Kastani Õllepruuli “Champagne Biere”

Tartu on ammu tuntud kui keskmisest kultuursem linn ning see tähendab ka õllekultuuri. Nii ei olegi midagi imestada, et siin on tekkinud terve kogukond, kes hobi- ja ka väikese äri korras käsitööõlut meisterdavad. Üks sellistest väikestest tegijatest on “Kastani Õllepruul”, kelle “Champagne Biere”-nimeline pruulis sai seekord pildistamise objektiks võetud.

Samal ajal oli see ka hea võimalus katsetada ka Tamron’i uut 70-200 mm f/2.8 VC objektiivi n.ö. stuudiotööriistana. Sellest objektiivist tuleb ükskord ka eraldi juttu teha,  kuid seekord piirdume tõdemusega, et tegemist on tõepoolest väga hea objektiiviga, mis on terava joonisega, kiire ning täpse fookusega ja võrreldes Canoni ja Nikoni pakutavate analoogidega, umbes 1000 € odavam. (Seda objektiivi võid lähemalt uurida Photopointi kodulehelt. Photopoint pakub seda objektiivi ka rendiks, kui peaksid tahtma seda ka ise katsuda).

Tagasi pildistamise juurde. Objektiks on meil Champagne Biere pudel, mis näeb välja selline:

Pudel, mida pildistama asume.
Pudel, mida pildistama asume.

Sätime pudeli klaasplaadile postamendi otsas ning fikseerime kaamera statiivil. Kadreering on selline, et pudel oleks võimalikult keskel, andes mõista, et teistele siin ruumi ei ole. Võttenurk on veidi alt üles – et pudel mõjuks võimsana, nagu üks šampus mõjuma peab. Ning tausta püüame hoida musta, sest must on stiilne ja seda ei ole Amazon veel ära patenteerinud.

Esimene asi, mida me tahame teha, on näidata veidi valgust pudelist läbi – see annab meile teada, et pudelis on midagi sees, annab aimu pudeli ja selle sisu värvist, aga lisab ka natuke salapära. Esimeses katses on välk ilmselt liiga madalal, valgustades ainult pudeli põhja:

Esimene läbivalgustamine, paistab kumer põhi nagu tulnuka embrüo...
Esimene läbivalgustamine, paistab kumer põhi nagu tulnuka embrüo…

Kuid tundub, et valgus on liiga all, pannes helendama ainult pudeli põhja, samas ülespoole valgust eriti ei jätku. Seega, tõstame valgusallika ülespoole ning saame järgmise tulemuse:

Kastani õllepruul-042
Pudel tagant valgustatuna, valgusti ülemises asendis.

Nüüd aga tekib meil probleem, et valgusallikas paiskab valgust ka ümber pudeli, valgustades klaasi millel ta asub ning tuues kõik tolmuterad ilusasti esile. Selle vastu aitavad pudeli taha, teine teisele poole, paigutatud mustad kaardid, mis lasevad valguse pudelile paista, kuid mitte sellest mööda. See tehtud, tuleb hakata pudelit ennast valgustama. Selleks asetame paremale poole softboxi ning reguleerime selle asendi nii, et selle peegeldus tekitab meie pudelile parempoolse ‘joone’. Teisele poole joone tekitamiseks läks vaja reflektorit, milleks oli fotokapa plaat.

Lisatud softbox paremale ja reflektor paremale. Heledad jooned pudelil on tegelikult valgusallikate peegeldused.
Lisatud softbox paremale ja reflektor vasakule. Heledad jooned pudelil on tegelikult valgusallikate peegeldused.

Hakkab juba looma, mis? Pudeli alt kiiskab siiski valgust nagu vagamehe… khm, pudeli alt kiiskab liialt valgust, mis häirib ja nõuab tähelepanu. See on tegelikult pudeli taga oleva valgusallika mitmekordne peegeldus alusklaasi ja pudelipõhja vahel. Selle elimineerimiseks lihtsaim lahendus sinna midagi ette panna. See “midagi” on antud juhul krepp-paberi riba pudeli taga klaasi peal, mis laseb valgust veidi läbi, aga ei lase sellel kiisata:

Palju parem.
Palju parem.

Nüüd tundub veel, et valgustriibud ei ole täiesti sümmeetriliselt pudeli telje suhtes. Samuti on pudeli kaelaosa veidi pime, mistõttu laseme selle peale eraldi valgusallikast kitsa kiire, mida tuleb natukene sättida, et see meile kaelakumerustelt kaamerasse ei peegelduks. Veel natukene nipet-näpet nokitsemist ning tulemuseks on see:

Kastani õllepruul-071
Lõplik negatiiv

Lisaks veel veidi fototöötlust, et ära koristada tolmuterad, lisada kontrasti ja veidi teravust ning valmis pilt, mis Kastani Õllepruulile teele läks, on selline:

Kastani õllepruul-069-Composite-OutputSharpen-Display
Valmis foto kliendile.

Tootefoto on üks omapärane fotoliik. Ma tean fotograafe, kes pildistavad käekelli ning ühe pildistamine võtab aega mitu tundi, sest iga hele ja tume koht, mis sellel kellal on, tuleb praktiliselt eraldi valgustada, erikujuliste paberitükkidega peegeldada jne jne. Selline tõsine nokitsemise töö mis minule, ausalt öeldes, üsna palju rahuldust pakub. Mida ei saa küll öelda minu küljeluu kohta, kes kella üheteistkümne aegu öösel tõsiselt vihastas, kui ma umbes viiendat korda vandusin, kui üks reflektorkaartidest ümber kukkus. Probleem lahenes sellega, et ta tuli ise seda kaarti üleval hoidma ja juba kümne minuti pärast oligi pilt purgis 🙂 Siinkohal siis “Aitäh sulle, kallis”!

Tehnilisest poolest niipalju veel, et kasutatud välgud olid Nikoni SB-800 ja Metz’i 52 AF-1.

Teeme ise – beauty dish

Kahjuks ei ole sellel asjal veel päris head eestikeelset nimetust, mistõttu peamegi seda nimetama bjuuti diššiks või ilutaldrikuks. Aga see nimi võtab selle, mida see modifitseerija teeb, päris hästi kokku. Kuna ta on suhteliselt suuremõõtmeline, tekitab ta pehmet valgust – selle võrra, et ta muudab näol olevad varjud pehmeks ja sujuvaks. Samas, kuna tal pole hajutust praktiliselt ollagi, on valgus ühtlasi ka järsk, tuues esile näo struktuuri.

Nii et kui sul on võimalus pildistada kenade, defineeritud näojoontega modell, siis on beauty dish sinu sõber. Vaata näiteks, mida Joe McNally on sellega teinud, siit. Mis aga ei ole aga eriti sõbralik, on selle agregaadi hind. Seega, kui tahta kah millegi sellisega mängida, tuleb see kas rentida (millist võimalust ma veel Eestimaa pinnal ei ole veel leidnud) või… see ISE teha.

Milles siis küsimus, teeme ära. Tegemist ei ole ehituselt tegelikult kuigi keerulise asjaga ning enda oma ehitamisel lähtusin eelkäijate paremast praktikast, ehk eelkõige sellest siin.

Ehk siis komponentideks üks suur plekk-kauss (leidsin kapist, ammust ajast kasutamata), üks plekk-taldrik (50 senti Rimi köögiosakonnas), üks keermelatt ning ports mutreid. Statiivi külge kinnituse tegemiseks võiks kasutada alumiiniumprofiile, nagu neid näiteks Bauhofis müügil on näha olnud, kuid mul oli ka selle jaoks juba lahendus olemas – Eagle Eye softboxi kinnitusnurk. Välja näeb ta nüüd niimoodi:

Bjuuti dišš
Bjuuti dišš

Ühesõnaga, kausi põhja sisse sai tehtud täpselt sellise kujuga auk, et üks väikese välgu pea sealt läbi mahuks, minu puhul siis Nikoni SB-800. Selle valgus peegeldub ja hajub keskmiselt, väiksemalt kettalt ning siis edasi “kausi” seintelt. Selline korduv peegeldamine-hajutamine annabki sellele valguse modifitseerijale tema omadused.

Ja pildikatsetuste tulemused räägivad enda eest:

DIY_beauty_dish 2
Jälgi, kuidas taldrik tekitab ilusa ühtlase, aga selgelt direktisonaalse valguse.
Tormi beauty dishi valguses
Tormi beauty dishi valguses

Beauty dish’i eripäraks on peale tema kalgi/pehme valguse ka valguse kuju, mis jätab silmadesse kenad ümmargused peegeldused. Samas, konkreetselt selle isetehtud dišši puuduseks on asjaolu, et väikese välgul ei ole nii palju jõudu, et seda valgust kuigi kaugele pumbata, mis tähendab, et see peab olema üsna objekti lähedal ning antud juhul on alumisel pildil selle peegeldus lausa pildile jäänud. Taldriku valguse kuju näeb välja selline:

Ilutaldriku valguse kuju. Jälgi falloff-i.
Ilutaldriku valguse kuju. Jälgi falloff-i.

Seega, kui Carmen Kass peaks uksest sisse astuma ning nõudma, et temast tuleb kohe ja siinsamas üks vinge pilt teha, siis tean ma nüüd täpselt, millise modifitseerija järele käsi sirutada.

Tüüne meri Valgerannas

Sai täna Pärnumaal Valgerannas jalutatud ning nii tüünet merd ei ole ma ammu näinud. Külm õhk ning peaaegu tuuletu ilm muutsid vee justkui siirupiseks – see voogas tasakesi väikeste lainetena ning üle vee kandus selgelt mitme kilomeetri kauguselt laevamootori mürin. Ka karge valgus andis oma.

Et need pildid mulle endale meeldisid just oma meditatiivse olemuse poolest, teen ma neist kolm allolevaga ka sulle, kallis lugeja, täiesti vabalt kättesaadavaks. Pildid on 16:9 formaadis ning peaksid katma praktiliselt kõikide ekraanide pindala (v.a. eriti fänssi-šmänsi suured ekraanid:)

Tüüne meri 1 | Tüüne meri 2 | Tüüne meri 3