Tehniline värk – millist mälukaarti valida?

Mälukaardi valimine oma kaamera sisse on suhteliselt keeruline ka kogenud tehnofiilile. Kõige lihtsam ning lollikindlam võiks olla kõige kallima kaardi ostmine, mis poes on. Võttes aga arvesse, et need hinnad võivad minna päris suureks (näiteks nii), ei pruugi see olla kõige mõistlikum meetod.

Mälukaarti ostes on tavalisel inimesel tegelikult peamine küsimus – kui palju pildifaile siia peale mahub? Mida rohkem megapiksleid, seda suuremad failid, seda kiiremini kaart täis saab. Seega, mida rohkem gigabaite kaardil, seda parem, kuid ühel hetkel tuleb mõistlikuse piir ette. Ma ei soovitaks tavasituatsioonis kasutada kaarte, kuhu mahub palju rohkem fotosid kui u. 250 tükki. Sellel on kaks põhjust: 1) sellisel moel piirab ennast ka kõige uljam pritsi-ja-palveta tüüpi fotograaf, mistõttu pärast on palju vähem pilte läbi vaadata ning arvuti kõvaketas täitub aeglasemalt; 2) kui sinu kaart saab täis, siis paned sisse uue ning väheneb oht et kui ühe kaardiga midagi juhtub, siis on kõik pildid kadunud.

Teiseks tuleks vaadata kaardi kiirust. Seda tähistab SD-kaardi puhul kiirusklass, mis on skaalal 1-10 ning kirjutatakse kaardile väikse, ühest servast lahtise ringi sisse. Mida suurem number, seda kiirem kaart. See on oluline kaamerate puhul, mis näiteks on ka võimelised filmima HD-videot jne.

Kui aga minna nõudlikumaks, hakkavad mängima ka teised parameetrid – kui vastupidav on see kaart karmides tingimustes (kas see kannatab niiskust matkamisel, külma looduspildistamisel, kuuma reisimisel, röntgenkiirgust lennujaamades jne), kui kiirelt on see võimeline pildid kaamerast enda peale salvestama ning hiljem kaardilt maha arvutisse laadima.

Sellega seoses juhtusime Kadri Audovaga arutama asjaolu, et kaamera kippus teinekord kriitilistes olukordades justkui külmuma. Ning selle käigus jõudsime erinevaid võimalikke põhjuseid arutades ka kiiruseni, millega kaamera puhvrisse kogunenud pilte mälukaardile maha on võimeline pumpama. Eriti kõrge megapikslite arvuga kaamerate puhul muutub puhvri suurus ning ülekande kiirus äärmiselt oluliseks.

Sellest arutelust innustust saanuna otsustasin ka oma kaamera peal katsetada, kas siis kallil, n.ö. profikaardil ja minu seni kasutatud, suhteliselt tavaliste, kuid kiirete, klass 10 kaartidel ka mingi reaalne vahe on. Mõeldud-tehtud ja filmile ka pandud. Allolev filmijupike demonstreerib Nikon D7000 näite varal, kuidas kaardi kiirus kiirel pildistamisel ühel hetkel mutrivõtme hammarataste vahele visata võib:

Kuna ma olen veidi imelik, siis mulle meeldivad igasugused tabelid ja numbrid. Ning seetõttu on parema võrdluse huvides ülalnäidatud testi tulemused tabeli kujul:

Mälukaartide kiiruse katsetamise tulemused
 RAW formaat: 12 bit RAW 14 bit RAW
Paus peale puhvri täitumist, SanDisk Extreme Pro 0,7 sek 0,5 sek
Paus peale puhvri täitumist, Silicon Power Class 10 1,7 sek 1,4 sek
Pausid piltide vahel täis puhvriga, SanDisk Extreme Pro 1,0 sek 1,0 sek
Pausid piltide vahel täis puhvriga, Silicon Power Class 10 1,4 sek 1,7 sek
120 foto mahalaadimise aeg, SanDisk Extreme Pro 2009. a iMac 128 sek
120 foto mahalaadimise aeg, Silicon Power Class 10 2009. a iMac 131 sek
120 foto mahalaadimise aeg, SanDisk Extreme Pro 2011. HP 8460p 35 sek
120 foto mahalaadimise aeg, Silicon Power Class 10 2011. HP 8460p 96 sek

 

 

 

 

 

 

 

 

Et siis sellise huvitavad tulemused. Kaamera sees toimivad need kaardid märgatavalt erineva kiirusega. Näiteks on paus peale puhvri täitumist ja enne järgmise pildi tegemist SanDisk Extreme Pro kaardiga ligi kolm korda lühem kui “tavalisel” kaardil. Ka intervall, millega täis puhvrist piisavalt pilte eest ära pumbatakse, et paar-kolm pilti jälle teha saab (see on see tsakk…tsakk-tsakk, mida videoski kuulda on), on profikaardil ligi kaks korda lühem, mis võib näiteks pulmas selle kriitilise hetke tabamisel osutuda määrava tähtsusega momendiks.

Väga märgatavaks muutub vahe siis, kui pilte laadida arvutisse, mis kas toetab kiireid SD-formaate või kui teil on kiire kaardilugeja, mis ühendub kas USB 3.0, FireWire või Lightning porti. Võrrelge näiteks tabelis allalaadimise kiirusi 2009. aasta mudeli Apple iMac’i ning 2011. aasta HP sülearvuti vahel – kaks aastat on piisav vahe, et tehnikas neljakordne kaardilt maha laadimise kiiruse kasv tuua.

Loodetavasti ole sellest postitusest teile veidi kasu. Vabandust, et seekord eriti pilte ei olnud, kuid need tulevad ilmselt järgmises tehnilises postituses, kus leiame, et ei ole olemas “lihtsalt RAW faili”, millele vihjab ka tulemuste tabeli tulemuste kaks tulemuste tulpa.

Seiklused välkude ja Joe McNallyga

Juhtus nii, et sattusin 28. märtsil Tallinnas Joe McNally koolitusele. Kes veel ei tea, kes ta selline on, vaadaku kasvõi siia. Tegemist on tänase päeva ilmselt ühe mõjukaima fotograafiga, kes teeb kaastööd National Geographicule (viimati selle artikli juures, mille saamise kohta on ka Joe blogis mitu postitust), kampaaniaid suurfirmadele ja koolitab nii mis hirmus.

Joe kaubamärgiks on kujunenud väikeste välkude kasutamine. Väikeste välkude all pean ma siis silmas neid välke, mis kaamera külge saab panna, kui valgust väheseks on jäänud, inglise keeli speedlight. Võib arvata, et ta on David Hobby kõrval või tema ees üks suuremaid strobiste maailmas. See aga ei tähenda, et ta ainult nendega töötabki. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid, milledest ma väikese välguga alustajatest eriti soovitan “Hotshoe Diaries“.

Antud koolituse juhtiv mõte oli see, kuidas kasutada neid vahendeid mis sul on. Kui sul ei ole välku aga ruum on pime – kolmjalg alla, säriaeg pikaks ning värvi taskulambiga objekt üle. Kui sul on väikesed välgud – tõsta need võimalusel kaamera pealt maha vormi seda valgust nii kuidas saad. Kui sul on suured stuudiovälgud, siis seda parem. Fotograafid on probleemilahendajad ning ühte parimat probleemilahendajat nägime sel päeval Tallinnas.

Peab ütlema, et Joe on suurepärane koolitaja! Selle nelja tunni sisse, mis meil temaga oli, mahtus andmestik, mida Eestis ja selle ümbruses omandaks ilmselt mitu päeva. Eks ta veidi rabistamiseks kohati läks, kuid kõik said ka ise “kaamera valgeks”.

Okei, küllalt kiidulaulu. Asugem asja juurde.

Koolituse sisuks oli valgustamine “sündmuskohal”. Võimalikult hea tulemuse saavutamine olemasolevate vahenditega.

Meister ja õpilased
Meister ja õpilased: Joe laua kõeval Lastolite TriGrip reflektoriga

Antud juhul oli situatsiooniks Tallinn, Mustpeade maja gildisaal. Fantastiliselt lahe hoone, aga pime nagu kartulikelder. Kuidas siin nüüd hea pilt välja võluda? Nuvot, seda Joe meile demonstreeriski. Algatuseks, peale lühikest sissejuhatust asusime modellide Helena ja Triinu abil tööle. Umbes kümne minuti jooksul, väikese katsetamise tulemusena, oli tulemuseks see:

Lossineidis Helena
Lossineidis Helena (Nikon D7000, Tamron 17-50 mm f/2.8 @ ISO 400, 40 mm, f/5.6, 1/160 s)

(Nikon D7000, Tamron 17-50 mm f/2.8 @

See pilt on tehtud ainult väikeste välkudega: 1 SB-900 läbi kahe difuusori Helenast vasakul Nikon CLS süsteemis TTL režiimis ning kaks välku oranžide geelidega orisilmaga tausta valgustamas. Põhimõtteliselt oli pilt juba olemas ka ilma taustavälkudeta. Nii nägi selle foto tegemine välja kõrvalt:

Vaade Helenale kõrvalt
Vaade Helenale kõrvalt

Siin said kõik sama seadistust proovida, et n.ö. maitse suhu saada.

Edasi liikusime eesruumi, kus Joele oli meeldima hakanud suur diivan, või mistan’d oligi:

Vaade diivanistseenile kõrvalt. Diivani taga näha taustavalgustus, ees snuudiga näovalgus.
Vaade diivanistseenile kõrvalt. Diivani taga näha taustavalgustus, ees snuudiga näovalgus.

Kõigepealt panime modelli diivanile, nagu näha, ning siis läks ehitamiseks. Modelli pea kohale läks softboxis välk, kuid tundus, et näo alla jäi liiga tume vari. Seega läks põrandale tema ette snuudiga teine välk, viskamaks sutsukest valgust altpoolt, et varje avada. See tekitas aga koos softboxiga taustale koleda varju, mistõttu tõmbasime diivani orvast eemale ning panime selle taha valgustid, mille ülesanne oli taustale dramaatilist valgust heita. Siis aga tundus, et kleit jäi liiga tumedaks, misõttu sai ka sellele suunatud snuudiga väike välk seda õrnalt valgusega ripsama. Ehk siis kokku:

  • 1 välk softboxis
  • 1 snuudiga põrandal
  • 2 tausta valgustamas (lõpuks lülitasime siiski ühe neist välja)
  • 1 kleiti valgustamas

5 välku! Ja siis arvas Joe, et tegelikult oleks veel paari törtsu valgust diivani tekstiilile valgust heitma, aga meil said välgud otsa 🙂  Joe on tegelikult tuntud suure hulga välkude kasutamise poolest. Tema rekord on minu teada üle 50 ühe lennuki valgustamisel. Nali naljaks, tegelikult nägime siiski, kuidas ka ühe-kahe välguga suurepärane pilt ära tuua.

Joe seletamas oma mõttekäiku.
Joe seletamas oma mõttekäiku.

Natukene mängimist, ja tulemuseks sain enda kaamerasse sellise pildi:

Kuninganna portree
Kuninganna portree (Nikon D7000, Tamron 17-50 mm f/2.8 @ ISO 200, 20 mm, f/5, 1/160 s)

Ja seejärel – mustpeade maja esikusse, kus vaatasime, kuidas tekitada mulje hilisõhtust keset lauspäeva. Kahjuks ei olnud meil siis enam aega ise üle pildistada, aga et te situatsioonist veidi aimu saaksite, siis see nägi välja umbes nii:

Esiku seminar. Epikuriaanlik, mis?
Esiku seminar. Epikuriaanlik, mis?

Lisaks oli vasakul, teisel pool klaasruudustikuga vaheseina üksik oranžiks geelitatud välk, mis saatis loojangueelse päikese valguse taustaks olevale seinale, Triinut aga valgustas välk, mis tulistas läbi labipaistva, kuid ruuduks kaetud vihmavarju.

Grande finaleks liikusime tagasi gildisaali. Joe laskis paar Elinchrom power packi koos paljaste välgupeadega viia õue, teisele poole tänavat. Neid juhtisime raadiopäästikuga kaamera välgupesas. Mängides välkude tugevusega ning tuues modelli valgustama väikese softboxi koos väikese välguga, oli tulemuseks väga mõjus pilt lossis täiskuu ajal hullunud neidisest.

Kesköise näitsiku pildistamine keskpäeval.
Kesköise näitsiku pildistamine keskpäeval.

Sellega koolitus ka lõppes. Ausalt, kui Joe peaks veel siia kanti tulema, siis uskuge mind – see mees on oma hinda väärt ning tema koolitusele tasub minna, isegi kui sa välkudega ei tööta. Näha, kuidas nii kaua fotomaailma tipus püsinud fotograafi rattakesed keerlevad, on au ja privileeg ning uskumatu võimalus.

Minule jäävad sellest koolitusest mitmed kavalad uued nipid, tunnistus seina peal ning Joe autogrammiga raamat. Happy days!

Teeme ise – beauty dish

Kahjuks ei ole sellel asjal veel päris head eestikeelset nimetust, mistõttu peamegi seda nimetama bjuuti diššiks või ilutaldrikuks. Aga see nimi võtab selle, mida see modifitseerija teeb, päris hästi kokku. Kuna ta on suhteliselt suuremõõtmeline, tekitab ta pehmet valgust – selle võrra, et ta muudab näol olevad varjud pehmeks ja sujuvaks. Samas, kuna tal pole hajutust praktiliselt ollagi, on valgus ühtlasi ka järsk, tuues esile näo struktuuri.

Nii et kui sul on võimalus pildistada kenade, defineeritud näojoontega modell, siis on beauty dish sinu sõber. Vaata näiteks, mida Joe McNally on sellega teinud, siit. Mis aga ei ole aga eriti sõbralik, on selle agregaadi hind. Seega, kui tahta kah millegi sellisega mängida, tuleb see kas rentida (millist võimalust ma veel Eestimaa pinnal ei ole veel leidnud) või… see ISE teha.

Milles siis küsimus, teeme ära. Tegemist ei ole ehituselt tegelikult kuigi keerulise asjaga ning enda oma ehitamisel lähtusin eelkäijate paremast praktikast, ehk eelkõige sellest siin.

Ehk siis komponentideks üks suur plekk-kauss (leidsin kapist, ammust ajast kasutamata), üks plekk-taldrik (50 senti Rimi köögiosakonnas), üks keermelatt ning ports mutreid. Statiivi külge kinnituse tegemiseks võiks kasutada alumiiniumprofiile, nagu neid näiteks Bauhofis müügil on näha olnud, kuid mul oli ka selle jaoks juba lahendus olemas – Eagle Eye softboxi kinnitusnurk. Välja näeb ta nüüd niimoodi:

Bjuuti dišš
Bjuuti dišš

Ühesõnaga, kausi põhja sisse sai tehtud täpselt sellise kujuga auk, et üks väikese välgu pea sealt läbi mahuks, minu puhul siis Nikoni SB-800. Selle valgus peegeldub ja hajub keskmiselt, väiksemalt kettalt ning siis edasi “kausi” seintelt. Selline korduv peegeldamine-hajutamine annabki sellele valguse modifitseerijale tema omadused.

Ja pildikatsetuste tulemused räägivad enda eest:

DIY_beauty_dish 2
Jälgi, kuidas taldrik tekitab ilusa ühtlase, aga selgelt direktisonaalse valguse.
Tormi beauty dishi valguses
Tormi beauty dishi valguses

Beauty dish’i eripäraks on peale tema kalgi/pehme valguse ka valguse kuju, mis jätab silmadesse kenad ümmargused peegeldused. Samas, konkreetselt selle isetehtud dišši puuduseks on asjaolu, et väikese välgul ei ole nii palju jõudu, et seda valgust kuigi kaugele pumbata, mis tähendab, et see peab olema üsna objekti lähedal ning antud juhul on alumisel pildil selle peegeldus lausa pildile jäänud. Taldriku valguse kuju näeb välja selline:

Ilutaldriku valguse kuju. Jälgi falloff-i.
Ilutaldriku valguse kuju. Jälgi falloff-i.

Seega, kui Carmen Kass peaks uksest sisse astuma ning nõudma, et temast tuleb kohe ja siinsamas üks vinge pilt teha, siis tean ma nüüd täpselt, millise modifitseerija järele käsi sirutada.

Süües mustikaid pimedas toas…

…ehk mida teha, kui on vaja teha n.ö. ilupilti, aga väljas on pime, toas vastikult hämar ja sul on käepärast ainult üks väike välk?

Üks hea tuttav arvas, et tuleb külla ja laseb mul ühekorraga ka oma koertest paar ilusamat pilti teha. Piiranguteks olid aga hiline kellaaeg (peale tööd , ehk siis peale kella kuut, mis septembris on juba üsna hämar) ning piiratud ehk olematu eelarve. Seega sai pildistamise ajal olema pime ning lisavalgustite rentimine vähemalt esialgu kõne alla ei tulnud. Seega tuli minna strobismilainele.

Kes veel ei tea, siis strobism on sõna, mis pärineb David Hobby nimelise fotograafi sulest (klaviatuurist?), kes oma üle maailma loetavas blogis jagab mõtteid ja nippe just nimelt selle kohta, kuidas väikestest — s.o. mitte stuudio – välkudest — välja võluda selline valgus, mille eest muidu tuleks tehnika näol välja käia oi-oi kui palju raha. Soovitan kõikidel vähegi fotohuvilistel seda kindlasti lugeda ja see oma veebilehitseja lemmikutesse panna.

Nikoni välk SB-800 tagantoolt

Strobistide esimene õppetund: välk kaamera pealt maha! Jutt käib siin muidugi eraldiseisvast väikesest välgust, mitte sellest üles hüppavast, mis kaamera külge igaveseks kinnitatud on. Minul oli antud juhul kasutada Nikoni välk SB-800. Nikoni kaamerate ja välkude juures on üks väga tore ja kasulik omadus: nimelt on nad võimelised omavahel rääkima ka siis, kui välk füüsiliselt kaameraga ühendatud ei ole – juhtmevabalt. See aga võimaldab meil teha igasuguseid nippe. Lisaks on n.ö. vingematel Nikoni kaameretal võimalik ka otse kaamerast muuta eemalseisva välgu jõudu ning muid parameetreid. Muidugi, kes tahab, saab jätkuvalt ka oma väikeste valgete näppudega välgu kere pealt seadistusi muuta.

Välgu kaamera pealt maha toomisega muudame me oluliselt valguse langemisnurka ja kvaliteeti, s.t. kui ilusa või dramaatilise ilme see meie pildile loob. Lisaks võimaldab see vältida punaseid silmi, toob paremini välja pildistatavate objektide pinnastruktuuri jne jne. Täiendavalt annab see meile võimaluse objekti valgustada ühe konstantse nurga alt ning ise samal ajal kaameraga ringi liikuda.

Esimene kord üritasime valgustada nii, et välk oli objektist (antud juhul siis koerast) paremal (siin ja edaspidi ikka kaamera poolt vaadatuna). Välk oli asetatud statiivile koerast veidi kõrgemal ning koera pikiteljest umbes 45 kraadi võrra kõrvale nihutatud – alustamiseks lahendus, mis alati töötab. Lisaks suumisime välgu välja ning keerasime ta nii, et ta otse objektile praktiliselt valgust ei näidanud vaid põrgatasime teisel pool modelli olevalt valgelt linalt, peenema nimega reflektorilt.

Pildistamiseks valmis seatud stseen.

Selle tulemuseks järgmine pilt. Modelliks, muuseas, on tiibeti spanjel nimega Sandy.

Sandy, esimene seadistus.

Sisuliselt pimeda toa kohta mitte sugugi paha. Siiski tundus meile, et saab kindlasti veel paremini. Seda fotot oleks küll võimalik pärast arvutis uhkemaks teha, aga milleks tuua endale rohkem tööd kaela? Tuli olla leidlikum.

Leidlikkus seisnes järgnevas – riputasime enne reflektorina kasutusel olnud riidetüki ümber objekti nii, et moodustus seda kolmest küljest – vasakult, paremalt ja ülalt ümbritsev kast. Tausta vahetasime ka ühtlasema vastu – selleks sai helesiniseks värvitud valge riie, mis mul igaks juhuks alati valmis on. Välgu paigutasime kirjeldatud kasti kõrvale ning lasime tal “tulistada” läbi riide.

Sellise asetusega riide puhul hakkab valgus tekkinud kastis kasti seintelt põrkuma ja tulemuseks on ilus ja ühtlane, objekti täielikult ümbritsev valgus. Edasi oli juba ainult nokitsemise ja harjutamise asi ning tulemuseks järgmised pildid: