Jalutasime meie ühel ilusal päeval koertega oma põllu peal asuvast lõkkeplatsist mööda, kui äkki püüdis meie tähelepanu üks tegelane, kes oli ennast hommikusse päikesesse päevitama sättinud. Selline poolemeetrine volask, keskelt lapse randme jämedune. Tema meie juuresolekust suuremat ei pidanud ja laskis ennast rahulikult (aupaklikult kauguselt) uurida.
Kuna ta paistab sinna pikemaks peatuma jäänud olevat, sai teda mitu hommikut järjest pildistamas käidud. Pean ütlema, et minu jaoks on ta üsna sümpaatne tegelane. Margit muidugi eelistaks, kui ta seal ei lebotaks, sest Volli käib selliseid elukaid torkimas ja Chase on praktiliselt kõikidele looduslikele mürkidele allergiline.
