Mis mul fotokotis on?

“Uhhhh, mis sul siin kotis on? Tellised või?” hüüatas mu abikaasa ma ei tea mitmendat korda, kui üritas mu fotokotti  kusagilt eest ära tõsta. Nujah. Ega ma ilmaasjata trennis ei käi 😀

Aga tõsiselt, peamiselt “objektil” pildistava fotograafina on mul enamasti kaasas kõik asjad, mida võib aga ei pruugi ühel fotosessioonil vaja minna. Ja kuna sharing is caring, siis mõtlesin, et äkki pakub ka sulle huvi, hea lugeja, et mida ma siis nii hoolega ringi tassin. 

Manfrotto Professional Backpack 50

^Minu fotokott objektil^

Alustagem siis põhilisest. Fotokott ei ole sageli kõige esimene asi, mille hankimise peale vastne fotograaf alati mõtleb, kuid see meenutab ennast niipea, kui käes on hetk oma varustusega liikvele minna. Minu uusima koti hankimise tarvidus tekkis, kui ilmnes, et vanasse fotokotti ei tahtnud uus kaamera koos objektiividega lihtsalt ära mahtuda – pidin hakkama valima, et millise objektiivi ma siis maha jätan? Ja see ei ole valik, mida ma nõus tegema olen 😀 Niisiis, kotti valima! Õige kott peab minu jaoks peale kohustusliku musta värvi (eksole) vastama veel neljale olulisele küsimusele:

  1. Kas see mahutab kõik need asjad, mida ma 90% ajast endaga “objektile” kaasa tassin? Näiteks, kas sinna mahub korraga profikere, teleobjektiiv ja/või normaalsuum, kaks fiksobjektiivi, välgud, välgusaatjad, akud jne?
  2. Kas see ja kõik selle sees elab üle, kui ma teda korduvalt, päeva lõpuks väsinuna, hooletult auto pagasiruumi viskan, sellele statiive peale laon, objektil otsa komistan jne?
  3. Kas ta on piisavalt ergonoomiline – kas see jätab mu käed vabaks ega takista üldist liikuvust, toetub õigetele kohtadele ning jõuan ma seda vajadusel paaritunnise jalgsimatka jooksul kanda?
  4. Kas ma saan kõigele, mis seal sees on piisavalt lihtsasti/kiiresti ligi?

Peale põhjalikku uurimist ja katsumist ja ülaltoodud listiga võrdlemist jäi sõelale Manfrotto Professional Backpack 50 (vt. tootekirjeldust näiteks Photopointist siit). Kindlasti on suuri ja mahukaid kotte veelgi, kuid selle juures meeldis mulle eriti tema ergonoomilisus kandmisel, sisu organiseeritavus, sisule juurdepääsu lihtsus ja mõned nutikad sisse ehitatud nipid. Näiteks kaks erinevat meetodit kolmjalga koti külge kinnitada, eraldi taskud läpparile ja nutitahvlile ning eemaldatav mugav vöötugi.

Mis seal kotis siis on?

Pro tip: Omaette asi, millele peab fotokottide juures tähelepanu pöörama, on materjalide ja koostekvaliteet. Esimese osas ei ole peale näpuga järelekatsumise suurt midagi uurida – tugeva materjali tunned poes odava pläustiga võrreldes kohe ära. Teise osas tasub uurida õmblusi ja lukke – mida tihedamad ja mitmekordsemad on õmblused, seda kauem nad ilmselt vastu peavad. Niisamuti tuleb tõmblukkusid uurides neid hoolega edasi-tagasi nühkida, et näha, ega nad näiteks koti tekstiili vahele ei tõmba ega nurki ületades hambaid vahele ei jäta. 

Manfrotto läbis nimetatud katsed edukalt ja on seni, ligi aastase retsimise käigus, ilusasti vastu pidanud. Rääkimata minu kaheaastase poja pidevatest rünnakutest sellele 😀

Kott ja tema sisu ühel pildil

Kaamera – Nikon D810 (või mis iganes kätte antakse)

Minu kaamera, objektil 🙂

Minu igapäevane tööloom on Nikon D810 koos akutallaga. Kaalusin tegelikult väga pikalt, kui oma D7000-st lõpuks loobuda otsustasin, et kumb Nikoni tolle hetke lipulaev võtta. Kas D500 või D810? Ma olin mõlemaga põhjalikult tutvunud, neist artiklidki kirjutanud siiasamasse blogisse (vt siit D500 ja siit D810). D500 kasuks rääkis uskumatult hea fookus, puutetundlik ekraan jne, D810 kasuks jällegi kõrge resolutsioon (mis minu pildižanri puhul on väga kasuks) ning muidugi täiskaadri mõõdus sensor.

Täiskaader võitis seekord, aga siiamaani soovitan julgelt kõigile ka D500-t, sest see on lihtsalt NII hea kaamera. Üldiselt aga olen ma seda meelt, et kaamera on siiski vaid tööriist. Olen pildistanud nii Pentax k-3’ga kui Fujifilm GFX 50s-ga kui üsna mitmete muude brändide ja mudelitega. Tõsiasi on, et enamus neist tidab oma ülesande hästi ja (vähemalt minu) töö saab nendega kindlasti tehtud. 90% juhtudest teeb pilti ikkagi fotograaf, mitte kaamera 😀

Mis aga akutalda puutub, siis et vähemasti kaks kolmandikku minu piltidest on pigem portree-formaadis ehk “püstised”, siis on see väga suureks abiks kaamera mugavamal käsitlemisel. Boonusena saab sinna sisse torgata kas, näiteks, teise aku või isegi 6 AA patareid, kui hullu tulistamise tulemusena mõlemad mu akud tühjaks peaksid saama (seni pole seda juhtunud, tegelikult). Soovitan soojalt!

Optika

Tamroni 70-200 f/2.8 G2 väikevenna, 24-70 mm f/2.8 G2-ga, valmis pildistama!

Enamasti leiab minu kotist kaks fiksobjektiivi, millega ma pikka aega pildistasin enamuse oma stuudiotöödest – Sigma 50 mm f/1.4 ja Nikkor 85 mm f/1.8. Soovitan mõlemat objektiivi soojalt – kompaktse suurusega, valged ja teravad. Nikkor sealjuures veel ka väga kerge, mis ligi kilose kaamerakere juures on pika päeva jooksul pildistades kindlasti suureks plussiks.

Ühtlasi on Nikkor 85 mm f/1.8 vähemalt sama hea kui f/1.4, aga poole odavam ning kergem. Mõlemad objektiivid on suureks abiks, näiteks, buduaari- või portreefotode pildistamisel hämaramates tingimustes. 

Minu peamiseks tööloomaks on aga muutunud Tamron 70-200 mm f/2.8 G2, mida ma teinekord päeva jooksul isegi kaamera eest ära ei võta. 70-200 vahemik on minu töös ääretult mitmekülgne vahemik ning katab 80% kõikidest minu vajadustest.  (vt. minu ülevaateartiklit sellest objektiivist siin

Kui töö seda nõuab, siis rendin täiendavat vajalikku optikat, näiteks, Photopointist. Ürituste pildistamiseks leiab sageli kasutust Tamron 24-70 mm f/2.8 G2 (vt. minu ülevaateartiklit siin), viimasel ajal on kasutust leidnud 35 mm f/1.8. Teinekord saab objektiive renditud ka, näiteks, Operaator Kõpsust, kus on ka Nikoni originaalklaasid ja lisaks põnevaid spetsiaalobjektiive. 

Rentimine on suurepärane võimalus testida objektiivide võimekust ja omadusi enne ostuotsuse tegemist või kui konkreetset võimekust on vaid kohati ning ajutiselt vaja. Soovitan soojalt! Rates and conditions may apply…

Välgud

Välkude kasutamise stiilinäide fantastilise Agne Kiviseljaga 🙂

Nagu üks vanakooli fotograaf kunagi ütles: 

I’m an available light photographer: I’ll use any damn light that’s damn available


W. Eugene Smith

Teisisõnu – kui pildistamise paigas on olukord valguse mõttes vaja enda kätte võtta, siis on mul selleks nii väike aga tubli Nikon SB-800 kaamera peale käiv välk kui Elinchromi stuudiovälgud koos hajutitega, mida “objektile” kaasa saab veetud. Tõsi küll, kaamera peale ei ole ma üsna tükk aega välku kinnitanud – kõik välgud on enamasti raadiosaatja abil eemalt juhitavad. Niisiis on peale SB-800 kotis ka Elinchrom Skyport saatja-vastuvõtjad.

Lisaks välgule on kotis ka liigendkinnitus välgu statiivile paigutamiseks ning värvigeelide komplekt välgu värvitooni modifitseerimiseks. 

Color Checker

Noor kulturist Andres Reitsnik näitab ColorCheckerit
ColorCheckeri kasutamise stiilinäide koos kulturist Andres Reitsnikuga 😀

Erinevad valgusallikad mõjutavad kaamera nähtavaid värve olulisel määral. Sellal, kui meie aju teeb kõik valged asjad meie silme ees enam-vähem valgeks, vajab kaamera selleks abi. Et tagada minu modellidele õiged nahatoonid igas olukorras (nii palju kui võimalik), on minu kotis ka XRite ColorChecker Passport – väike karbike, milles terve posu erinevat värvi ruudukesi. Neid ruudukesi arvutile näidates keerab see värvid selliseks, nagu tegelikult peaksid olema. 

Sa ei kujuta ette, mitu korda see väike karbike on piltlikult öeldes minu elu päästnud! Erinevad luminofoorlambid, eriti aga LEDid võivad inimese nahatoonidega, ütleme, huvitavaid asju teha… Kui huvi on, siis võin sellest mõnikord ka pikemalt kirjutada. 

BlackRapid Sport õlarihm

D810 kaalub ligi kilo. 70-200 mm objektiiv on poolteist. Akuga tald ka suurem osa poolest kilost. Ja kui ma peaksin, näiteks, mõne ürituse pildistamisel jooksma päev aega, kolm kilo käe otsas, siis oleks tulemuseks päris kole õla- ja kaelavalu. Tavaline kaamerarihm kipub samuti kaelasooni kinni vajutama, kui selline tellis seal otsas ripub. Abiks on üle-õla rihm. Mina kasutan BlackRapid Sport (vt. kodulehte siit) rihma, millel on ka kaenlaalune lisarihm, mis aitab seda paigal hoida, kui ma kiirelt püstiasendist lamades laskeasendisse viskan vms. Pealegi, selle kasutamisel näed kohe 20% profim välja – WIN! 😛 😀

Multitööriist

Legendaarne Joe McNally on öelnud, et fotograafi visiitkaardil võiks sama hästi olla kirjas “Probleemide lahendaja”. Ole nii hästi ette valmistunud kui tahes, ikka tuleb objekti peal ette erinevaid uusi ja põnevaid probleeme. Sellisel juhul on hea, kui on kaasas tööriistade McGyver – Leatherman Multitool või mõni sellelaadne. 

Keera sellega kinni statiivipea kiirkinnitusplaadid, remondi logisev inventar või lõika õlapaelad modelli kleidilt (true story!), väike tööriistakohver kulub sulle kindlasti ära. 

Muu kraam

Lisaks ülaltoodule on mul alati kaasas mitmed väikesed asjad, ilma milleta ei tohiks ükski fotograaf ilmselt kodust välja minnagi. 

  • Kaamera peegli, pentaprisma ja objektiivide puhastamiseks mõeldud, filtriga varustatud, puhta õhu puhumiseks mõeldud sifoon. 
  • Mikrofiiberlapid objektiividelt näpujälgede, higi jne eemaldamiseks.
  • Hajutusriie – lihtsalt kasulik asi, kui on vaja teravat valgusallikad pehmendada või on mingile asjale puhasvalget tausta vaja – kerge ja tiheda riide tükk Abakhanist 😀
  • USB 3.0 kaabel otse arvutisse pildistamiseks või piltide kiireks alla laadimiseks
  • Tugevdatud kerega karbike mälukaartide hoidmiseks
  • Karp laetud/tühjade akude jaoks
  • Kaamera akud ja laadija
  • Õli või kehavõi atleetide sisse määrimiseks
  • Terve ports igasugu peenikesi juhtmeid ja pistikuid

Ja kindlasti midagi veel, mis kohe meele ei tulnud. 

Kokkuvõte

Loodetavasti oli sulle sellest artiklist veidi kasu, hea lugeja? Kui sul on küsimusi ühe või teise asja kohta minu fotokotis, siis esita see julgelt alla kommentaaridesse!

Järgmise korrani!

Siim

One Reply to “Mis mul fotokotis on?”

Comments are closed.