Apoloogia – kas RAW või JPG?

Ikka ja jälle kerkib noorte (vahet pole kas vanuselises või kogemuslikus mõttes) fotograafide teele küsimus – mis asi on RAW ja miks seda mulle vaja läheb? Tihti on kusagilt kuuldud, et “päris” fotograafid pildistavad RAW-d ning tahetakse ka kohe kõik järele teha. Siin on aga paar konksu, enne kui magusa iva juurde saab minna.

Märkus: arusaamisvõime tasandamise huvides mainin ära, et tegemaks vahet RAW ja JPEG failidel, on JPEG formaadis piltide failinime lõpus on “.jpg” ning RAW formaatidel sõltuvalt kaamera margist erinev märge, näiteks “.nef” (Nikon) või “.CR2” (Canon).

Et, nagu, misasja?

Mäletan, et kõige esimesel fotokoolitusel, kus ma osalesin, soovitas fotograaf Jaanus Järva kindlasti pildistada nn toorest ehk RAW formaati, mis pidi andma hästi palju võimalusi, mida JPG ei võimaldavat. Mismoodi täpsemalt need võimalused avanevad, jäi tookord ajapuudusel lähemalt läbi rääkimata. Tänapäeval võiks ainuüksi sellest teemast kindlasti terve eraldi neljatunnise seminari teha.

Läks veel hulk aega enne, kui ka mina RAW-usku läksin. Esialgu aitas mulle JPG-st täiesti – ma ei tundnud RAW täiendavatest võimalustest kuidagi puudust. Lisaks – tol hetkel oli mu (piraaditud) Photoshopi liides RAW-de käsitlemiseks müstiliselt keeruline ning tagatipuks sai tollane “suur”, 2 gigabaidine, mälukaart kaameras RAW faile hirmus kiiresti täis. Ka arvuti kõvaketas oli mul “vaid” 250 gigabaidine. Seega tundus JPG mulle kui asjaarmaastajast fotograafile palju mõistlikum valik. Aeg aga läks edasi, oskused ja tehnika arenesid ning nii sai RAW juurde tagasi pöördutud.

Tänapäeval pildistavad enamus professionaalseid fotograafe RAW formaatides. Siiski leidub ka neid, kes lepivad JPEG-st tulenevate piirangutega, saades vastutasuks väiksemad failid ja sellest tuleneva kiirema töövoo. Niisiis, et sina, kallis lugeja, saaksid teha informeeritud valiku, panin ma kokku allpool oleva, mitteammendava kokkuvõtte. Loodan, hea lugeja, et saad sellest abi.

Misasi see RAW siis on?

“Raw” tähendab inglise keeles “toores” ja seda see mõnes mõttes tõesti on. Põhimõtteliselt on tegu digitaalse vastega kunagisele negatiiv-filmile. RAW faili sisse salvestab kaamera kogu informatsiooni, mida selle sensor on võimeline salvestama.  Tänapäevastel kaameratel tähendab see igas sensoripunktis nii rohelise, punase kui sinise värvi jaoks vähemalt kaksteist kuni neliteist bitti toonisügavust, ehk inimkeeli – 4096 kuni 16384 tooni valgest mustani, sellal kui JPG mahutab värvikanali kohta vaid 256 (kaheksa bitti). Vaata näiteks seda pilti:

Erinevus RAW ja JPG võimekuses
JPG faili puhul on astmed erinevate heledusastmete vahel palju märgatavamad ning vahemaa täiesti mustast absoluutse valgeni palju lühem.

Sellel simuleeritud pildil on RAW ja JPG formaatide erinevuse ilustamiseks toodud kaks riba, mis muutuvad mustast valgeks. Me näeme, et JPG on selgelt triibuline, sest üleminekud ühet heledusastmelt on järsumad (halltoone üleminekute tähistamiseks on vähem). Sellest tulenevalt on JPG puhul suur osa ribast lihtsalt valge ning teine osa must, RAW riba muutub aga ühtaselt mustast valgeks (see pilt võib erinevatel ekraanidel ka veidi erinev välja näha). Töödeldes RAW-failli hiljem arvutiga, on teinekord võimalik need ühetoonilised alad päästa ja neis olev detail esile tuua.

Tänu sellele, et RAW failis on olemas kogu informatsioon, mida kaamera sensor on võimeline salvestama, on need failid aga tihtipeale üsna suured. Vt. kasvõi siinsamast blogist postitust “Kui suuri pilte su kaamera ka teeb?“, saamaks aimu, kui suured need failid tegelikult on ja mis see suurus endaga kaasa toob. Vähe sellest, enamasti on ka igal kaameramudelil oma RAW failiformaat:  Nikonil on NEF, Canonil CR2, Olympusel ORF, Pentaxil PEF (hihii:) jne.

Iga sellise faili avamiseks on vaja spetsiaalset programmijupikest mis antakse kaasa kas kaameraga või on see sisse ehitatud mõnda pilditöötlusprogrammi. Siis juba muidugi suhteliselt krõbeda raha eest.

RAW fail on põhimõtteliselt küpsetamata sai – kogu info/toorained on olemas, aga seda peab veel töötlema.

Misasi see JPG on?

JPG – ehk ametlikult JPEG – on pildifaili formaat, mille puhul kaameras või arvutis olev tarkvara vaatab toorpilti ning otsustab, millise info võiks ruumi säästmiseks nii ära visata, et pildi kvaliteet võimalikult vähe kannatab. Seda protsessi nimetatakse kadudega pakkimiseks, sest infot, mis kord ära on visatud, enam tagasi ei saa. See tähendab, et tulemuseks on väiksem fail, kuid vastukaaluks kaotame pildifailist kvaliteeti ja töötlemisvõimalusi. See, kui suur osa informatsioonist pakkimise käigus ära visatakse, sõltub soovitavast kvaliteedist ja lõppkujutise küljepikkustest. Boonuseks sealjuures on teinekord kordades väiksem failisuurus kui sama suure küljepikkusega RAW failil. Oma väiksema suuruse tõttu on JPEG tõusnud kunagise BMP asemel standardiks internetis piltide levitamiseks.

Märkus: on olemas kadudeta pakitud formaadid, nagu näiteks TIFF, mis on aluseks ka paljudele RAW formaatidele. On ka kaameraid, mis TIFF formaati salvestada oskavad.

No ja mis neil siis vahet on?

Suured failid, kohmakas töötlemine ning vähemalt esimese hooga vaadates enamasti JPG-st palju plassim välimus? Aga RAW annab meile palju lisavõimalusi, mida allpool lähemalt tutvustangi.

Ülesäri

RAW failid sisaldavad palju rohkem informatsiooni, kui JPG fail suudab salvestada ja, tegelikult, rohkem kui enamus kuvariekraane suudavad näidata või printerid trükkida. Muutes RAW-faili JPG-ks lõigatakse jupid, mis jäävad selle failiformaadi jaoks liiga suureks, maha. Näiteks, kui toas pildistada inimest, kes seisab päevasel ajal akna ees, on tihti tulemuseks lumivalge (fotograafide keeles “ära põlenud”) aken ja tume, praktiliselt pime tuba kus inimesest on saanud siluett. Vt. kasvõi ülejärgmist pildipaari. Teinekord, kui pildistada kedagi eredas valguses, võib “ära põleda” ka inimese üks näopool, näiteks nagu siin:

Siin on juhtunud, et nägu on üle säritatud - suur osa sellest on lihtsalt valge ning nahapinnast ei ole eriti midagi järele jäänud.
Siin on juhtunud, et modelli nägu on üle säritatud – suur osa sellest on lihtsalt valge ning nahapinnast ei ole eriti midagi järele jäänud.

See tuleb sellest, et kaadri ühele osale langeb oluliselt (kordades) rohkem valgust, kui teisele. Kaamera nimelt vaatab kogu kaadrit tervikuna, ning püüab saavutada selle, et kõik oleks kenasti tasakaalus. Kuid kui teatud piirkonnad on väga palju heledamad, kui mõned teised, kallutavad need kogu pildi säri määramise kiiva. Kujutlege seda nagu keskmist palka – firmas, kus enamus töötajaid saab miinimumpalka, võib selle juhtkonna suur palk arvutuste tulemusena anda keskmiseks palgaks täitsa viisaka numbri, kuid tegelikult on enamus töölistest väga nukras seisus.

Säritamise puhul võib fotoaparaadi valgussensorit vaadata nagu suurt hulka ämbreid, mis on põllu peale laiali laotatud. Kui sajab ühtlaselt vihma, saavad need ühtlaselt täis – pilt on ühtlaselt säritatud, ei ole liiga tühje (musti) ega täis (valgeid) ämbreid. Kui aga põllu ühes otsas on lõhkenud veetoru, mis pritsib sinna lisavett (valgust), saavad sealsed ämbrid liiga kiiresti täis ning hakkavad üle ajama. Üle ajanud vesi (valgus) on meile aga kadunud ning seda me enam kasutada ei saa. Niisamuti senoritega – üldjuhul tähendab ülesäri seda, et mõned “ämbrid” on täis saanud, ajavad üle ning need on ekraanil või paberil lihtsalt valged (“valgust täis”). JPG korral saavad need ämbrid üsna kiiresti täis, sellal kui RAW “ämbritesse” mahuks veel küll.

Kui me alustame pildi töötlemist RAW-failist, on meil võimalik tuua kujutis esile sealt, kus JPG on juba valge või must.

Alasäri

Alasäri on ülesäri vastand, kus selle asemel, et valgust langeb sensorile liiga palju, langeb seda ülejäänud pildiga võrreldes liiga vähe ning pilt tundub sellise koha pealt lihtsalt must. Nii võib kaotsi minna väga lahe riidemuster modelli seljas, või kaob varjudesse seljaga valguse poole oleva inimese nägu. RAW fail oma suurema ulatusega aga aitab teinekord selle info sealt välja tuua ja taastada pildi sellisena, nagu nägi seda inimsilm.

Kaamera on eredat taevast õigesti säritada püüdes jätnud näo täiesti varju
Kaamera on eredat taevast õigesti säritada püüdes jätnud näo täiesti varju
RAW võimalustest tulenevalt õnnestus nägu varjust välja tuua.
Tänu RAW suuremale dünaamilisele ulatusele õnnestus nägu varjust välja tuua, jättes tausta puutumata.

Lastes kaameral kohe RAW-failist JPG küpsetada, kaotame aga sellise hilisema päästmise võimaluse ning peame leppima sellega, mis meile antakse – poesai, mitte vanaema õunakook.

Teravus

RAW-failid on tihtipeale teravamad, kui JPG-d. See tuleb siis eelkõige sellest, et JPG puhul visatakse osa informatsioonist ära ning puuduolevad pikslid taastatakse hiljem teatavate matemaatiliste keskmistamiste ja lähenduste kaudu, kuid detaili, mis on kadunud, see tagasi ei too. See erinevus väheneb sedamööda, kuidas kaameratesse pannakse sisse järjest võimsamaid protsessoreid, mis suudavad tihendada JPG-d järjest väiksemate kadudega ning praeguste paremate kaamerate puhul on seda erinevust tegelikult juba väga raske märgata. Nii et tulevikus see enam ilmselt väga argument ei ole:)

Omaette aspekt protsessorite võimsust silmas pidades on parem JPG valmistamise ülesanne täita kaamera asemel võimsama protsessori ja täpsemate algoritmidega programmiga arvutis. Ka see aitab fotode teravuse säilimisele kaasa.

Valgustasakaal

Valgustasakaal on nii keeruline asi, et sellest tuleks ilmselt rääkida/kirjutada mõni teine kord, kuid kindlasti olete ka teie märganud, kuidas mõnikord on pildid imelikult kollased või, vastupidi, sinised. JPG puhul on sellist viga teinekord üsna raske parandada, kuid RAW puhul käib see äärmiselt lihtsalt.

Faili suurus

Jah, RAW formaadi puhul tuleb leppida JPG-st kohati kordades suuremate failidega. Aga, RAW fail on suurem, sest SEAL ON PALJU ROHKEM INFORMATSIOONI! Vabandan hääle tõstmise pärast, kuid teinekord tuleb olulisi asju rõhutada:) Mida rohkem megapiksleid kaameral, seda suurem fail. Aga:

  1. Salvestusmaht on tänapäeval odav – arvutites on ning elektroonikapoest on võimalik osta kõvakettaid, millede maht on mitu terabaiti, alla 100 € eest.
  2. Kõiki pilte ei ole mõtet alles hoida. Ole oma fotode suhtes karm – kui oled pildid arvutisse maha laadinud, sorteeri nad kohe ära ning kustuta pildid, mida sa kohe kindlasti alles ei taha jätta. Korda protsessi niikaua, kuni alles jäävad ainult need pildid, mille üle sa ise uhke oled ning mida ka teistele julged näidata. Nii tõstad oma töö kvaliteeti ja hoiad kokku kõvaketta pinda.

Pildi välimus

Kui esimest korda RAW faili fototöötlusprogrammis avada, tundub see enamasti suhteliselt tuhm ja plass, võrreldes JPG kärtsuvate värvide ja mõnusalt tummise kontrastsusega. See ehmatab teinekord algajad RAW-entusiastid ära. Tuntud internetipersoon-fotograaf Ken Rockwell (vt. tema kodulehte www.kenrockwell.com) on kirjutanud, et ta korra proovis ja enam ei taha. Samas pildistab ta igapäevaselt Nikon D3x-ga JPG-d mis mõneti on võrreldav Ferrari ostmisega ning sellega mitte kunagi 1. käigust kõrgemale minemisega (selle mehe ja tema arvamustega tuleks tegelikult nii või naa ettevaatlik olla).

Tegelikult on asi selles, et kuna meile üritatakse näidata kogu dünaamilist ulatust korraga, surutakse RAW failide kuvamisel selle “otsad” kokku ning see jätab visuaalselt madalama kontrasti mulje. RAW puhul tuleb arvestada, et kõik ilu (kontrast, teravustamine jne) tuleb tihti sinna endal juurde panna, täpselt nii, nagu Sulle endale tundub ilus ja lahe. Tahad kontrasti juurde keerata – aga palun! Tahad värvidele vunki peale – milles küsimus! Tänapäeva pilditöötlusprogrammid võimaldavad lisaks suure osa sellest töötlusest muuta automaatseks, miska läheb aega nende tegevuste peale seda vähem.

Eritarkvara

Juba tükimat aega tuleb, näiteks, Apple’i arvutitega tasuta kaasa pildihaldamis- ja -töötlustarkvara iPhoto, mis avab praktiliselt kõiki RAW faile ning Apple uuendab seda ka pidevalt uute kaamerate sätetega. PC-kasutajatel on võimalik alla laadida tasuta programmijupp Microsoft Camera Codec Pack, mille installimisel avab tavaline Picture Viewer enamiku kaamerate failiformaate. Lisaks, profi või nõudlikuma amatööri tasemele pakutakse Apple’i kasutajatele tarkvara Aperture (mida kasutan näiteks mina), ning nii Apple’i kui PC fännidele Adobe Lightroomi, mis mõlemad maksavad alla saja euro. Ehk hulga vähem kui nii mõnigi jubin Sinu kaamerakotis. Muide, Adobe Photoshop Lightroomi ja Adobe Photoshopi saab Adobelt nüüd kätte 12 euro eest kuus.

Kokkuvõte

Pildistades JPG formaadis võib saada – ning tänapäevaste kaamerate juures, mis muutuvad üha targemateks, ilmselt saabki – väga tihti täitsa normaalseid fotosid. Kui  aga hakata fotograafiaga tõsisemalt tegelema, tõuseb kindlasti üles situatsioone, kus me tahaksime teha pildiga asju, mida JPG lihtsalt ei võimalda – tuua tagasi taevas oleva pilvetupsu üksikud mügarikud, esile tuua oma urus istuva rebase vurrukarvad, mis pimedusse mattusid, muuta inimeste näonaha värv oranžist loomulikuks roosaks jne. Seda ja palju-palju muud võimaldab ainult RAW.

Seega, minu soovitus: niikaua, kui JPG sind loominguliselt rahuldab, võid vabalt pildistada JPG-d. Säästad veidi kettaruumi ja piltide kiire jagamisega ei tule probleemi. Kui aga ühel hetkel tunned, et sein on ees ja tahaks teha midagi, mida sinu praegune failiformaat ei võimalda – siis on õige hetk hüpata RAW paati.

Algas aasta 2014

Nagu pealkiri ütleb, algas aasta 2014.

See aasta saab olema põnev, täis katsumusi ning uusi kogemusi. Mis saab sellel aastal olema peamine uus asi, on koolituste sari, mis ulatuvad pildistamistest koertenäitustel fotohuvilistele kuni intellektuaalomandi põhimõteteni professionaalsetele fotograafidele. Koolitajaks nii mina ise kui oma alade vaieldamatud liidrid Eestis. Samuti on tõenäoliselt tulemas mitu muudatust sellele lehele siin, nii sisu kui kujunduse mõttes. Ehk tegevusi jätkub.

Tunne on kõige selle peale vaadates on hea, sest tundub, et tuleva aasta tegevusi õnnistas tulejumalanna, kes öises tulesajus ennast fotol ilmutas:

Tulejumalanna
Tulejumalanna

Head uut aastat ning kohtumisteni!

Nõo Reaalgümnaasiumi fotoprojekt sai valmis

Nagu vanarahvas ütleb, aega läks aga asja sai. Augusti lõpus sai tehtud viimased klõpsud minu seni pikimas fotoprojektis – Nõo Reaalgümnaasiumi hoonete ümbersünni jäävustamine.

_DSC6200
Nõo RG internaadi matuste pidamine

Nõo RG on vana ja auväärt kool, mis oma erilise, reaalteadusele suunatud fookusega on kasvatanud üles põlvkondade ja tõesti, lausa sugukondade kaupa “Nõokaid”. Nõokad on üks isevärki punt keda iseloomustab väga tugev ühtekuuluvustunne ja kerge ‘kiiks’ maailmanägemises. Suur osa sellest kiiksust tuli ilmselt asjaolust, et tegemist oli internaatkooliga, kus ühiselamus said kokku noored säravad mõistused Narvast Hiiumaani, Võrust Tallinnani. Mõnikord väljendus see säravate mõistuste kokkusaamine suures paugus (“Aga selle katse juures oli ju hüüumärk! Ma ju lihtsalt pidin selle järele proovima!”), teinekord huvitavates joonistustes seina peal.

_DSC5925
Hästi kommenteeritud lauapind vanast internaadist

Aga 2012. aastal, üsna varsti peale viimast koolipäeva pandi vana internaadi uksed kinni ning algas lammutamine. Lammutamise jäädvustamine oli elamus omaette – näha kuidas mehaanilise krokodilli lõugade vahele kaovad ruumipõrandad, millel oled kõndinud, kuidas ekskavaatorid vaheldumisi oma noolt ja roomikuid kasutades mööda rämpsuhunnikut ringi ronivad nagu ülisuured ämblikud ja kuidas see sama ekskavaator mattub tolmupilve sisse nagu viimane dinosaurus… Ühesõnaga, ülilahe! Lammutuselt on pärit ka selle projekti minu kõige lemmikum pilt. See:

_DSC8348
Püroklastiline vool. Noh, peaaegu.

Sügise alguseks olid nii vana internaat, osa koolimajast kui vana Arvutimaja kadunud ning algas vundamendi valamine. 2013. a kevadeks oli uue õpilaskodu ja koolimaja hooned püsti ning algas viimistlemine ning suve lõpuks ka sisustamine.

2013. a 1. septembriks oli uus hoone valmis ning töös.

_DSC2153_HDR
Valmis koolihoone

Kogu projekti jooksul sai tehtud umbes 3000 fotot, millest said igas lammutamise/ehituse järgus välja valitud 45-70. Väljavalitud fotod on esitatud vastavates galeriides projektide jaotise all. Kogunenud pildid, nii need mis siin saidil üles said pandud kui ka need, mis siia ei mahtunud annan ma üle Nõo Reaalgümnaasiumile, et nad saaksid neid soovi korral kasutada nii, nagu neil parasjagu soov või vajadus on. Hetkel veel käib töö kogunenud pildikogu esitlusvõimalustega, et oleks tagatud selle ajaloolise ehitustöö säilimine ka tulevastele põlvedele. Kui kellelgi on häid ettpanekuid, kuidas seda teha, siis kommentaarium on avatud:)

Parimat,

Siim

Öös on asju

Öös on asju ja sügise lähenemisega tumedaks muutuvas taevas on neid eriti hästi näha. Kellel vähegi õnne linnatuledest eemal olla, vaadake üles ja imestage, kui palju on seal tähti. See võtab võtab mind ikka veel praktiliselt iga kord hingetuks, kui ilus on sügisene taevas!

Tehniline märkus: Kui tavaliselt öeldakse, et astrofoto puhul keera ISO nii alla kui läheb, siis need fotod on tehtud ISO 1600 juures 20 s säriajaga. Käsi püsti, kes müra näeb? D7000 ruulib jätkuvalt. Aga, paneb mõtlema, millega D800E siin hakkama võiks saada…

 

[Kaeblus]: Miks ma enam EMT klient olla ei taha

…ja miks ma kaalusin iPhone’ist loobumist.

Seekord siis veidi virisemist ja kaeblemist. Vabandan ette, et selline pikavõitu.

Tunnistan ausalt, et minu meelest ei ole praegu pakkuda ühtki parema kasutajaliidesega telefoni, kui see va õuna oma. Muu kvaliteedi osas on talle ka konkurente, aga just kasutuse mugavus on see, mis mind ubinafööni küljes kinni hoiab (olles küll ja veel näperdanud igasuguseid Droide ja Windowseid EMT klienditeeninduspunktides oma järjekorda oodates, pean ma ennast osmoosi teel eksperdiks kasutajaliideste alal).

Asi sai alguse sellest, et Steve Jobs esitles esimest iPhone’i. Vaatasin seda esitlust ja arvasin, et “meh”. Eriti ei erutanud. Kuid aeg läks edasi ja selleks ajaks, kui Eestis iPhone 3G müügile tuli, olin juba, ausalt, fännboi (vabandan anglitsismi eest). Nii sugunes minu majja iPhone 3g, seejärel ka 4. Kui ilmus iPhone 5, tekkis mul jälle “meh”, sest tajutav hüpe ei olnud piisavalt vinge, et vaevalt kaheaastast hästi töötavat telefoni välja vahetada. Aga kuna teiselepoolele sai lubatud, et tema saab minu “vana” omale, ja natuke parem see 5 ju oli, sai otsustatud, et OK, aga järgmise üle mõtleb juba tõsiselt.

Esimene negatiivne hetk oli uue telefoni juures ostutingimused, mis eelmise telefoni ostmisega võrreldes enam nii soodsad ei olnud. iPhone 4-ga sain ma 32 euro eest peale telefoni järelmaksu ka igas kuus 100 tasuta kõneminutit, 100 SMSi, 100 MMSi ja 100 MB internetti. See tundus asja kaaludes rahuldav hinna, kvaliteedi ja teenuse mahu suhe. Uue fööni eest küsivad nad minimaalselt 49 € kopikatega kuus ja selle eest ei saa isegi nende paljukiidetud 4G internetti kasutada! Aga see selgus alles hiljem.

No olgu. Alguses oli päris tore. Aku kestis normaalse kasutuse juures (helistamine, SMS-id, interneti kasutamine, e-posti lugemine, elektrooniline kalender, mõned mängud ja spetsiaalrakendused) kolm-neli päeva, mis föönide ja nutikate telefonide kohta üldse on üsna hea tulemus. Kui 3G levialasse sattusin, siis oli internet kiire, telefon ise särtsakas, helistas, SMS-s ja tegi kõiki muid toredaid asju, mida üks nutitelefon tegema peab. 4G-st siis veel ei lõhnagi.

Aga siis, mingil talvelõpu päeval tekkis mu telefoni ekraanile sõnum, et minu teenusepakkujal on mulle uued seadistused telefoni jaoks. Kas ma tahaksin need äkki peale panna ka oma telefoni? Uurisin EMT-st, et kas sel uuendusel mõtete on ja kas see 4G ka seepeale minu telefoni jõuab?. Mulle öeldi klienditelefonist et jah, aasta esimese poole sees peaks 4G kindlasti tekkima. Kuna ma eeldasin, et EMT teab, mida teeb, siis ütlesin võrguseadete uuendusele “OK”. See oli viga.

Vaade iPhone "rikutud" internetiseadete lehele
Vaade iPhone “rikutud” internetiseadete lehele

Esimene üllatus oli asjaolu, et kui enne sai 3G aku säästmise eesmärgil välja lülitada (asi, mida Apple ise soovitab teha), siis nüüd enam mitte. Sa saad kas kogu interneti (v.a. 4G) või mitte midagi. Olgu nii, aga isegi kui andmeside täiesti välja lülitada, jääb telefon 3G võrku. See aga ei ole hea, sest hoolimata sellest, et kiire internet peaks katma kogu maa, on 3G levi mujal kui Tallinna või Tartu kesklinnas vähem kui ideaalne. Minu telefonil üldjuhul maksimaalselt kolm, kuid enamasti 1-2 pulka. See omakorda mõjub aga halvasti nii aku kestvusele kui ka kõnede kvaliteedile. Peale niinimetatud võrguseadete uuendamisi on hakanud kõned katkema ja kõnekvaliteet kannatab tõsiselt. Seni oli iPhone 5 vaieldamatult parima kõneheli kvaliteediga, mida ma kuulnud olen.

Enne sideseadete uuendust oli keskmine aku kestvus veidi üle kolme päeva – siis langes aku täituvus alla 20%, millega tegelikult sai tavaliselt veel terve päeva rääkida (liitiumioonakude eripärast tulenevalt aga ei ole soovitav neid väga tihti täiesti pildituks lasta). Nüüd aga pidin väga säästlikult käituma, et teise päeva lõpuks pilt ees oleks!

OK, mõtlesin. Tegelikult olen ma ju enamuse osa ajast ju niikuinii WiFi levialas, niiet milleks mulle mobiilne internet (sest sa maksad selle eest ropult, turakas!). Lülitasin mobiilandmeside üldse välja, lootes, et see ehk aitab nii side, levi kui akuprobleemiga. Aku kestvus paranes seeläbi peaaegu kolme päevani, levi ja seega kõnekvaliteet aga mitte.

Nõndaks, tuleb välja, et olen ennast kaheks aastaks sidunud EMT-ga, kes müüs mulle telefoni, mille ta ise on nüüd oma “uute võrguseadetega” tuksi keeranud ning mida ma maksan nüüd nagu surnud obest, nagu maavanaema ütleks.

Mõtlesin, et uuriks viisakalt, kas on võimalik minu invaliidistunud telefoni olukorda parandada ning suundusin Tartu Lõunakeskuse EMT esinduse poole.

Olles seal oodanud ligi 40 minutit, et järjekorranumber liiguks kahe töötava klienditeenindajaga 29-lt 35 peale, kuulsin lõpuks vastust, et sellise probleemiga peaks tegelema EMT tehnikainimene, kes tuleb Tartusse reedel (s.o. kolme päeva pärast). Olgu nii. Muuseas, selle ligi kolmveerand tunni jooksul, mis ma nende esinduses veetsin, istus ühe teeninduspunkti taga üksainus klient, kellega veel minu lahkudeski veel lõpetatud ei oldud. No ei ole tõhus selline klienditeenindus, ei ole.

Täna, seega reedel asutasin ennast lõunapausil EMT Tartu Kaubamaja esindusse. Esimene asi, mis silma jäi, oli number 29 klienditeenindaja (rõhutatult ainsuses) järjekorranumbrite tahvli peal ning number 35 minu käes (deja vu või viga Matrixis?). Olgu siis nii. Kui kümme minutit oli möödunud, ja leti taga oli ikka sama klient, siis läksin Kaubamaja peale uitama, et aega surnuks lüüa. Ma jõudsin läbi kõndida ja läbi näperdada elektroonikapoed, lehitseda raamatuid raamatupoes ja tulles tagasi esindusse, oli ees nr. 31! AAARGH! Ning nr. 31 oli kiiduväärt tubli vanainimene, kes oli tulnud oma elu esimest nutifoni ostma. Nagu võite arvata, läks sellega aega.

Sellest hetkeks, kui ma lõpuks klienditeenindaja juurde jõudsin oli minu numbri võtmise hetkest kulunud täpselt 55 minutit. Tubli vanainimese taga ootajad olid tüdinud, miska olin mina peale teda järgmine klient. 55 minutit kolme kliendi teenindamiseks? Teate, mis mulle öeldi? Aga palun: “See inimene, kellega teil vaja rääkida, istub seal tagatoas”. Seal tagatoas, mis näeb välja nagu IT-meeste ladu ning mille juures pole ühtki sildikest, et tehnilise probleemiga klient võiks sealt abi küsida, ning kuhu ma oleks kogu selle ootamise ajal võinud lihtsalt rahulikult sisse astuda? AAARGH x 2!

No olgu. Hingame sisse ja välja – no kust pidi see õnnetu klienditeenindaja teadma, et mul just sinna asja on ning et ta oleks võinud mind kohe “taharuumi” viibata?

Astun siis taharuumi, kus minust ehk veidi noorem meesterahvas toolil kõõlub ja midagi telefonis räägib. Heitnud mulle pilgu, pöörab ta selle jälle ära ning räägib edasi. Küsin vaikselt, et kas on halb hetk? Noogutatakse ja lehvitatakse käega, et oodake väljas. Ootan. Minutit viis hiljem ilmub välja ka noormees, kellele saan siis lõpuks oma mure ära räägitud ja palun tekitada mulle taas võimalus 3G käsitsi välja lülitada, eeldusel, et kui EMT selle võimaluse ära võttis, siis saab ta selle ka tagasi panna.

Vastus oli põhimõtteliselt, et midagi enam teha ei saa, ise olin loll, et nii kalli telefoni ostsin ja kõik ju teavad, et iPhone on aku ja kõne kvaliteedi poolest rämps. Et nüüd pidid kõik iPhone 5-d sellised olema!

TÕESTI KA VÕI? Seitse aastat rahuloleva (ning sugugi mitte dumbuser) kliendina – JA SEE ON TEIE TEHNILISE TOE JA KLIENDITEENINDUSE TASE, EMT?

  • Eesti suuruselt teise linna kesklinna suurima kaubanduskeskuse esinduses on teil kõige kiiremal päevasel, ehk lõunasel ajal üks (1!) klienditeenindaja, kelle läbilaskvus on kaks-kolm klienti tunnis, kui ootamas on ligi 10?! Et nagu misasja? Pool Eesti elanikkonnast on teie kliendid ning te teenindate neid kolm tükki tunnis? Me sureme enne vanadussurma, kui mõne järjekorra lõppu näeme!
  • Te näete VAEVA selleks, et muuta minu telefon vähem kasulikuks kui ta oli ostes, ning ütlete mulle, et ma olin ise loll, et sellise telefoni ostsin? Te rikkusite minu telefoni funktsionaalsuse selleks, et te saaksite võimaluse minult veel rohkem raha välja pumbata veel madalama kliendirahulolu indeksi juures. Väga madal ärikultuur ettevõttelt, kelle pressiesindaja on korduvalt väitnud, et nende eesmärgiks on pakkuda kvaliteeti. Kui kvaliteediks on kliendile silma sülitamine, siis olgu nii.
  • Te küsite raha selle eest (ligi 20 täiendavat eurot kuus lisaks juba makstavale 50-le), et aktiveerida minu telefonis 4G internet, kuigi kui ma paketi ostsin, oli tingimuseks, et andmeside olgu kogu aeg kõige kiirem , mis võimalik? Kui see ei ole vale reklaam ning eksiteele juhtimine, mis see siis on?

 

Äärmiselt pettumusttekitav. Kui minu kohustuslik EMT küljes rippumise aeg läbi saab, kaalun ma väga tõsiselt, kas ma tahan enam teiega tegemist teha. Eeldaks, et ostes preemiumklassi riistvara ning makstes preemiumklassi hinda, võiks kliendi peale natukenegi mõtelda! Kogemused teie klienditeenindusega koos teie ilmselgelt teistest oluliselt kõrgema hinnaskaalaga paneb mind mõtlema, et kas mitte kolida koos oma õunatelefoniga mõne konkurendi juurde.

Lisaks, kui see kiri teieni peaks kuidagi jõudma, siis olen ma heal meelel nõus tulema ja teile näitama, milline peab olema üks tõhus klienditeenindus.

Nõo Reaalgümnaasiumi valmimine

Ma ei ole juba ammu postitanud ühtki pilti Nõo Reaalgümnaasiumi ehituselt. Täna on aeg seda viga parandada. Näiteks järgneva läbi.

Nimelt olen pildistamas käies aeg-ajalt kasutanud juhust ning salvestanud ruumide 360-kraadised panoraamvaated. Suurepärane nutifoni programm 360 Panorama (saadaval näiteks Apple’i AppStore’ist) on sealjuures äärmiselt lihtne kasutada ning selle abil saab neid panoraame ka interaktiivselt jagada. Aga alustagem!

Esiteks – klassiruumid. Vanade klassiruumide lammutamisel oli kontrast küllalt kiire tekkima. Näiteks nii:

Arvutikeskuse mate klass, enne ja peale tühjendamist.
Arvutikeskuse mate klass, enne ja peale tühjendamist.

Seda huvitavam on jälgida kontrasti tekkimist ühe ruumi valmimisel selle sama koha peal. Alates sellest:

Muldpõrandaga klass
Muldpõrandaga klass

Jätkates sellega:

Klassiruum äsja katuse saanuna
Klassiruum äsja katuse saanuna

Siis sellega:

Klassiruum akendega
Klassiruum akendega

Ja nii:

Klassiruumi lai vaade - valmis krohvimiseks ja värvimiseks.
Klassiruumi lai vaade – valmis krohvimiseks ja värvimiseks.

Krohvituna:

Krohvitud klassiruum
Krohvitud klassiruum

Ja värvimise aegu eelmisel nädalal:

NRG 3 korruse klassiruum
NRG 3 korruse klassiruum

Klõpsa näiteks siia, et vaadata seda pilti 360-kraadise interaktiivse pildina. Okei, see ei ole täiuslik, kuid telefoniga tehtud pildi kohta ikkagi kuradi lahe, mis?

Teine ääretult lahe ruum, mis muudkui areneb, on suur auditoorium, mis algas kruusamulguna maa sees ning on praeguseks peaaegu valmis esimesi loenguid vastu võtma:

Kolmandaks – ruumid, mis on ilmselt paljudele tuttavad, kui midagi sellist:

Vana internaat, 2 korruse korter
Vana internaat, 2 korruse korter. Klõpsa siia, et vaadata 360-kraadilist vaadet.

Nende asemel on hakanud arenema midagi muud:

Internaadi algus - auk maa sees
Internaadi algus – auk maa sees

 

Internaat ootab krohvi
Internaat ootab krohvi

Ning 360-kraadine vaade nüüd:

Internaadi tuba - sisevaade
Internaadi tuba – sisevaade

Loodetavasti suutsin natukene rahuldada huviliste nälga selle kohta, mis selles hoones toimub. Muidugi on ilusamad ja “paremad” fotod veel varuks ning need avalikustame loodetavasti koos maja valmimisega sügisel. Jagatagu!

Uus algus

Väike üksik taksi näitusel
Väike üksik taksi näitusel
Iga algus on raske

Algused on keerulised. Juba koolis oli kirjatükiga alustamine minu jaoks kõige raskem ning isegi praegu kirjutan ma tihti keskosa enne valmis kui alguse. Aga see blogi siin on ühtviisi nii harjutus selle vea parandamiseks ohtra “trenni” abil kui ka selle teadmuse, mis mulle elu jooksul osaks on saanud, teistega jagamise koht. Ma olen sügavalt veendunud, et kogutud tarkusest ega kogemustest ei ole tolku, kui seda ei jagata. Nii ei olegi imestada, kui peale fotograafia-alase heietamise võib siit ilmselt hakata leidma mõnusamaid toiduretsepte, reisiaruandeid kui muud.

Loodan, et suudan seda uut kohustust suhteliselt regulaarselt täita ning mitte unarusse jätta. Ütleme, kord nädalas, kui Lendav Spagetikoletis annab. Seniks aga uurige, ega midagi uut ei ole toimunud projektide, arhiivi või galeriide lehtedel.