärased ning üldiselt päriseluga kooskõlas. 

Nikon Z 6-e EVF on aga veelgi parem. Suur punktitihedus, värvide ja heleduse täpsus, pildi sujuvus ja täiesti puuduv viide pärismaailmas toimuva ja EVFist vastu vaatava pildi vahel muudavad Z 6-e EVFi peaaegu parimaks, mida ma näinud olen. Ainus, kellele ta minu hinnangul alla jääb, on Panasonicu Lumix S1, sest esiteks, SEE oli FANTASTILINE ja teiseks, selle review tuleb ka varsti 😉

Ja otse loomulikult on praktiliselt kõik aspektid, mida sa Z 6-e EVF-ist vaadata või näha tahad, muudetavad ja seadistatavad täpselt sulle sobivaks. 

Objektiivid ja adapter

Minu käes katsetada olnud Z 6-l oli kaasas

  • Nikon Z 24-70 f/4 objektiiv
  • Nikon 70-200 mm f/2.8 FL objektiiv
  • FTZ adapter F-bajonetiga objektiivide kinnitamiseks kaamera ette

Z 24-70 mm f/4 objektiiv on kerge ja kiire ning näitab sellisena üsna selgelt, mis on peeglivabade süsteemide eelis. Seda müüakse ka Z 6-ga kaasa kui “kit lensi”, aga ära lase ennast eksitada – see on sigaterav, kiire, kerge ja mugav objektiiv, mis kõlbab täiesti vabalt peamiseks objektiiviks selle kaamera ees.

Olemas on juba ka Z 24-70 mm f/2.8 versioon ja testid sellega näitavad, et tegu võib olla ühe parema 24-70 objektiiviga ÜLDSE, nii et hästi tehtud, Nikon. Mina ootan igatahes põnevusega Z 70-200 mm f/2.8 objektiivi…

Adapter FTZ töötab veatult – kogu minu Nikoni senine klaasikogu ja mu Tamroni 70-200 ning 24-70 mm f/2.8-d  töötasid ka Z 6 ees nagu oleks nad selleks loodud. Seega, kui sa juba oled Nikoni kasutaja, ei pea sa panka röövima minema, et kohe uusi Z-objektiive osta. Õnneks neid nüüd veel väga palju ei ole ka veel 😛 Väike caveat – kuuldavasti vajab Tamroni 70-200 Z 6 ees töötamiseks firmware update’i. Minul oli see juba tehtud, kui ma kaamerat testisin, nii et ma ei oska öelda, kas ja kui palju see objektiivi toimimist Z 6 ees mõjutas. 

Nikoni 70-200 mm lipulaev, nende FL-versioon, oli Z 6 ees (muidugi adapteri otsas) uskumatult kiire. See ei tähenda, et minu Tamron 70-200 mm f/2.8 G2 oleks aeglane. Seda mitte – Z 6 suutis ka temaga vabalt kaamera poole täie hooga jooksvat koera jälgida (vt allpool, fookuse osas), mis ei ole sugugi lihtne saavutus ja näiteks minu D810 jääb sellega üsna hätta, olenemata objektiivist. 

Aga et natukene siiski aimu saada, mis vahe neil objektiividel praktikas on, tegin väikese katse, filmides kummagi objektiiviga fokuseerimist erineval kaugusel asuvate objektide peale. 

Nagu näha, vahe on olemas, aga praktikas ilmneb see vahe väljaspool sporti pigem harva situatsioonis, kus see määrav oleks. Kui sa tahad pildistada palju kiirelt liikuvaid asju, siis jah, ilmselt Nikoni versioon oleks sulle parem valik. Kui sa pildistad pigem portreesid vms, siis on ka Tamroni toru endiselt sulle ilmselt parim pakkumine turul üldse. See selleks – saab põnev olema näha, mida suudab tulevane Nikoni Z-liidesega 70-200 mm f/2.8. Canoni vastav versioon tuli juba välja, nii et Nikon, uuuuu?!

Autofookus

Nagu numbrite sektsioonis mainitud, on terve Nikon Z 6 sensor faasituvastusega autofookuse punkte täis. Seega pole vahet, kus asub, näiteks, sinu modelli silm, sest see on alati ja igasuguse kompa juures võimalik fookusesse võtta. See on muidugi enamuse hübriidkaamerate ränk eelis peegelkaamerate ees. 

Minu järeldus oli, et Z 6-e autofookus on reaalse kasutatavuse ja efektiivsuse mõttes suurusjärgu võrra parem kui mu D810 oma, aga a) KINDLASTI pane peale kõige uuem püsivara (firmware) ja b) vii ennast kurssi erinevate fookusrežiimidega. Nende režiimide vahed on oluliselt märgatavamad, kui peegelkaamerate puhul. Näiteks on Dynamic AF sinu poole jooksva koera järgimisel ja tabamisel märkdsa efektiivsem kui Single Point, järjepidevam kui d25 ja mõlemad on paremad kui Wide, aga kõik nad jäävad  viimasele kõvasti alla silma leidmise täpsusel portreede pildistamisel. Tänud Claudio Piccolile SELLE vihje eest, muuseas. 

Kui juba jutt autofookuse kiirusele, koertele ja Claudiole läks, siis et Z 6 autofookus tõsiselt proovile panna, võtsin ta kaasa Claudio Piccoli fotokoolitusele, mille eesmärk oli õppida jäädvustama aktsioonis olevaid koeri. Teisisõnu, pildistada tuli väga kiirelt kaamera üldises suunas, kuid üsna juhuslike hüpetega liikuvaid objekte. Lisa veel pime metsaalune ja kirju taust ning autofookuse piinakamber ongi valmis 😀 Õnneks oligi mul siin abiks Nikon ülikiire 70-200 mm f/2.8 FL objektiiv. 

Silma/näo tuvastus ja fokuseerimine töötavad uue püsivaraga väga hästi. Ma ütleksin, et Sony on veel veidi ees sellega, kuid Nikoni versioon töötas nii hästi, et mul ei tekkinud tegelikult mingeid luksatusi ega takistusi töö tegemisel. Selles suhtes on näotuvastus tegelikult fantastiline, et portreede jne pildistamisel saan ma keskenduda kompositsioonile jne ning olla põhimõtteliselt 100% kindel, et nägu ja eriti silm on fookuses, ilma et ma peaks mingi fookuskastikesega okulaaris ringi rallima. Ole sa buduaari, beebi- või fitnessfotograaf, usu mind, see meeldib sulle – nagu ma olen korduvalt siin blogis juba öelnud, hübriidkaamerad on tulevik! 😀 

Väike nagin siin siiski on – kui Sony silmale teravustamise süsteem otsib ka kõige pikemate ripsmete seest välja silmaiirise ja naelutab selle fookusesse nagu suruõhuhaamriga, siis Z 6 süsteem kipub pikaripsmeliste inimeste puhul sageli tabama ka just ripsmeid. Abiks siin oli ümber lülitumine single point focus või manuaalfookuse režiimi ja see õige fookuse koht ise üles otsida 😀

“Okei”, kuulen ma sind ütlemas, hea lugeja. “Aga kuidas ta pimedas hakkama saab?”

Tõsi, see on seni olnud hübriidkaamerate Achilleuse kand, aga kuuldavasti suudavad nii Nikoni Z-d, Canoni EOS R ja RP ja uuemad Sonyd nüüd juba lausa EV -4-ni fokuseerida. No mine tea, mina nii pimedas ei proovinud, aga igatahes hämarates stuudiotes ja veel hämarama metsa all ei olnud meil fokuseerimisega probleemi. Õhtul, suht hämaras toas samuti eriti mitte: 

Martin, ISO 1000, f/2.8, 1/13 s, s.t. umbes EV 3.3. Kaamerasisene värinavähendus ja silmatuvastus tegutsevad sajaga!

Päris pimedas ma pildistada ei üritanud, nii et ma ei oska anda hinnangut, kas see kaamera sobib näiteks pulmafotograafile Püssirohukeldris pildistamiseks, aga ju leiab interneedusest vastuse ka sellele küsimusele 😀

Pildikvaliteet

Pildikvaliteedile ei ole mul mitte midagi ette heita – kui Lightroomi vaikeprofill Adobe Color ära tappa ja asendada mõne Nikoni oma profiiliga või hoopis mõne sinu oma custom profiiliga, on tulemuseks sügavate värvide, laia dünaamilise ulatuse ja kontrastsusega teravad, ilusad pildid. Vaata, näiteks, pildigaleriid Z 6-ga tehtud stuudiofotodest ülevalpool. Tõsi, need on muidugi juba töödeldud pildid, aga eks selles point ongi – Z 6 annab sulle suurepärase alusmaterjali, millest töötlust alustada. 

Oma panuse sellesse annab ka kaamerasisene värinavähendus (köhh-köhh-Canon-köhh!), mis tähendab, et kõik sinu fiksobjektiivid on ühtäkki stabiliseeritud vähemalt 4 säriastme võrra! See ja silmatuvastusega autofookus annavad kokku portree- ja buduaarifotograafi märja unenäo – kõik sinu pildid saavad edaspidi olla paberõhukese teravussügavusega, pehme ja kreemise bokeh‘ga ja täpselt silma peale fokusseeritud 😀

Asi, mille kohta on veidi kurdetud, on teatav triibutamine piltidel varjudes, kõrge ISO korral. See pidi tulenema sellest, et faasituvastus-sensorid on otse pildisensori peal ja põhimõtteliselt lihtsalt heidavad sellele veidi varju. Praktikas ma ei kujuta ette, kui hädas sa peaksid olema, et sa peaksid selliste seadete juures pildistama, kus see a) esile tuleks ja b) kedagi peale sinu enda häirima hakkaks. Ma pigem ei pildistaks sellisel juhul. 

Kõrgemate ISOde korral on varjudes natukene märgata värvimüra, aga see on väga kergesti parandatav ja pigem tekitab meeldivalt filmiliku mulje pildile. Mis kipub olemagi Nikoni stiil. Saagu teile siia uurimiseks väike kogus DNG faile, otse kaamerast, endale uurimiseks:

Kokkuvõte

Kui Canoni EOS R’i puhul oli minu rahulolematuse põhjuseks eelkõige asjaolu, et dSLR turu de facto valitseja esimene katsetus tõsiste hübriidkaamerate maailmas oli ebapiisavalt äge, siis Nikoni Z 6 on selles mõttes märksa tugevam esitus. See on kiire, tõhus tööriist ja erinevalt EOS R-st ei ole see lihtsalt ühe juba olemas oleva kaamera ilma peeglita versioon.

Z 6-ga on ilmne, et Nikonil on tõsi taga ja et nende tulevik on selgelt peeglivaba. Me võime veel näha mõnda üksikut peegelkaamerat nende line-upis (näiteks lipulaev D6-e välja tulemist on oodata Tokyo olümpiamängudeks), kuid Z-seeria väärtuspakkumine on sedavõrd palju parem, et praegusel hetkel ei ole mul uue kaamera otsijale võimalik enam soovitada ka enam muidu fantastilise D850 ostmist. 

Midagi on Nikon Z 6 puhul tõesti hästi teinud, sest, tõele au andes, kuigi mul mõlemad kaamerad pidevalt kaasas ja töövalmis olid, oli mul testperioodil 99% ajast näpus ikkagi Z 6, mitte minu tavaline tööloom D810. Nii et see vist ütleb tegelikult enam-vähem kõik, mida sul selle kaamera kohta vaja teada on 😀

Plussid

+ Kiire

+ Väga mugav kasutada, kerge jne

+ (Väga) hästi toimiv autofookus

+ 4k video toimiva autofookuse ja LOG salvestusega!

Miinused

  • Vertikaalse päästikuga akutallast võid ainult und näha
  • VÄGA kallid (aga kiired!) mälukaardid

Niisiis?

Selle kaamera juures on väga palju asju, mis on tehtud väga hästi. Kohe nii hästi, et sisuliselt on tegu peeglivaba D850-ga. Peaaegu. Seega, kui sul on juba Nikoni optikat, siis võid osta selle kaamera täiesti julgelt koos FTZ adapteriga, sest kõik sinu objektiivid töötavad seal ees edasi. Kui sa siis raha juurde kogud, saad osta ka uusi Z-seeria objektiive, mis on väiksemad, kergemad, kiiremad ja teravamad, kui sinu praegused torud. Seega igal juhul win-win. 

Kui sa oled praegu kaamerat ostmas, siis on Nikon Z 6 täiesti kindel valik, mille ostmist sa üsna kindlasti kahetsema ei pea. 

Parimat!

Siim

P.S:

Muuseas, praegu on Z 6-e hankimiseks veel ka eriti hea aeg, sest nii Photopointis kui iamphotographer.eu poes on Nikonil talvekampaania raames uskumatult head hinnad!