Hooaja alguseks – kuidas pildistada koertenäitusel

Käesolevas postituses püüaks vastata küsimusele: “Kuidas pildistada koertenäitustel, mis toimuvad siseruumides?”. Siseruumides toimuvatel näitustel on sageli pime, olemas olev valgus on veidrat värvi ning ringi sebivad koerad jäävad pildile udukoguna, mis sobiks “Tondiküttide ” filmi. Mida siis teha?

Continue reading “Hooaja alguseks – kuidas pildistada koertenäitusel”

Arvustus – Tamron 70-200 mm f/2.8 VC

Mitmes postituses olen ma lubanud, et kirjutan Tamroni uue 70-200 mm VC kohta ükskord arvustuse. Olen nüüdseks seda objektiivi kasutanud nii siseruumides kui õues, täiskaadri suuruse sensoriga ja poolkaadriga kaamera ees, portreede ning liikumise jpms pildistamiseks, miska tundub, et aeg on küps sellest ka arvamuse vormistamiseks.

[Uuendatud 2015-11-23]: lisatud kommentaar Sigma ekvivalendi kohta.

Continue reading “Arvustus – Tamron 70-200 mm f/2.8 VC”

Apoloogia – kas RAW või JPG?

Ikka ja jälle kerkib noorte (vahet pole kas vanuselises või kogemuslikus mõttes) fotograafide teele küsimus – mis asi on RAW ja miks seda mulle vaja läheb? Tihti on kusagilt kuuldud, et “päris” fotograafid pildistavad RAW-d ning tahetakse ka kohe kõik järele teha. Siin on aga paar konksu, enne kui magusa iva juurde saab minna.

Märkus: arusaamisvõime tasandamise huvides mainin ära, et tegemaks vahet RAW ja JPEG failidel, on JPEG formaadis piltide failinime lõpus on “.jpg” ning RAW formaatidel sõltuvalt kaamera margist erinev märge, näiteks “.nef” (Nikon) või “.CR2” (Canon).

Et, nagu, misasja?

Mäletan, et kõige esimesel fotokoolitusel, kus ma osalesin, soovitas fotograaf Jaanus Järva kindlasti pildistada nn toorest ehk RAW formaati, mis pidi andma hästi palju võimalusi, mida JPG ei võimaldavat. Mismoodi täpsemalt need võimalused avanevad, jäi tookord ajapuudusel lähemalt läbi rääkimata. Tänapäeval võiks ainuüksi sellest teemast kindlasti terve eraldi neljatunnise seminari teha.

Läks veel hulk aega enne, kui ka mina RAW-usku läksin. Esialgu aitas mulle JPG-st täiesti – ma ei tundnud RAW täiendavatest võimalustest kuidagi puudust. Lisaks – tol hetkel oli mu (piraaditud) Photoshopi liides RAW-de käsitlemiseks müstiliselt keeruline ning tagatipuks sai tollane “suur”, 2 gigabaidine, mälukaart kaameras RAW faile hirmus kiiresti täis. Ka arvuti kõvaketas oli mul “vaid” 250 gigabaidine. Seega tundus JPG mulle kui asjaarmaastajast fotograafile palju mõistlikum valik. Aeg aga läks edasi, oskused ja tehnika arenesid ning nii sai RAW juurde tagasi pöördutud.

Tänapäeval pildistavad enamus professionaalseid fotograafe RAW formaatides. Siiski leidub ka neid, kes lepivad JPEG-st tulenevate piirangutega, saades vastutasuks väiksemad failid ja sellest tuleneva kiirema töövoo. Niisiis, et sina, kallis lugeja, saaksid teha informeeritud valiku, panin ma kokku allpool oleva, mitteammendava kokkuvõtte. Loodan, hea lugeja, et saad sellest abi.

Misasi see RAW siis on?

“Raw” tähendab inglise keeles “toores” ja seda see mõnes mõttes tõesti on. Põhimõtteliselt on tegu digitaalse vastega kunagisele negatiiv-filmile. RAW faili sisse salvestab kaamera kogu informatsiooni, mida selle sensor on võimeline salvestama.  Tänapäevastel kaameratel tähendab see igas sensoripunktis nii rohelise, punase kui sinise värvi jaoks vähemalt kaksteist kuni neliteist bitti toonisügavust, ehk inimkeeli – 4096 kuni 16384 tooni valgest mustani, sellal kui JPG mahutab värvikanali kohta vaid 256 (kaheksa bitti). Vaata näiteks seda pilti:

Erinevus RAW ja JPG võimekuses
JPG faili puhul on astmed erinevate heledusastmete vahel palju märgatavamad ning vahemaa täiesti mustast absoluutse valgeni palju lühem.

Sellel simuleeritud pildil on RAW ja JPG formaatide erinevuse ilustamiseks toodud kaks riba, mis muutuvad mustast valgeks. Me näeme, et JPG on selgelt triibuline, sest üleminekud ühet heledusastmelt on järsumad (halltoone üleminekute tähistamiseks on vähem). Sellest tulenevalt on JPG puhul suur osa ribast lihtsalt valge ning teine osa must, RAW riba muutub aga ühtaselt mustast valgeks (see pilt võib erinevatel ekraanidel ka veidi erinev välja näha). Töödeldes RAW-failli hiljem arvutiga, on teinekord võimalik need ühetoonilised alad päästa ja neis olev detail esile tuua.

Tänu sellele, et RAW failis on olemas kogu informatsioon, mida kaamera sensor on võimeline salvestama, on need failid aga tihtipeale üsna suured. Vt. kasvõi siinsamast blogist postitust “Kui suuri pilte su kaamera ka teeb?“, saamaks aimu, kui suured need failid tegelikult on ja mis see suurus endaga kaasa toob. Vähe sellest, enamasti on ka igal kaameramudelil oma RAW failiformaat:  Nikonil on NEF, Canonil CR2, Olympusel ORF, Pentaxil PEF (hihii:) jne.

Iga sellise faili avamiseks on vaja spetsiaalset programmijupikest mis antakse kaasa kas kaameraga või on see sisse ehitatud mõnda pilditöötlusprogrammi. Siis juba muidugi suhteliselt krõbeda raha eest.

RAW fail on põhimõtteliselt küpsetamata sai – kogu info/toorained on olemas, aga seda peab veel töötlema.

Misasi see JPG on?

JPG – ehk ametlikult JPEG – on pildifaili formaat, mille puhul kaameras või arvutis olev tarkvara vaatab toorpilti ning otsustab, millise info võiks ruumi säästmiseks nii ära visata, et pildi kvaliteet võimalikult vähe kannatab. Seda protsessi nimetatakse kadudega pakkimiseks, sest infot, mis kord ära on visatud, enam tagasi ei saa. See tähendab, et tulemuseks on väiksem fail, kuid vastukaaluks kaotame pildifailist kvaliteeti ja töötlemisvõimalusi. See, kui suur osa informatsioonist pakkimise käigus ära visatakse, sõltub soovitavast kvaliteedist ja lõppkujutise küljepikkustest. Boonuseks sealjuures on teinekord kordades väiksem failisuurus kui sama suure küljepikkusega RAW failil. Oma väiksema suuruse tõttu on JPEG tõusnud kunagise BMP asemel standardiks internetis piltide levitamiseks.

Märkus: on olemas kadudeta pakitud formaadid, nagu näiteks TIFF, mis on aluseks ka paljudele RAW formaatidele. On ka kaameraid, mis TIFF formaati salvestada oskavad.

No ja mis neil siis vahet on?

Suured failid, kohmakas töötlemine ning vähemalt esimese hooga vaadates enamasti JPG-st palju plassim välimus? Aga RAW annab meile palju lisavõimalusi, mida allpool lähemalt tutvustangi.

Ülesäri

RAW failid sisaldavad palju rohkem informatsiooni, kui JPG fail suudab salvestada ja, tegelikult, rohkem kui enamus kuvariekraane suudavad näidata või printerid trükkida. Muutes RAW-faili JPG-ks lõigatakse jupid, mis jäävad selle failiformaadi jaoks liiga suureks, maha. Näiteks, kui toas pildistada inimest, kes seisab päevasel ajal akna ees, on tihti tulemuseks lumivalge (fotograafide keeles “ära põlenud”) aken ja tume, praktiliselt pime tuba kus inimesest on saanud siluett. Vt. kasvõi ülejärgmist pildipaari. Teinekord, kui pildistada kedagi eredas valguses, võib “ära põleda” ka inimese üks näopool, näiteks nagu siin:

Siin on juhtunud, et nägu on üle säritatud - suur osa sellest on lihtsalt valge ning nahapinnast ei ole eriti midagi järele jäänud.
Siin on juhtunud, et modelli nägu on üle säritatud – suur osa sellest on lihtsalt valge ning nahapinnast ei ole eriti midagi järele jäänud.

See tuleb sellest, et kaadri ühele osale langeb oluliselt (kordades) rohkem valgust, kui teisele. Kaamera nimelt vaatab kogu kaadrit tervikuna, ning püüab saavutada selle, et kõik oleks kenasti tasakaalus. Kuid kui teatud piirkonnad on väga palju heledamad, kui mõned teised, kallutavad need kogu pildi säri määramise kiiva. Kujutlege seda nagu keskmist palka – firmas, kus enamus töötajaid saab miinimumpalka, võib selle juhtkonna suur palk arvutuste tulemusena anda keskmiseks palgaks täitsa viisaka numbri, kuid tegelikult on enamus töölistest väga nukras seisus.

Säritamise puhul võib fotoaparaadi valgussensorit vaadata nagu suurt hulka ämbreid, mis on põllu peale laiali laotatud. Kui sajab ühtlaselt vihma, saavad need ühtlaselt täis – pilt on ühtlaselt säritatud, ei ole liiga tühje (musti) ega täis (valgeid) ämbreid. Kui aga põllu ühes otsas on lõhkenud veetoru, mis pritsib sinna lisavett (valgust), saavad sealsed ämbrid liiga kiiresti täis ning hakkavad üle ajama. Üle ajanud vesi (valgus) on meile aga kadunud ning seda me enam kasutada ei saa. Niisamuti senoritega – üldjuhul tähendab ülesäri seda, et mõned “ämbrid” on täis saanud, ajavad üle ning need on ekraanil või paberil lihtsalt valged (“valgust täis”). JPG korral saavad need ämbrid üsna kiiresti täis, sellal kui RAW “ämbritesse” mahuks veel küll.

Kui me alustame pildi töötlemist RAW-failist, on meil võimalik tuua kujutis esile sealt, kus JPG on juba valge või must.

Alasäri

Alasäri on ülesäri vastand, kus selle asemel, et valgust langeb sensorile liiga palju, langeb seda ülejäänud pildiga võrreldes liiga vähe ning pilt tundub sellise koha pealt lihtsalt must. Nii võib kaotsi minna väga lahe riidemuster modelli seljas, või kaob varjudesse seljaga valguse poole oleva inimese nägu. RAW fail oma suurema ulatusega aga aitab teinekord selle info sealt välja tuua ja taastada pildi sellisena, nagu nägi seda inimsilm.

Kaamera on eredat taevast õigesti säritada püüdes jätnud näo täiesti varju
Kaamera on eredat taevast õigesti säritada püüdes jätnud näo täiesti varju
RAW võimalustest tulenevalt õnnestus nägu varjust välja tuua.
Tänu RAW suuremale dünaamilisele ulatusele õnnestus nägu varjust välja tuua, jättes tausta puutumata.

Lastes kaameral kohe RAW-failist JPG küpsetada, kaotame aga sellise hilisema päästmise võimaluse ning peame leppima sellega, mis meile antakse – poesai, mitte vanaema õunakook.

Teravus

RAW-failid on tihtipeale teravamad, kui JPG-d. See tuleb siis eelkõige sellest, et JPG puhul visatakse osa informatsioonist ära ning puuduolevad pikslid taastatakse hiljem teatavate matemaatiliste keskmistamiste ja lähenduste kaudu, kuid detaili, mis on kadunud, see tagasi ei too. See erinevus väheneb sedamööda, kuidas kaameratesse pannakse sisse järjest võimsamaid protsessoreid, mis suudavad tihendada JPG-d järjest väiksemate kadudega ning praeguste paremate kaamerate puhul on seda erinevust tegelikult juba väga raske märgata. Nii et tulevikus see enam ilmselt väga argument ei ole:)

Omaette aspekt protsessorite võimsust silmas pidades on parem JPG valmistamise ülesanne täita kaamera asemel võimsama protsessori ja täpsemate algoritmidega programmiga arvutis. Ka see aitab fotode teravuse säilimisele kaasa.

Valgustasakaal

Valgustasakaal on nii keeruline asi, et sellest tuleks ilmselt rääkida/kirjutada mõni teine kord, kuid kindlasti olete ka teie märganud, kuidas mõnikord on pildid imelikult kollased või, vastupidi, sinised. JPG puhul on sellist viga teinekord üsna raske parandada, kuid RAW puhul käib see äärmiselt lihtsalt.

Faili suurus

Jah, RAW formaadi puhul tuleb leppida JPG-st kohati kordades suuremate failidega. Aga, RAW fail on suurem, sest SEAL ON PALJU ROHKEM INFORMATSIOONI! Vabandan hääle tõstmise pärast, kuid teinekord tuleb olulisi asju rõhutada:) Mida rohkem megapiksleid kaameral, seda suurem fail. Aga:

  1. Salvestusmaht on tänapäeval odav – arvutites on ning elektroonikapoest on võimalik osta kõvakettaid, millede maht on mitu terabaiti, alla 100 € eest.
  2. Kõiki pilte ei ole mõtet alles hoida. Ole oma fotode suhtes karm – kui oled pildid arvutisse maha laadinud, sorteeri nad kohe ära ning kustuta pildid, mida sa kohe kindlasti alles ei taha jätta. Korda protsessi niikaua, kuni alles jäävad ainult need pildid, mille üle sa ise uhke oled ning mida ka teistele julged näidata. Nii tõstad oma töö kvaliteeti ja hoiad kokku kõvaketta pinda.

Pildi välimus

Kui esimest korda RAW faili fototöötlusprogrammis avada, tundub see enamasti suhteliselt tuhm ja plass, võrreldes JPG kärtsuvate värvide ja mõnusalt tummise kontrastsusega. See ehmatab teinekord algajad RAW-entusiastid ära. Tuntud internetipersoon-fotograaf Ken Rockwell (vt. tema kodulehte www.kenrockwell.com) on kirjutanud, et ta korra proovis ja enam ei taha. Samas pildistab ta igapäevaselt Nikon D3x-ga JPG-d mis mõneti on võrreldav Ferrari ostmisega ning sellega mitte kunagi 1. käigust kõrgemale minemisega (selle mehe ja tema arvamustega tuleks tegelikult nii või naa ettevaatlik olla).

Tegelikult on asi selles, et kuna meile üritatakse näidata kogu dünaamilist ulatust korraga, surutakse RAW failide kuvamisel selle “otsad” kokku ning see jätab visuaalselt madalama kontrasti mulje. RAW puhul tuleb arvestada, et kõik ilu (kontrast, teravustamine jne) tuleb tihti sinna endal juurde panna, täpselt nii, nagu Sulle endale tundub ilus ja lahe. Tahad kontrasti juurde keerata – aga palun! Tahad värvidele vunki peale – milles küsimus! Tänapäeva pilditöötlusprogrammid võimaldavad lisaks suure osa sellest töötlusest muuta automaatseks, miska läheb aega nende tegevuste peale seda vähem.

Eritarkvara

Juba tükimat aega tuleb, näiteks, Apple’i arvutitega tasuta kaasa pildihaldamis- ja -töötlustarkvara iPhoto, mis avab praktiliselt kõiki RAW faile ning Apple uuendab seda ka pidevalt uute kaamerate sätetega. PC-kasutajatel on võimalik alla laadida tasuta programmijupp Microsoft Camera Codec Pack, mille installimisel avab tavaline Picture Viewer enamiku kaamerate failiformaate. Lisaks, profi või nõudlikuma amatööri tasemele pakutakse Apple’i kasutajatele tarkvara Aperture (mida kasutan näiteks mina), ning nii Apple’i kui PC fännidele Adobe Lightroomi, mis mõlemad maksavad alla saja euro. Ehk hulga vähem kui nii mõnigi jubin Sinu kaamerakotis. Muide, Adobe Photoshop Lightroomi ja Adobe Photoshopi saab Adobelt nüüd kätte 12 euro eest kuus.

Kokkuvõte

Pildistades JPG formaadis võib saada – ning tänapäevaste kaamerate juures, mis muutuvad üha targemateks, ilmselt saabki – väga tihti täitsa normaalseid fotosid. Kui  aga hakata fotograafiaga tõsisemalt tegelema, tõuseb kindlasti üles situatsioone, kus me tahaksime teha pildiga asju, mida JPG lihtsalt ei võimalda – tuua tagasi taevas oleva pilvetupsu üksikud mügarikud, esile tuua oma urus istuva rebase vurrukarvad, mis pimedusse mattusid, muuta inimeste näonaha värv oranžist loomulikuks roosaks jne. Seda ja palju-palju muud võimaldab ainult RAW.

Seega, minu soovitus: niikaua, kui JPG sind loominguliselt rahuldab, võid vabalt pildistada JPG-d. Säästad veidi kettaruumi ja piltide kiire jagamisega ei tule probleemi. Kui aga ühel hetkel tunned, et sein on ees ja tahaks teha midagi, mida sinu praegune failiformaat ei võimalda – siis on õige hetk hüpata RAW paati.

Kastani Õllepruuli “Champagne Biere”

Tartu on ammu tuntud kui keskmisest kultuursem linn ning see tähendab ka õllekultuuri. Nii ei olegi midagi imestada, et siin on tekkinud terve kogukond, kes hobi- ja ka väikese äri korras käsitööõlut meisterdavad. Üks sellistest väikestest tegijatest on “Kastani Õllepruul”, kelle “Champagne Biere”-nimeline pruulis sai seekord pildistamise objektiks võetud.

Samal ajal oli see ka hea võimalus katsetada ka Tamron’i uut 70-200 mm f/2.8 VC objektiivi n.ö. stuudiotööriistana. Sellest objektiivist tuleb ükskord ka eraldi juttu teha,  kuid seekord piirdume tõdemusega, et tegemist on tõepoolest väga hea objektiiviga, mis on terava joonisega, kiire ning täpse fookusega ja võrreldes Canoni ja Nikoni pakutavate analoogidega, umbes 1000 € odavam. (Seda objektiivi võid lähemalt uurida Photopointi kodulehelt. Photopoint pakub seda objektiivi ka rendiks, kui peaksid tahtma seda ka ise katsuda).

Tagasi pildistamise juurde. Objektiks on meil Champagne Biere pudel, mis näeb välja selline:

Pudel, mida pildistama asume.
Pudel, mida pildistama asume.

Sätime pudeli klaasplaadile postamendi otsas ning fikseerime kaamera statiivil. Kadreering on selline, et pudel oleks võimalikult keskel, andes mõista, et teistele siin ruumi ei ole. Võttenurk on veidi alt üles – et pudel mõjuks võimsana, nagu üks šampus mõjuma peab. Ning tausta püüame hoida musta, sest must on stiilne ja seda ei ole Amazon veel ära patenteerinud.

Esimene asi, mida me tahame teha, on näidata veidi valgust pudelist läbi – see annab meile teada, et pudelis on midagi sees, annab aimu pudeli ja selle sisu värvist, aga lisab ka natuke salapära. Esimeses katses on välk ilmselt liiga madalal, valgustades ainult pudeli põhja:

Esimene läbivalgustamine, paistab kumer põhi nagu tulnuka embrüo...
Esimene läbivalgustamine, paistab kumer põhi nagu tulnuka embrüo…

Kuid tundub, et valgus on liiga all, pannes helendama ainult pudeli põhja, samas ülespoole valgust eriti ei jätku. Seega, tõstame valgusallika ülespoole ning saame järgmise tulemuse:

Kastani õllepruul-042
Pudel tagant valgustatuna, valgusti ülemises asendis.

Nüüd aga tekib meil probleem, et valgusallikas paiskab valgust ka ümber pudeli, valgustades klaasi millel ta asub ning tuues kõik tolmuterad ilusasti esile. Selle vastu aitavad pudeli taha, teine teisele poole, paigutatud mustad kaardid, mis lasevad valguse pudelile paista, kuid mitte sellest mööda. See tehtud, tuleb hakata pudelit ennast valgustama. Selleks asetame paremale poole softboxi ning reguleerime selle asendi nii, et selle peegeldus tekitab meie pudelile parempoolse ‘joone’. Teisele poole joone tekitamiseks läks vaja reflektorit, milleks oli fotokapa plaat.

Lisatud softbox paremale ja reflektor paremale. Heledad jooned pudelil on tegelikult valgusallikate peegeldused.
Lisatud softbox paremale ja reflektor vasakule. Heledad jooned pudelil on tegelikult valgusallikate peegeldused.

Hakkab juba looma, mis? Pudeli alt kiiskab siiski valgust nagu vagamehe… khm, pudeli alt kiiskab liialt valgust, mis häirib ja nõuab tähelepanu. See on tegelikult pudeli taga oleva valgusallika mitmekordne peegeldus alusklaasi ja pudelipõhja vahel. Selle elimineerimiseks lihtsaim lahendus sinna midagi ette panna. See “midagi” on antud juhul krepp-paberi riba pudeli taga klaasi peal, mis laseb valgust veidi läbi, aga ei lase sellel kiisata:

Palju parem.
Palju parem.

Nüüd tundub veel, et valgustriibud ei ole täiesti sümmeetriliselt pudeli telje suhtes. Samuti on pudeli kaelaosa veidi pime, mistõttu laseme selle peale eraldi valgusallikast kitsa kiire, mida tuleb natukene sättida, et see meile kaelakumerustelt kaamerasse ei peegelduks. Veel natukene nipet-näpet nokitsemist ning tulemuseks on see:

Kastani õllepruul-071
Lõplik negatiiv

Lisaks veel veidi fototöötlust, et ära koristada tolmuterad, lisada kontrasti ja veidi teravust ning valmis pilt, mis Kastani Õllepruulile teele läks, on selline:

Kastani õllepruul-069-Composite-OutputSharpen-Display
Valmis foto kliendile.

Tootefoto on üks omapärane fotoliik. Ma tean fotograafe, kes pildistavad käekelli ning ühe pildistamine võtab aega mitu tundi, sest iga hele ja tume koht, mis sellel kellal on, tuleb praktiliselt eraldi valgustada, erikujuliste paberitükkidega peegeldada jne jne. Selline tõsine nokitsemise töö mis minule, ausalt öeldes, üsna palju rahuldust pakub. Mida ei saa küll öelda minu küljeluu kohta, kes kella üheteistkümne aegu öösel tõsiselt vihastas, kui ma umbes viiendat korda vandusin, kui üks reflektorkaartidest ümber kukkus. Probleem lahenes sellega, et ta tuli ise seda kaarti üleval hoidma ja juba kümne minuti pärast oligi pilt purgis 🙂 Siinkohal siis “Aitäh sulle, kallis”!

Tehnilisest poolest niipalju veel, et kasutatud välgud olid Nikoni SB-800 ja Metz’i 52 AF-1.

Keskpäevane portreesessioon

Seoses kevade jõudmisega Eestimaale oli ilm vahepeal nii ilus, et ei mallanud pilti kohe mitte kuidagi toas teha. Seega – modellid ja varustus kaasa ning – õue!

Modellideks olid sedakorda inimesed Eesti suurimast teadus- ja arendusasutusest, kelle ülesandeks on kindlustada, et teadlastel on võimalikult hea oma tööd teha… Eesmärgiks oli pildil edasi anda võimalikult sõbralikku ning lihtsasti ligipääsetavat inimest, et teadlased oma küsimustega ikka julgeksid nende poole pöörduda 🙂 Kuna ilm oli tõesti kena, siis otsustasime piltide tegemiseks minna õue. Kell 1 päeval. Mil päike on kõige kõrgemal, varjud kõige teravamad ning üldjuhul soovitatakse pildi tegemise mõte maha matta ning oodata kuldset tundi.

Kuna pildistatavad tütarlapsed oli õrna, haldjaliku välimusega, siis võttis korraks ikka kõhklema küll, et kas karm keskpäevane päike on ikka kõige õigem valgusallikas, aga, Joe McNally õpetussõnad kõrvus helisemas, võtsin kaasa Phottix 5-in-1 reflektori ning astusime õue.

Kirjeldatud reflektori südameks on hajuti, mis ilusasti muudab päikesest tulenevad teravad varjud pehmeks ja siidiseks nagu lumepallisupp. Selle südamiku ümber käib kahepoolne (ning pahupidi pööratav) ümbris, andeski kogu võimaluste hulgaks viis – difuusor, kuldne, hõbedane ja valge reflektor ning must, neelav pind. Piisavalt objektile lähedale pannes muutub see aga justkui softboxiks, mis omab ka direktsionaalsust, millist asjaolu ma ka ära püüdsin kasutada.

Hajutist üksi jäänuks mõjusa portree saamiseks ilmselt väheks, sest liigselt hajutatud valgusega kaob ära näo kolmemõõtmelisus. Viimast sai küll rõhutada väga väikese teravussügavusega (objektiiviks Sigma 50 mm f/1.4, suurema teravuse huvides f/2,0 juures, fookuspunkt lähima silma peal), kuid kuna reflektori “nahk” vedeles kasutuseta, siis tarvitasime selle peegeldavaid pindu, et tuua veidi valgust varju piirkonda ning tekitada tugevamat kontrasti.

Tulemuseks soojad, pehmed ja sõbralikud pildid. Näiteks sellised:

 

Suur aitäh toredatele modellidele, kes lubasid oma fotosid siin eksponeerida 🙂 !

Mis on parem – odav kaamera + kallis optika või vastupidi?

Kui minna kaamerat ostma, siis kas oleks mõistlikum osta veidi odavam kaamera ning säästetud raha eest osta sinna ette parem optika, või pigistada rahakotist niipalju kui võimalik tippkere jaoks ning panna sinna ette objektiiv, milleks raha üle jäi?

Ühelt poolt võiks ju arvata, et odava kaamera pildikvaliteet on halvem kui kallima oma. Teisalt, mis kasu on kallist kaamerast, kui pildi fookus on pehme nagu Merevaigu juust? Sellele küsimusele on vastuse välja pakkunud HongKongi foto- ja naljavennad DigitalRev-ist, mida võib näha allolevast videost. Kuigi see kipub ühel hetkel veidi venima jääma, on lõppjäreldus üsna õpetlik.

Parimat,

Siim

Tehniline värk – kui suuri pilte sinu kaamera ka teeb?

See postitus sündis mõneti uudishimust – mis vahe on erineva tasemega kaameratel ning kas rohkem piksleid on ikka uhkem?

Hoiatan ette, et kuna ma ammu ainult RAW-toiduline, siis JPG-dest siin juttu ei tule (või kui oleks vaja, siis andke kommentaarides teada!). Kuigi juhtumisi on minul endal Nikoni kaamerad ja näited on samuti Nikoni-põhised, on selle postituse moraal  laias laastus siiski laiendatav praktiliselt kõikidele kaameratele, sõltumata margist ja mudelist.Seoses üle-eelmises postituses tehtud katsetustega tekkis mul huvi, et mis vahe on ikkagi erineva kvaliteediga fotodel, mida tänapäeva kaamera teeb. Mõeldud-mõeldud ning järgmised hullud tabelid ning testfotod valmisid robinaga. Continue reading “Tehniline värk – kui suuri pilte sinu kaamera ka teeb?”