Tartu on ammu tuntud kui keskmisest kultuursem linn ning see tähendab ka õllekultuuri. Nii ei olegi midagi imestada, et siin on tekkinud terve kogukond, kes hobi- ja ka väikese äri korras käsitööõlut meisterdavad. Üks sellistest väikestest tegijatest on “Kastani Õllepruul”, kelle “Champagne Biere”-nimeline pruulis sai seekord pildistamise objektiks võetud.
Samal ajal oli see ka hea võimalus katsetada ka Tamron’i uut 70-200 mm f/2.8 VC objektiivi n.ö. stuudiotööriistana. Sellest objektiivist tuleb ükskord ka eraldi juttu teha, kuid seekord piirdume tõdemusega, et tegemist on tõepoolest väga hea objektiiviga, mis on terava joonisega, kiire ning täpse fookusega ja võrreldes Canoni ja Nikoni pakutavate analoogidega, umbes 1000 € odavam. (Seda objektiivi võid lähemalt uurida Photopointi kodulehelt. Photopoint pakub seda objektiivi ka rendiks, kui peaksid tahtma seda ka ise katsuda).
Tagasi pildistamise juurde. Objektiks on meil Champagne Biere pudel, mis näeb välja selline:
Pudel, mida pildistama asume.
Sätime pudeli klaasplaadile postamendi otsas ning fikseerime kaamera statiivil. Kadreering on selline, et pudel oleks võimalikult keskel, andes mõista, et teistele siin ruumi ei ole. Võttenurk on veidi alt üles – et pudel mõjuks võimsana, nagu üks šampus mõjuma peab. Ning tausta püüame hoida musta, sest must on stiilne ja seda ei ole Amazon veel ära patenteerinud.
Esimene asi, mida me tahame teha, on näidata veidi valgust pudelist läbi – see annab meile teada, et pudelis on midagi sees, annab aimu pudeli ja selle sisu värvist, aga lisab ka natuke salapära. Esimeses katses on välk ilmselt liiga madalal, valgustades ainult pudeli põhja:
Esimene läbivalgustamine, paistab kumer põhi nagu tulnuka embrüo…
Kuid tundub, et valgus on liiga all, pannes helendama ainult pudeli põhja, samas ülespoole valgust eriti ei jätku. Seega, tõstame valgusallika ülespoole ning saame järgmise tulemuse:
Pudel tagant valgustatuna, valgusti ülemises asendis.
Nüüd aga tekib meil probleem, et valgusallikas paiskab valgust ka ümber pudeli, valgustades klaasi millel ta asub ning tuues kõik tolmuterad ilusasti esile. Selle vastu aitavad pudeli taha, teine teisele poole, paigutatud mustad kaardid, mis lasevad valguse pudelile paista, kuid mitte sellest mööda. See tehtud, tuleb hakata pudelit ennast valgustama. Selleks asetame paremale poole softboxi ning reguleerime selle asendi nii, et selle peegeldus tekitab meie pudelile parempoolse ‘joone’. Teisele poole joone tekitamiseks läks vaja reflektorit, milleks oli fotokapa plaat.
Lisatud softbox paremale ja reflektor vasakule. Heledad jooned pudelil on tegelikult valgusallikate peegeldused.
Hakkab juba looma, mis? Pudeli alt kiiskab siiski valgust nagu vagamehe… khm, pudeli alt kiiskab liialt valgust, mis häirib ja nõuab tähelepanu. See on tegelikult pudeli taga oleva valgusallika mitmekordne peegeldus alusklaasi ja pudelipõhja vahel. Selle elimineerimiseks lihtsaim lahendus sinna midagi ette panna. See “midagi” on antud juhul krepp-paberi riba pudeli taga klaasi peal, mis laseb valgust veidi läbi, aga ei lase sellel kiisata:
Palju parem.
Nüüd tundub veel, et valgustriibud ei ole täiesti sümmeetriliselt pudeli telje suhtes. Samuti on pudeli kaelaosa veidi pime, mistõttu laseme selle peale eraldi valgusallikast kitsa kiire, mida tuleb natukene sättida, et see meile kaelakumerustelt kaamerasse ei peegelduks. Veel natukene nipet-näpet nokitsemist ning tulemuseks on see:
Lõplik negatiiv
Lisaks veel veidi fototöötlust, et ära koristada tolmuterad, lisada kontrasti ja veidi teravust ning valmis pilt, mis Kastani Õllepruulile teele läks, on selline:
Valmis foto kliendile.
Tootefoto on üks omapärane fotoliik. Ma tean fotograafe, kes pildistavad käekelli ning ühe pildistamine võtab aega mitu tundi, sest iga hele ja tume koht, mis sellel kellal on, tuleb praktiliselt eraldi valgustada, erikujuliste paberitükkidega peegeldada jne jne. Selline tõsine nokitsemise töö mis minule, ausalt öeldes, üsna palju rahuldust pakub. Mida ei saa küll öelda minu küljeluu kohta, kes kella üheteistkümne aegu öösel tõsiselt vihastas, kui ma umbes viiendat korda vandusin, kui üks reflektorkaartidest ümber kukkus. Probleem lahenes sellega, et ta tuli ise seda kaarti üleval hoidma ja juba kümne minuti pärast oligi pilt purgis 🙂 Siinkohal siis “Aitäh sulle, kallis”!
Tehnilisest poolest niipalju veel, et kasutatud välgud olid Nikoni SB-800 ja Metz’i 52 AF-1.
