Seekord võtsin vastu pakkumise testida Nikoni uut poolkaader-lipulaeva D500. Ja kui võimalik, poleks ma seda tegelikult tagasi andnudki. Miks? Loe edasi, saad teada 🙂
Millega tegu on?
D500 on sisuliselt legendaarse D300s järglane – see on poolkaader (ehk Nikoni keeles DX) sensoriga, professionaalile suunatud kaamera. Sellisena on tema otseseks konkurendiks turul Canon 7D – mõlemad on väga kiire fookusega, kõrge sarivõtte kiirusega, üliheade sensoritega, kiirete protsessoritega jne. Samas, D500 oskab mõningaid trikke, mis 7D-l ja ammugi vanurist D300-l üle jõu käivad.
- Nikon D500 koos Nikon 24-70 mm f/2.8 VR objektiiviga
Kohustuslik rubriik: tehniline värk
Magneesiumist korpuse ja kummeeritud katte all peidavad ennast:
- 20.9 megapiksliga, DX formaadis sensor
- Sensori tundlikkus ISO 100 kuni 51 200
- SD ja XQD kaardipesad
- sarivõte kuni 10 kaadrit sekundis
- filmib kuni 4k videot 30 fps juures
- 3,2-tolline puutetundlik, liikuv ekraan
- kere ilma objektiivita kaalub 760 g
Esmamuljed
Et rääkida kõigest nii nagu oli, pean ma alustama sellest, kuidas ma üle kümne aasta tagasi kaamerat valisin – valikus olid Canoni ja Nikoni samaväärsed pakkumised ning otsustavaks sai lihtsalt see, kuidas Nikon mulle kätte istus. Suuresti just selle ergonoomika ja kasutajamugavuse tõttu olen Nikoni peale ka jäänud (kuigi Canoni tagaküljel elavast rattast olen natukene unistanud küll). Igatahes, paar kaameravahetust hiljem sattus mulle kätte seesamune Nikon D500, mida ma peale selle esimest korda kätte võtmist enam maha panna, tõtt öelda, ei tahtnudki.
D500 kere on piisavalt suur, et kõik sõrmed sellele ka ilma patareitallata ära mahuksid. Samas, patareitallaga oleks ta käes ilmselt veel mõnusamgi. Kere on parasjagu raske ja selle metallist korpus on kaetud kummise plastikuga, mille tekstuur aitab kaamerast sõrmedega mugavalt kinni hoida. Kui siia veel ette panna testimiseks kaasas olnud Nikon AF-S NIKKOR 24-70mm f/2.8E ED VR objektiiv, mis samuti just sulgkaallane ei ole, siis võiks sellega ilmselt mõne vähema karu sirakile virutada. Julge tunne, igatahes, on sellega ringi jalutada.
Nupud leiab vägagi mõistlikkest kohtadest – näiteks ISO vahetamise nupp on päästiku vahetust läheduses. Miks ta ei võiks seal olla ka minu vanurist D7000-l, ma küsin, ah? Kaamera tagaosast leiame just parasjagu pöidla alt juhtpulgakese, millega fookuspunktiga ringi rallida, paljudel odavamatel kaameratel leitavate harjumuspäraste noolekeste asemel.
- Jostick, mis aitab kiiremini fookuspunktide vahel rallida
Üks märguanne, et tegemist on Nikoni profiseeria kaameraga, on asjaolu, et kohas, kust tavaliselt asub keeratav pildistamise režiimi valits, on hoopis mitmikvalikunupp, kust saab määrata nii piltide kvaliteedi, valgusmõõdiku käitumise, valgustasakaalu kui ka ülalnimetatud režiimi.
- Mitmikvaliku nupp annab märku, kellele see kaamera mõeldud on
Üle kere on mitmeid Fn-tähisega nuppe, millele usin fotograaf saab ise ülesande omistada – valikuid on igatahes ohtralt. Alates teravussügavuse eelvaatest ja sisse-ehitatud loe aktiveerimisest (mis töötab, muuseas, korraga kahes tasandis) kuni kusagile menüüde sügavustesse peidetud obskuursete valikute nupuvajutusega esile toomiseni. Teretulnud on selline valikuvabadus igatahes.
Üks omapärane liigutus, millele mõistlikku põhjendust peale marketingi ei oskagi nagu pakkuda, on kahe SD-kaardipesa asemel ühe XQD ja ühe SD-pesa lisamine kaamerale. Hea olnuks ostjale anda sarnaselt D5-ga valikuvõimalus – kas ma tahan kahte XQD-d (jah, tahan küll :D) või kahte SD-d. XQD on küll uus formaat, mida praegu keegi peale Nikoni vist ei kasutagi, kuid see on üüratult kiire, mistap näiteks spordi- ja loodusfotograafidele kulub see kindlasti ära.
- Mälukaardi luugi alt vaatavad vastu kaks pesa – üks XQD ja teine SD-kaardi pesa
Teine tundemärk, et tegemist on just Nikoni profiseeriasse kuuluva kaameraga, on samuti kaamera taga näha – nimelt ümmargune pildiotsija ümbris. Selle taga peidab end sisse ehitatud okulaari varjuk. Viimane on tarvilik juhul, kui pildistada hämaras ja pika säriajaga, et vaateava kaudu kaamerasse säritamise ajal segavat valgust ei satuks. Harva tarvilik, kuid visuaalselt väga efektne – kõlbab ka asjatundmatutele uhkustamiseks demonstreerida…
- Silm lahti…
- …silm kinni
Nice touch on lukustatav dioptri reguleerimisnupp – mõned inimesed on muidu kogemata endal dioptri paigast lükanud ja siis imestanud, et miks kõik udune on, mis okulaarist paistab…
Kohutavalt tore asi on D500 liigendatud puutetundlik 3,2-tollise diagonaaliga kirgas ekraan – nagu hiljaaegu siinsamas blogis vaadeldud hübriidkaamerategi korral, võimaldab see nii fokuseerida, pildistada, piltidesse sisse suumida jne. Miskipärast aga ei toimi see menüüdes ringi liikumiseks. Mine võta kinni, miks Nikoni insenerid nii otsustasid. Aga tema liikuvus on väga abiks nii filmimisel kui ka madalas asendis või kaamerat pea kohal hoides pildistades. Liigendi kvaliteet tundub olevat isegi parem kui D750-l, kus me seda lahendust esimest korda nägime.
- Liigendatud puutetundlik ekraan on vaadeldav ka päevavalguse käes
- Tegelikult saab ekraani keerata nii üles- kui allapoole
Fookus – D500 leivanumber
Kiirus ja täpsus, millega D500 fokuseerib, pärinevad otse Nikoni lipulaevalt – Nikon D5. D500-l on nimelt täpselt sama autofookuse süsteem, aga sealjuures on D500-l oluline eelis D5 ees – need fookuspunktid katavad ära praktiliselt kogu kaadri. Servast servani. Kokku on neid fookuspunkte 153, millest 55 on ülalmainitud kangikese abil valitavad. Ülejäänute vahel valib kaamera ise, näiteks 3D-Tracking režiimis. Samuti kasutatakse neid Nikoni uues Group-mode fokuseerimisrežiimis.
- Sissevaade D500 okulaari. Kastikesed tähistavad kasutaja valitavaid fookuspunkte, täpikesed täiendavaid, kaamera poolt kasutatavaid.
Antud süsteemi fookuse kiirusest ja headusest on kirjutanud teisedki, minust paremad ja nimekamad fotograafid. Kuid seda, kui hea on, kui fookuspunktid kogu kaadri ära täidavad, peab ikkagi ise järele proovima. Hübriidfotokate kasutajad muidugi on seda naudingut juba pikalt tunda saanud 🙂
Võtaks samas käesoleva hetke, et arutleda, kui oluline on kvaliteetne optika selle kaamera ees. Suur pikslitihedus esitab nimelt omad nõudmised. Võrrelge näiteks alljärgnevalt 100% sisse suumitud vaateid sarnastest portreedest erinevate objektiividega: Nikon AF-S NIKKOR 24-70mm f/2.8E ED VR (see kõige uuem), Sigma 50mm F1.4 EX DG HSM (väga hea 50 mm fiksojektiiv) ja AF-S DX NIKKOR 18-105mm f/3.5-5.6G ED VR (sage kit-objektiiv amatööridele suunatud kaamerakomplektides):
(klõpsa suurendamiseks piltidel)
- Gerly portree, Sigma 50 mm f/1.4 HSM
- Nikon 24-70 mm f/2.8 VR
- Sigma 50 mm f/1.4 HSM
- Nikon 18-105 mm f/3.5-5.6
Jätan siin järeldused Sinu teha, sest antud artikkel räägib siiski kaamerast, mitte läätsedest 🙂 Kui soovid, lae omale ise puurimiseks RAW failid alla siit: D500-lens-test
Tulles tagasi autofookuse juurde, siis Nikoni enda andmetel fokuseerib kaamera kuni EV -4 valgusoludes. Inimkeeli tähendab see sisuliselt pimedas. Praktikas tähendab see, et mul ei olnud absoluutselt mitte mingisugust probleemi öösel tõrvikute valguses saada fookus kätte sellises situatsioonis:
Ühesõnaga, D500 fokuseerib nii kiiresti ja nii hästi, et kui peale seda kätte võtta mõni teine, veidi vanem kaamera (näiteks, minu tööloom Nikon D7000), siis tundub see lihtsalt talumatult aeglane… Nagu Terry Pratchett on öelnud: “Luxury, once sampled, becomes a necessity.”
Sensor – D500… õm… teine leivanumber
Portree- ja fantaasiafotograafina otsin ma kaamerast nahatoonide elutruud edasi andmist, kuid samas ka kirkaid värve ja suurt dünaamilist ulatust, kust heledatest või varjulistest piirkondadest vajadusel detaili esile tuua. D500 saab kõigi nende tingimuste täitmisega suurepäraselt hakkama:
- Ka otse päikese käes säilivad detailid
- Dünaamiline ulatus võimaldab varjudest muretult kaha naha peenstruktuuri välja tuua
- Värvid on kirkad ja sügavad (peale RAW töötlust)
- Näide nahatoonidest ja detailsusest, otse kaamerast
- Natukene tehnikat ka
D500 sensor on tõeliselt muljetavaldav – näiteks võimaldab see päästa selle, 4 astet alasäritatud pildi:
- 4 astet alasäritatud pilt (ära küsi, miks? 😛 ) …
- … ning selle “päästetud” versioon.
Ärge küsige, miks see pilt 4 astet alasäritatud sai… Aga, ühtlasi tähendab see, et näiteks rannas, otseses päikesevalguses pildistatud piltidel, säilib detail ka heledamates laikudes ning hämarates oludes on, kui vaja, võimalik suurema katikukiiruse saamiseks pilti mõne astme võrra alasäritada, et siis hiljem see järeltöötluses järele aidata.
Ühtlasi, palun mulle selgitada, kuidas on võimalik, et ISO 12800 juures saan ma (minu jaoks) täiesti kasutatavad pildid? Ah? Kaamera nö. sünnipärane ISO läheb välja kuni 51200-ni ja on tõstetav veel astronoomiliste kõrgusteni (seda ma siiski ei soovitaks). Heidetagu näiteks silm peale järgmistele klõpsudele ISO 12800 juures (ning üks 51200):
(klõpsa suurendamiseks pildile)
- ISO 12800, Gerly portree. Nahatoonid säiluvad, nagu ka pildi teravus. Teralisus on muidugi märgatav, kuid pigem filmilik, kui häiriv.
- ISO 12800, maastik. Pane tähele viirutuse puudumist taeva toonides ja värvimüra… Mis värvimüra?
- ISO 12800, ristikuõis. Müra on justkui filmitera. Mõnus…
- ISO 51200, ristikuõis. Isegi nii kõrge ISO juures säilitab pilt põhimõtteliselt teravuse. Varjud säilitavad loomulikud toonid.
- Lihtsalt üks klõps ISO 12800 juures. Öösel. Põhimõtteliselt taskulambi valgel.
- Zerkala Fire Dancers, öösel. Valguseks ainult nende käes olevad tõrvikud.
- Päikeseloojang siluetiga…
- …ja varjudest välja toodud detailidega
- Automaatika määrab säri (peaaegu) korrektselt isegi näkku kiiskavate tulede korral.
Kui soovid, siis saad siit ka need RAW-failid alla laadida: ISO-test-1, ISO-test-2 ja ISO-test-3
Kokkuvõte
Hea
Oeh, kust alustada? Ja kus lõpetada?
- autofookus
- sensor
- liigendatud, puutetundlik ekraan
- ergonoomika
- kiirus
Mitte nii hea
Sest halba ma selle kaamera juures ei leidnud. Isegi hind on mulle selle kvaliteedi ja omaduste juures vastuvõetav. Aga, mõned naaksumised oleksid:
- puutetundlikku ekraani ei saa kasutada menüüdes liikumiseks;
- kahe ühesuguse mälukaardipesa asemel on üks obskuurne ja paljudele tõenäoliselt seega ka kasutu;
- fookuspunktide lukustamise kangike jäi mitu korda kogemata näpu taha.
Summa summarum
D500 on vaieldamatult kõige parem DX-sensoriga kaamera, mille Nikon teinud on. Nii mõneski aspektis teeb ta silmad ette täiskaadersensoriga kaameratelegi ning ausalt öeldes on ilmselt lõplikult purustatud müüt täiskaadersensori tingimusteta ülimuslikkusest. Ma elan hea meelega üle pikenenud efektiivse fookuskauguse (teinekord on see isegi boonus) ja veidi suurema teravussügavuse sama ava juures, kui kogu ülejäänud kaamera on nii hea. Mina leidsin enda jaoks ilmselt oma järgmise kaamera.