Ilmselt olen ma midagi eelmises elus hästi teinud, sest ühel päeval potsatas mu ette kast, mille sees oli tõeline mirrorless-kahur Sony a7R III koos tõsise optikaga, juhistega see asiselt proovile panna. No mis saab minu tagasihoidlikul isikul selle vastu olla?! Seega, banzai!

Sony on hetkel, võib vist üsna julgelt väita, peeglita täiskaader-digikaamerate üleüldine kunn. Canon ja Nikon on seda pidu kaua pealt vaadanud ja alles hiljaaegu ka oma arglike katsetustega välja tulnud.

Kiirete iteratsioonidega on Sony võtnud kuulda fotograafide tagasisidet “põllult” ning oma kaamerate lati üha kõrgemale tõstnud, pakkudes täiesti selget konkurentsi peegelkaameratele ja senistele fotomaailma gigantidele.

Kohati uuendab Sony oma kaameraid isegi ootamatult (tarbetult?) kiiresti, sest näiteks enne, kui see revüü siin valmis sai, oli Sonyl letti lüüa juba selle kaamera veel uuem versioon – 60+ megapiksliga a7R IV! Seega, kui alguses pidi artikli pealkiri küsima, et kas on tegu peeglita kaamerate kuningaga, siis tuli seda veidi kohendada. OK, võib-olla veidi ennatlikult, sest Sony a9 on kah seal kusagil, aga seda mul pole olnud õnne veel proovida 😀

Kuna aga a7R III on endiselt ülikõva kaamera ja uue tulija tõttu veelgi parema hinnaga kui enne (vt. näiteks Photopointis), tundub mulle, et allolev artikkel võiks olla endiselt asjakohane.

Seega.

Asja juurde

Sony a7R III on juba niigi väga hea Sony a7 III (ilma R-ita) kõrglahutusega sensoriga versioon ning sellisena suunatud suuresti just minusugustele portreefotograafidele.

Samas on tal kiire autofookus, mis peaks töötama ka üsna hämaras ning palju muid kellasid ja vilesid, mis muudavad ta tegelikult (vähemalt paberil) suurepäraseks kõigesööjaks. Põhimõtteliselt nagu Nikon D850, ehk kõige parem peegelkaamera maailmas. Ainult et mirrorless. Vaatame, kas ta sellele haibile ka vastu peab?

Kangelase portree. Nagu hübriidkaamerate puhul ikka kipub olema, on sensor kogu maailma tolmule avatud.

Numbrid

Nagu siin saidil tavaks, püüame numbrid kõigepealt eest ära saada. Sony a7R III-l on:

• 42 MP CMOS sensor, juhuks, kui tahaksid pildi maja seina suuruselt välja trükkida. Varu palju kiireid mälukaarte ja suur kõvaketas. Ja suure mälu ja võimsa protsessoriga arvuti. Üldse, loe <see> artikkel läbi.
• 10 kaadrit sekundis pildistamisel täis AF-iga, 8 kaadrit sekundis, kui tahad ka kaadrite vahel näha, mis kaamera ees sünnib (kuigi veidi liiga hilja, aga sellest allpool).
• 1280 x 960 piksli suurune OLED pildiotsija.
• Väga hea autofookus, sealhulgas praktiliselt eksimatult modelli silma leidev AF-režiim
• 5-teljeline pildistabilisaator, mis võimaldab pildistamist 5,5 astet madalama katikukiirusega, kui see muidu võimalik oleks. Ühtlasi, kõrglahutusega sensori puhul möödapääsmatu “luksus”.
• Kaks SD-kaardi pesa, üks UHS-I ja üks UHS-II ühilduv.
• 14-bitine RAW fail.
• Faasituvastusega autofookus ka adapteri abil ühendatud läätsedele, ehk kui sa peaksid otsustama oma Canoni või Nikoni Sony vastu vahetada, siis paned adapteri vahele ja kõik sinu objektiivid töötavad Sonyga ilusti edasi!

Et mis see kõik siis tähendab? Tähendab see seda, et enamus neist ca 30-40 megabaidi suurustest pildifailidest, mida see masin hea tahtmise korral kuni 10 tükki sekundis välja sülitab, on ilusti teravad, ükskõik millise objektiiviga mis oludes pildistad. Eelduseks siin on aga see, et sa kindlasti kasutad uusimat kaamera juhttarkvara (firmware).

Kuidas teda käes hoida on?

Väga hästi. Kui minu peamine virin Canoni EOS R-i osas oli tema kere ergonoomika, või õigemini selle puudumine, siis Sony istub pihku märksa mugavamalt. Peamiseks erinevuseks Canoniga, mis pealiskaudsel vaatlemisel silma jääb, on nimetissõrme alla jääv õnarus, millest on tõesti palju kasu ning Canoniga esinenud konkskäe sündroom jäi tulemata.

Üldisest päris heast ergonoomikast hoolimata on mul Sony a7R III-le sama etteheide, mis enamusele hübriidkaameratele – ta on liiga väike. Ma reaalselt hoian seda kolme sõrmega. Aga õnneks on talle olemas nii originaal- kui kolmandate osapoolte ehitatud akutallad, mida ma selle kere juurde kindlasti soovitan!

Kered on ka kerged, muidugi, aga ikkagi, niipea kui sa paned siia ette vähegi profima teleobjektiivi, tekib pigem mulje, et keegi on objektiivi külge miskise karbikese kinnitanud, mitte vastupidi. Ja vähemalt Sony G-master 70-200 mm f/2.8 objektiivid on RASKED. Kuigi väga head. Komplektis olnud 24-70 f/2.8 on see-eest tõesti väike ja väga meeldivalt kerge ning moodustab kaameraga kompaktse, universaalse, väga mitmekülgse komplekti.

Nupud-kangid-rattad on hõlpsasti kompamisi leitavad ning vajutatavad. Kuna minu käes olnud kaamera oli minuni jõudmise hetkeks kolleegide fotograafide seas juba üksjagu ringi tiirutada jõudnud, siis võin ilmselt teha ka järelduse, et tegemist on üsna tugeva tükiga, mis ka kasutamisele vastu peab – nupud olid endiselt parasjagu tugevad vajutada ja rattad liikusid konkreetsete, mitte küll üleliia kergete klõpsatuste saatel. Kulumise märke ka praktiliselt ei olnud. Seega võib eeldada, et kui ostad a7-e, teenib see sind pikalt.

Muuseas, kogemata sai kaamerale koos objektiiviga tehtud ka drop test, mille ta absoluutselt igasugu vigastusteta üle elas, kui objektiivi ees olnud varjuk välja arvata 😛

Loendamatule hulgale (s.t. rohkemale, kui ma neile funktsioone suutsin välja mõtelda) funktsiooninuppudele vajutamisel juhtuvad toimingud on muudetavad ja tuunitavad Sony menüüsüsteemi kaudu. See aga, tuleb tõdeda, on selline, mille kohta meil maal öeldakse, et suure pääga hobune kah ei saa aru. Ühesõnaga, võtab veidi harjumist  😀

Muidugi saad enam tarvitatavad menüüpunktid (näiteks kaardi formaatimise, fookusrežiimi valiku jne) eraldi oma lemmikute loendi alla välja tuua, mis olukorda leevendab. Ühtlasi, firmware uuendus muutis ka menüü veidi loogilisemaks, aga arenguruumi igatahes on.

Ekraan ja EVF

Tagumine ekraan näitab, mis kaamera ees ja sees toimub. Toimib küll, aga kaamera päris endale ostmisel vajab ilmselt häälestamist.

Hübriidkaamera puhul ei saa me muidugi  üle ega ümber EVFist ega tagumisest ekraanist.

Tagumine ekraan, mis on küll popilt liigendatud ning puutetundlik, on tehaseseadetes kahjuks sarnaselt Canon EOS R-ga suuresti kasutu muuks, kui kompositsiooni hindamiseks ning tehniliste seadete loendamiseks. Tagumise ekraani järgi säri jne hindamisel panin stuudios säriga esimese hooga ikka põhjalikult – 1-1,5 stopiga – mööda (stuudios välkudega pildistamisel ei saa kahjuks EVFis eedatavat lõpptulemust kuvada).

Õnneks on sensori dünaamilist ulatust piisavalt palju, et minu testperioodi alguses tehtud säri-fopaadest tegelikult suurt midagi hullu ei juhtunud.

Nö. püsivalguses EVFi järgi säri hindamisel on ca. poole stopi võrra säri üle hindamine tavaline, mistap kaamera omale ostmisel veedaksin ma ilmselt natukene aega menüüdes, sättides nii okulaarist kui tagumiselt ekraanilt paistvate piltide heledust ja värve sinna, kus nad tegelikult peaksid kuuluma. Õnneks on sul reaalselt see võimalus – seaded ei ole kivisse raiutud! Kindlasti tuleks aga pildistamisel kasutada võimalust otse EVFis kuvada live-histogrammi ja säri selle järgi hinnata, mida ma ka üsna kiiresti tegema ja armastama õppisin 🙂

Korraks ka paar sõna sarivõttest EVFiga. Nimelt on sarivõttega pildistamise juures üsna häiriv see, et sa näed EVFis pildistamise ajal neid pilte, mis sa murdosa sekundist tagasi ise tegid. Teisisõnu, kaamera suhtes ristisuunas liikuva objekti jälgimine temaga on üsna keeruline – sa jääd objektist pidevalt veidi maha ja näed abitult, kuidas objekt seeria lõpuks lihtsalt kaadrist välja jookseb. Elik, siin on väike õpikõver, et ennast objektiga kaasas oskaks hoida.

Kiirelt kaamera telje suhtes risti liikuvate objektidega “kaasa vedamine” vajab veidi õppimist/harjumist

Efekti tõsidust vähendasid:

a) RAW faili bitisügavuse alandamine 12 biti peale ja

b) elektroonilise katiku/silent shooting‘u kasutamine.

Aga lahti tast päriselt ei saanudki.

Väike lisamärkus veel. Õues, päikese käes pildistades kipuvad silmad kaamerat silme ette tõstes “õue jääma”, mida peegelkaameratega mul eriti ei ole seni juhtunud. See on tõenäoliselt EVFide probleem üldisemalt, mitte ainult Sony eripära. Probleemi saab muidugi lihtsasti lahendada, kandes “pildistamise silma” peal piraatide kombel silmaklappi, eksole 😛

Fookus!

Autofookus on Sony hübriidkaamerate vaieldamatu eelis praktiliselt kõikide teiste kaamerate ees peale ehk Nikoni D5 ja D850, mille kohta ma lihtsalt ei oska öelda, sest pole neid testinud (Lehva-lehva, Nikon?) . See on eriti tõsi peale a7R’i firmware’i uuendust versioonile vähemalt 3.

Esimene test – nurgalambi valgel, lapse portree 😀 Autofookus toimis eeskujulikult

Hoolimata sellest, kas sa valid fookuspunkti ise või lased kaameral iseseisvalt otsida kaadrist modelli silma vms, ei ole mul olnud suurema korrektses fookuses oleva piltide osakaaluga kaamerat. Punkt. Loe seda lauset korra uuesti. Igaks juhuks.

Mõõduka kiirusega liikuva objekti jälgimisega saab a7R III suurepäraselt hakkama (eriti peale püsivarauuendust):

Silma tuvastus

Silma tuvastus sellel kaameral on portreefotograafile üsna abiks asi. Mis on selgelt võltstagasihoidlik väljend, sest see on SUPER! Eriti, kui pildistad sageli veidrate nurkade alt ja/või saad dSLRiga teravasse fookusesse pigem inimese kulmu või põsesarna (köhh-köhh-NikonD810-köhh).

Üldjuhul leidis automaatika kaadrist iseseisvalt silmad ja võttis need fookusesse kõvasti kiiremini ja paremini kui ma ise, eriti liikuvate modellide korral (oled püüdnud kangiga kükke tegeva või ergomeetril sõudva modelli silma fookuses hoida?).

Silmatuvastus läks püsivara versioon 3-ga muuseas veel oluliselt kiiremaks ja usaldusväärsemaks. Lisandus ka midagi sellist, mida ma muudel kaameratel veel kohanud ei ole: looma silma tuvastus. Ka see töötas (vähemalt mitte väga kiirelt liikuvate) koerte peal väga hästi:

Olles hetkel turul olevad peaaegu-lipulaevad omavahel ära võrrelnud, tuleb tõdeda, et Sony on autofookuse kunn. Nikon ei jää siiski peale ENDA tarkavarauuendust väga kaugele maha ning ka Canon teeb kuuldavasti nüüdseks oma liigutusi paremini, kui sel ajal, kui ma teda järele katsuda sain.

Sensor ja pildi kvaliteet

Ega ma ei oska sensori kohta väga midagi muud lisada, kui selle kohta siin ja seal ikka on öeldud – tubli tööriist, suur dünaamiline ulatus, ilusad värvid jne.

Dünaamiline ulatus, ehk see, kui palju on valgusest ja varjudest võimalik detaili välja tuua, on igati aus. Allolev ei ole nüüd teab mis ekstreemne näide, aga abiks ikka. Põrandalaudade detailid tulevad high-key pildil ilusti tagasi 😀

Värvide osas on Sony kohta küll öeldud, et justkui Canoni värvid olevat paremad, aga ilu on vaataja silmades ja pealegi, kui värve taga ajama hakata, tuleb igal juhul appi võtta Color Checker või muu abivahend. Omaette küsimus on see, mida sinu RAW konverter nende värvidega teeb, sest Lightroom on nendega omapäi jättes ikka üsna jõhker. Seega, ColorChecker peaks sinu sõber olema igal juhul, kui sa vähegi tõsisemalt fotograafiaga tegeled.

Eeeenivei.

Piksleid on selles kaameras selgesti rohkem kui sul vaja on, aga kuna nad on kõik enamasti ilusti teravad ja puha, siis on see suurepärane võimalus tegeleda jaburate rekadreeringutega, supertelefoto objektiivi simuleerimisega sisse suumimise teel jne:

Pildifailide suurus üksi juba annab märku, et see ei ole kaamera igapäevaste klõpsude tegemiseks, vaid pigem ikkagi professionaalile, kes eeldatavasti aeg-ajalt tahaks midagi ka välja trükkida. Kui sul nii palju megapiksleid vaja ei ole, siis ka “tavaline” a7 III on tegelikult umbes-täpselt sama kaamera, aga ilma üüratu sensorita. Ja ka maksab märksa vähem.

Aga see detailsus, mida see sensor/kaamera annab, on tõepoolest uskumatu. Komveerand-pikkuses portree puhul jagub detaili silmaiiristeni välja:

See omakorda muidugi tähendab, et sul on vaja:

1. Suurt ja kiiret mälukaarti kaamerasse (loe: kallis)
2. Suurt kõvaketast, palju mälu ja kiiret protsessorit arvutisse (loe: kallis)
3. Palju aega, et neid detaile järeltöötluses siluda (loe: eriti kallis)

Aga ausalt, nende failide töötlemine on puhas nauding. Värvid, kontrastsus, joonis, kõik on selle kaamera ja Sony optika koostöös suurepäraselt paigas, nii et lõpptulemusena unustasin ma tegelikult nende üüratute failide üle virisemise ära ja lihtsalt nautisin oma tööd 😀

Üle ega ümber ei saa ka sellest, et kaamerasisene stabilisatsioon on nii kõrge lahutusvõimega kaamera puhul täiesti möödapääsmatu omadus ja Sony oma töötab tõesti hästi. Koostöös objektiivis endas oleva värinavähendusega on võimalik saada käelt teravaid pilte, mis muidu võiksid ka kergema statiivi otsas kahtlasevõitu ettevõtmised olla.

Aku

Kui varasematel aegadel on aku kestvus olnud hübriidkaameratel levinud probleemiks siis Sony a7R III-ga sain ma pildistada terve neljatunnise ürituse ja mul oli veel pool akut järel! Muidugi, peamine kokkuhoiu nipp on siin tagumise ekraani välja lülitamine elik sellel vaid tehnilise info kuvamine. Nii et kuigi igal juhul, kui tahad ükskõik millist kaamerat vähegi professionaalsemal tasemel kasutada, on sul mõistlik osta ka teine aku juurde, võid sa enamasti üsna julgelt sellega toimetada, kartmata, et aku valel hetkel saba annab.

Aku, muuseas, on laetav ka USB-C pesa kaudu, mis tähendab, et kui häda käes, saad sa pildistamise ajaks ta ühendada ka tavalise akupangaga ja niimoodi oluliselt kaamera kasutusiga pikendada. Kasulik nipp ka loodus- ja astrofotograafidele 😉

Firmware update!

Ma olen seda juba korduvalt siinsetes review’des öelnud ja ei jää see ka seekorda ütlemata – mirrorless kaamerate puhul, kui sul on vähegi asine tootja (näiteks Fuji või Sony 😛 ), on kaamera püsivara uuendamine hädavajalik. Nii nagu Fuji, paneb ka Sony oma uuendustega peale vajalike paranduste kaamera sisse ka uusi võimekusi ja parandab olemas olevaid. Nii juhtuski, et kui alguses firmware versiooniga 1.0 minu kätte sattunud Sony a7R III oli üsna hea, kuid päris rõngasse veel rõõmust ei ajanud, siis versioon 3.0 muudab selle kaamera lausa teiseks loomaks.

Kokkuvõte

Sony on juba paljusid seniseid Nikoni ja Canoni kasutajaid profifotograafe veennud, et a) tulevik on peeglivaba ning, mis veelgi kõvem sõna, b) tema kaamerad on piisavalt head, et terveid kaamerasüsteeme välja vahetada. Nii et pole imestada, et selle aasta esimese poole andmetel müüs Sony juba rohkem kaameraid kui Nikon ja astub kandadele ka Canonile.

Kui sa oled faasis, kus sa mõtled oma esimesele täiskaader- ja/või “profikaamerale”, julgeksin ma tavapärase Nikon/Canon valikule täiesti julgelt lisada ka Sony.

Hea

• kiire ja täpne fookus
• hea sensor
• palju lisavõimalusi
• kasuta kelle objektiive ise tahad

Mitte nii hea

• sarivõtte ajal EVFis kuvatav pilt jääb kaamera eest toimuvast maha
• kere on liiga väike
• valitsarattakesed võiksid käia pehmemalt ja sujuvamalt
• Sony oma kvaliteetoptika hind!

Otsus

Sonya7R III näol tegu väga hea kaameraga igast aspektist, mis võistleb põhiomadustelt vabalt peegelkaameratega ja teeb neile nii mõneski aspektis ära (EVF, automaatne silmale fokuseerimine). Seetõttu on mul ka üha raskem tänapäeval uut kaamerat valivale inimesele peegelkaamerat soovitada – neil on veel paar eelist (näiteks normaalne ergonoomiline kere), aga tehniliselt on ilmselt mõistlikum hakata hübriidide poole vaatama.

Ütlen sulle ausalt, et tegelikult ei ole sulle vaja a7R neljandat versiooni – Sony a7R III väärtuspakkumine on lihtsalt nii hea, et IV on pigem marketing kui oodatud edasiarendus. Soovitan soojalt!

Vaata näiteks pakkumisi erinevatele Sony a7R III komplektidele siit: www.photopoint.ee/sony-a7r-iii

Parimat!

Siim

P.S. – tänud Photopointile kaamerat laenamast!