Käesolevas postituses püüaks vastata küsimusele: “Kuidas pildistada koertenäitustel, mis toimuvad siseruumides?”. Siseruumides toimuvatel näitustel on sageli pime, olemas olev valgus on veidrat värvi ning ringi sebivad koerad jäävad pildile udukoguna, mis sobiks “Tondiküttide ” filmi. Mida siis teha?
Kuna Sinu, hea lugeja, aeg on piiratud, siis ei jõua ma allpool rääkida kõigest, millest tahaks. Küll aga jätan ma Sulle siia kõige tähtsamad liigutused, mida näitusepäeval teha ja asjad, mida tähele panna. Pane tähele, et ma ei räägi siinses postituses välgu kasutamisest, kuna siis läheks postitus juba liiga tehniliseks ja laiali valguvaks.
Aga alustagem kaamera valikust.
Tehniline värk – kaamera valik
Tänapäeval enamlevinud kaamerad (peale mobiilides olevate) langevad laias laastus ühte gruppi kolmest:
- kompaktkaamerad ehk nn. seebikad – neis on väike (õnnetu) sensor ja läätsed, mis küljest ära ei käi – see, millise optika sa ostsid, sinna ette ka jääb. Siia gruppi jäävad ka mobiiltelefonid, millede kaamerad on nii heaks läinud, et seebikarbile ennustatakse varsti kadu. Siiski, kuigi seebikad/mobiilid lähevad üha paremaks, jäävad nad järgmistele tegelastele enamasti veel siiski alla.
- hübriidkaamerad asuvad kvaliteedilt ja omadustelt kusagil seebika ja peegelkaamera vahel. Neil on enamasti parem sensor kui seebikal ja mitmed neist võimaldavad vahetada ka optikat uuema ja parema vastu.
- peegelkaameratel on suured sensorid ja kõige parem optika. Nad on õige suuremad ja paremad mänguasjad, mis fotograafidele praegu pakkuda on, samuti tihti kõige kallimad.
Igaühel neist on omad head ja vead, aga see on täitsa omaette postituse teema. Lühikese kokkuvõtte tegemiseks, nagu ütles minu geograafiaõpetaja kunagi, teeme tabeli:
| Kaamera tüüp | Kas pildistab… | ||
|---|---|---|---|
| …portree/seisupilti? | …olustikupilti? | …jooksupilti? | |
| Kompaktkaamera | Jah | Hädapärast | Unusta ära |
| Hübriidkaamera | Jah | Täitsa OK | Kui tead, mida teed ja siis veel joppab ka |
| Peegelkaamera | Jah | Jah | Kui tead, mida teed |
Nagu näha, muutub hea pildi saamine seda raskemaks, mida rohkem on kaadris asju ja mida kiiremini need liiguvad. Siin on ilmselgelt eelis peegelkaameratel, mille suured sensorid ja objektiivide “silmaavad” võimaldavad koguda korraga rohkem valgust ja teevad pildistamise veidi lihtsamaks. Aga ka väiksemate/lihtsamate kaameratega on siiski võimalik üht-teist ära teha.
See märkus eest ära, vaatame, kuidas neist erinevatest kaameratest see viimane välja pigistada.Vaatame, kuidas näituselt ära tuua arvestatav võiduportree ja, kui hästi läheb, ka jooksupilt. Märkus: olustiku- ehk n.ö. püstolreporteri pilt üritusel toimuvast asub oma tehniliste eripärade poolest kusagil portree- ja jooksupildi vahepeal, mistõttu teda me eraldi ei käsitle.
Portree või seisupilt
Nagu tabelist näha, saavad kõik kaamerad seisu-, võidu- ja portreepiltidega hakkama, nii et siin kaamera meile eriti takistuseks ei ole. Peamine probleem on selles protsessoris, mis asub kaamera taga – pildistaja peas. Nimelt, portree (ja ka seisupildi) puhul on kaks kõige olulisemat asja võttenurk ja kompositsioon – asjad, mille osas saab teha valiku ainult pildistaja ise. Mitte ükski kaamera, olgu kui tahes kallis, ei saa seda otsust Sinu eest teha. Kui aga tabada õigel momendil parim võttenurk ja kompositsioon, on kaamera tehniline tase ja seaded teisejärgulise tähtsusega. Siiski, oluliste tehniliste aspektide seas on üks, mis on peaaegu möödapääsmatu – fookus.
Seega, nii nagu koerte koolitamise korralgi, alustame hoopis omaniku koolitamisest 🙂
Võttenurk
Võttenurk tähendab suunda, kust me objekti või portreteeritava poole vaatame – vasakult või paremalt, ülevalt või alt. Koerte pildistamisel on reegel lihtne: pildistame silma või õla kõrguselt, õlast kas veidi eestpoolt (isased koerad) või õlaga tasa. Tagantvaates me pilti ei tee, kui vähegi võimalik!
Lhasa Apso, pildistatud Narva näitusel, õigelt kõrguselt
MITTE MINGIL JUHUL ei pildista me ülevalt alla – see on kindlaim viis tekitada samojeedist karvane corgi ja taksikoerast kõhutav keeduvorst. Kui sa mind ei usu – tee lihtne eksperiment: kasutades mobiiltelefoni, tee oma koerast u. 2-3 meetri kauguselt kaks seisupilti:
- Seistes püsti.
- Kükitades maha.
Kumb parem sai? Tee omad järeldused ning edaspidi käitu vastavalt. Üldreegel koerte pildistamisel on – kükita, kükita, kükita. Või mõnikord lase kõhuli:
Motivatsiooniks sulle pilt, kuidas mina pildistan taksikoera (Tiia Pihlik tegi 🙂 ).
Kompositsioon
Kompositsioon tähendab, kuhu ja kuidas me objekti pildil paigutame. On paar reeglit, mida tasub järgida.
Jäta koera nina suunas veidi rohkem kui saba suunas. Seda eriti portreepiltide puhul, kus pildil on ainult koera pea ja ilme. Suures plaanis piltide korral ei ole see küll elutähtis, aga kui märkad vahet, tee sellest omad järeldused ning käitu edaspidi vastavalt.
Jäta objekti ümber parasjagu ruumi. Vaata kaamera ekraanilt või läbi pildiotsija – kui palju on ruumi sinu pildistatava ümber? Kas sa saaksid lähemale minna või sisse zuumida ilma, et pildil olijatel “kitsas” oleks või ei mahu nad juba kaadrisse ära ning sa peaksid sammu tagasi astuma? Käitu vastavalt. Märkus: minul isiklikult ei ole midagi selle vastu, kui inimeste pealaed veidi pildi ülemise serva taha kaotsi lähevad 🙂
Jäta kaadrisse ainult oluline. Kas pildil on asju, mis tegelikult salvestatava sündmusega seotud ei ole? Kui jah, siis püüa valida võttenurk või liigutada kaamerat nii, et ebavajalikud asjad enam kaadrisse ei jää.
Objekti (inimeste ja koera) ümber on “hingamistuumi” just parasjagu.
Tehniline värk – Fookus
Fookus ehk teravus – kui pildil on mingi asi teravalt ehk selgelt välja joonistatud, siis öeldakse, et see koht on terav ehk fookuses. Kui sinu kaamera võimaldab valida kohta, kuhu ta fokusseerib (enamus hübriid- ja peegelkaameraid seda võimaldab, uuri oma kaamera juhendit), siis jälgi, et su fookuspunkt oleks portreteeritava SILMA peal.
Fookuses silm särab kohe eriti hästi 🙂
Kuna koertel on enamasti nina silmadest märgatavalt eespool, võib kaamera omapäi tihtipeale fokusseerida hoopis ninale. Samas keskendub inimene alateadlikult just silmadele ning teravate silmadega fotod on enamasti mõjusamad.
Kui su pildil on korraga nii koer kui omanik, siis fokuseeri pigem inimesele.
Millist programmi kasutada portree-, seisu- ja võidupiltide pildistamisel?
Paljudel kaameratel on erinevaid programme lillede, spordi jne pildistamiseks. Portree- ja seisupiltide tegemiseks võid sa, kui sa ennast “selles tehnilises värgis” ennast hästi ei tunne, lülitada kaamera “Portree” režiimi. Enamikul kaameratest on selline programm olemas – see seadistab kaamera nii, et portreteeritavast jääks võimalikult ilus mulje. Mõnedel kaameratel on olemas ka “Öise portree” režiim – sisenäitustel võib see osutuda päris kasulikuks: see on küll aeglasem (kaamera tuleb hoida hästi paigal) aga tagab, et lõpptulemusel on näha nii portreteeritavad kui ka see keskkond, kus nad asuvad. Uuri oma kaamera juhendit, kuidas vastavaid programme ja seadistusi kasutada.
Liikumisfoto
Enne tehniliste asjade juurde asumist (liikumisfoto tegemine hämarates tingimustes on kahjuks äärmiselt tehniline ning vajab hulgaliselt harjutamist), paar näpunäidet:
- Püüa pildistada koera, kui see liigub sinuga paralleelselt. Sinu poole või sinust eemale liikuv objekt on kaamera elektroonikale väga raske jälgida (hämaras veel eriti) ning terava/ilusa pildi saamine üsna ebatõenäoline. Sinu poole küljega olev koer aga on liikumise ajal kogu aeg sinust praktiliselt sama kaugel, andes kaamerale aega fokusseerida ja pilt kätte saada.
- Liiguta kaamerat koeraga kaasa, hoides teda kaadris (pildil) sama koha peal. Kaamerat ainult paigal hoides vilksab koer kaadrist läbi ning enamasti kaamera temale reageerida ei jõua. Tulemuseks on terve rivi pilte kaadrist väljuvatest sabadest.
- Püüa tabada hetke, mil koera esi- ja tagakäpad puutuvad jooksmise ajal peaaegu kokku, moodustades M-tähe.
5. rühma võistlus. M-täht on täitsa näha :), liikumise suunas on ruumi ja ainult olulised asjad on pildil teravad.
Need, kelle jaoks tehniline värk ei paku pinget, võivad edasise lugemise asemel keerata oma kaamera “Sport”-programmi peale (selle ikooniks kaamera nuppudel või menüüdes on tihti jooksev kriipsujuku) ning minna harjutama kõike seda, millest eelpool juba juttu oli 🙂 Aga teistele:
Liikumisfoto tegemine hämarates tingimustes on kahjuks äärmiselt tehniline ning vajab hulgaliselt harjutamist. Siin tulevad erinevate kaamerate võimekuste erinevused väga esile ning praegusel hetkel tuleb tunnistada, et peegelkaameratel on siin väga tugev eelis teiste ees: nende kiirem fokusseerimiskiirus ja parem valgustundlikus võimaldavad liikumist pildil usutavalt ja meeldivalt salvestada.
Foto tegemine on sisuliselt aja kulgemisest viilu välja lõikamine ja konserveerimine. Mida jämedam on see viil (aeglasem särikiirus) ning mida kiirem liikumine, seda hägusam jääb liikuja pildil. Kuna näitusehallis on valgust vähe, peab kaamera kas kauem valgust sensorile koguma (tulemuseks jäme viil ning udusem pilt) või sensori tundlikust tõstma, mis võimaldab küll viilu peenemaks teha, kuid mille tulemuseks on tihti hästi “krobeline” ehk mürane pilt.
Seega, peame minema kompromissile – me kas tõstame sensori tundlikkust ja kaotame pildi kvaliteedis või me pikendame säriaega (aega, mil kaamera sensor valgust kogub) ning liikuvad objektid võivad muutuda uduseks.
— hoiatus! Siit läheb eriti tehniliseks —
Võte 1: liikumise peatamine.
BIS Veteran võistlus – samojeedikoer Pilgrimage Snow Fall
Liikumise peatamiseks on meil tarvis kätte saada väga peenikene “viil” ajast – kindlasti kiirem kui 1/250 sekundit. Selleks, et nii kiire katikukiiruseni jõuda, peaksime oma kaamera ava keerama võimalikult suureks ning tõstma seejärel sensori tundlikkust (ISO), kuni katikukiirus ongi vähemalt 1/250 või lühem. Siin on abiks väga “valged” (loe: kallid) objektiivid ning uuemad peegelkaamerad.
- Avaprioriteedi režiimis (programmi tähis kaameral “A” või “Av”): säti ava võimalikult suureks (f-arv võimalikult väike) ning hakka tõstma ISO-t, suunates samal ajal kaamerat alale, kus koer liigub. Kui katikukiirus tõuseb üle 1/250 s, peaks juba sobima.
- Katikuprioriteedi režiimis (programmi tähis kaameral “S” või “Tv”): vaadates läbi kaamera jooksualale, keera särikiirus minimaalselt 1/250 s peale. Kui kaamera hakkab kaeblema, tõsta ISO-t, kuni ta enam ei kaeble.
- Täismanuaalses režiimis (programmi tähis kaameral “M”) säti paika ava (võimalikult suur) ja katikukiirus (vähemalt (1/250 s) ning keri läbi kaamera jooksuala vaadates ISO-t, kuni säri tundub õige.
Tee proovipilt ning uuri sisse suumides, kas selle pildi kvaliteet sulle istub. Kui pilt on liiga mürane (säbruline), siis pead leppima võttega 2:
Võte 2: laseme liikumise voolama.
Kui Sinu kaamera ei ole võimeline pildistama rahuldava kvaliteediga nii kõrge sensoritundlikkuse juures, kui Sa tahaksid, ei jää meil muud üle kui olukorraga leppida ja vooluga kaasa minna. Keerame ISO nii kõrgeks, kui me veel nõus oleme, ava nii suureks, kui läheb, ja vaatame, mis meie katikukiirusest normaalse säri juures järele jääb. Kui meie katikukiirus jääb u. 1/10 ja 1/125 s vahele, siis on abi järgmisest võttest:
- Liiguta kaamerat looma (kes liigub sinu suhtes küljega) peaga sujuvalt kaasa. Teisisõnu, hoia oma fookuspunkt nimelt koera pea peal.
- Liikumise ajal vajuta sujuvalt päästikule.
See tehnika vajab harjutamist, sest just sujuv kaamera liikumine ja päästikule vajutamine on väga olulised, aga kui saad sellega hästi hakkama, on tulemuseks pilt, kus koera pea on terav (enam-vähem) ning ülejäänud stseen huvitavalt välja venitatud ja hajutatud.
Kokkuvõte
Loodetavasti oli Sul ülalkirjutatust kasu! Kui see sulle meeldis, jaga seda teistelegi – äkki on seda veel kellelegi vaja.
Ma korraldan aeg-ajalt ka näitustel pildistamise teemal koolitusi, nii et jälgi hoolega minu Facebooki kontot (www.facebook.com/SiimKinnasFoto), kus ma sellistest sündmustest teada annan. Kui teil on tore sõpruskond või klubi, kes tunneb, et selline koolitus kuluks neile ära, siis võta ühendust – korraldame teile täitsa enda koolituse!
Näitusel näeme!
Parimat,
Siim
