Seoses kevade jõudmisega Eestimaale oli ilm vahepeal nii ilus, et ei mallanud pilti kohe mitte kuidagi toas teha. Seega – modellid ja varustus kaasa ning – õue!
Modellideks olid sedakorda inimesed Eesti suurimast teadus- ja arendusasutusest, kelle ülesandeks on kindlustada, et teadlastel on võimalikult hea oma tööd teha… Eesmärgiks oli pildil edasi anda võimalikult sõbralikku ning lihtsasti ligipääsetavat inimest, et teadlased oma küsimustega ikka julgeksid nende poole pöörduda 🙂 Kuna ilm oli tõesti kena, siis otsustasime piltide tegemiseks minna õue. Kell 1 päeval. Mil päike on kõige kõrgemal, varjud kõige teravamad ning üldjuhul soovitatakse pildi tegemise mõte maha matta ning oodata kuldset tundi.
Kuna pildistatavad tütarlapsed oli õrna, haldjaliku välimusega, siis võttis korraks ikka kõhklema küll, et kas karm keskpäevane päike on ikka kõige õigem valgusallikas, aga, Joe McNally õpetussõnad kõrvus helisemas, võtsin kaasa Phottix 5-in-1 reflektori ning astusime õue.
Kirjeldatud reflektori südameks on hajuti, mis ilusasti muudab päikesest tulenevad teravad varjud pehmeks ja siidiseks nagu lumepallisupp. Selle südamiku ümber käib kahepoolne (ning pahupidi pööratav) ümbris, andeski kogu võimaluste hulgaks viis – difuusor, kuldne, hõbedane ja valge reflektor ning must, neelav pind. Piisavalt objektile lähedale pannes muutub see aga justkui softboxiks, mis omab ka direktsionaalsust, millist asjaolu ma ka ära püüdsin kasutada.
Hajutist üksi jäänuks mõjusa portree saamiseks ilmselt väheks, sest liigselt hajutatud valgusega kaob ära näo kolmemõõtmelisus. Viimast sai küll rõhutada väga väikese teravussügavusega (objektiiviks Sigma 50 mm f/1.4, suurema teravuse huvides f/2,0 juures, fookuspunkt lähima silma peal), kuid kuna reflektori “nahk” vedeles kasutuseta, siis tarvitasime selle peegeldavaid pindu, et tuua veidi valgust varju piirkonda ning tekitada tugevamat kontrasti.
Tulemuseks soojad, pehmed ja sõbralikud pildid. Näiteks sellised:
Suur aitäh toredatele modellidele, kes lubasid oma fotosid siin eksponeerida 🙂 !
