Süües mustikaid pimedas toas…

…ehk mida teha, kui on vaja teha n.ö. ilupilti, aga väljas on pime, toas vastikult hämar ja sul on käepärast ainult üks väike välk?

Üks hea tuttav arvas, et tuleb külla ja laseb mul ühekorraga ka oma koertest paar ilusamat pilti teha. Piiranguteks olid aga hiline kellaaeg (peale tööd , ehk siis peale kella kuut, mis septembris on juba üsna hämar) ning piiratud ehk olematu eelarve. Seega sai pildistamise ajal olema pime ning lisavalgustite rentimine vähemalt esialgu kõne alla ei tulnud. Seega tuli minna strobismilainele.

Kes veel ei tea, siis strobism on sõna, mis pärineb David Hobby nimelise fotograafi sulest (klaviatuurist?), kes oma üle maailma loetavas blogis jagab mõtteid ja nippe just nimelt selle kohta, kuidas väikestest — s.o. mitte stuudio – välkudest — välja võluda selline valgus, mille eest muidu tuleks tehnika näol välja käia oi-oi kui palju raha. Soovitan kõikidel vähegi fotohuvilistel seda kindlasti lugeda ja see oma veebilehitseja lemmikutesse panna.

Nikoni välk SB-800 tagantoolt

Strobistide esimene õppetund: välk kaamera pealt maha! Jutt käib siin muidugi eraldiseisvast väikesest välgust, mitte sellest üles hüppavast, mis kaamera külge igaveseks kinnitatud on. Minul oli antud juhul kasutada Nikoni välk SB-800. Nikoni kaamerate ja välkude juures on üks väga tore ja kasulik omadus: nimelt on nad võimelised omavahel rääkima ka siis, kui välk füüsiliselt kaameraga ühendatud ei ole – juhtmevabalt. See aga võimaldab meil teha igasuguseid nippe. Lisaks on n.ö. vingematel Nikoni kaameretal võimalik ka otse kaamerast muuta eemalseisva välgu jõudu ning muid parameetreid. Muidugi, kes tahab, saab jätkuvalt ka oma väikeste valgete näppudega välgu kere pealt seadistusi muuta.

Välgu kaamera pealt maha toomisega muudame me oluliselt valguse langemisnurka ja kvaliteeti, s.t. kui ilusa või dramaatilise ilme see meie pildile loob. Lisaks võimaldab see vältida punaseid silmi, toob paremini välja pildistatavate objektide pinnastruktuuri jne jne. Täiendavalt annab see meile võimaluse objekti valgustada ühe konstantse nurga alt ning ise samal ajal kaameraga ringi liikuda.

Esimene kord üritasime valgustada nii, et välk oli objektist (antud juhul siis koerast) paremal (siin ja edaspidi ikka kaamera poolt vaadatuna). Välk oli asetatud statiivile koerast veidi kõrgemal ning koera pikiteljest umbes 45 kraadi võrra kõrvale nihutatud – alustamiseks lahendus, mis alati töötab. Lisaks suumisime välgu välja ning keerasime ta nii, et ta otse objektile praktiliselt valgust ei näidanud vaid põrgatasime teisel pool modelli olevalt valgelt linalt, peenema nimega reflektorilt.

Pildistamiseks valmis seatud stseen.

Selle tulemuseks järgmine pilt. Modelliks, muuseas, on tiibeti spanjel nimega Sandy.

Sandy, esimene seadistus.

Sisuliselt pimeda toa kohta mitte sugugi paha. Siiski tundus meile, et saab kindlasti veel paremini. Seda fotot oleks küll võimalik pärast arvutis uhkemaks teha, aga milleks tuua endale rohkem tööd kaela? Tuli olla leidlikum.

Leidlikkus seisnes järgnevas – riputasime enne reflektorina kasutusel olnud riidetüki ümber objekti nii, et moodustus seda kolmest küljest – vasakult, paremalt ja ülalt ümbritsev kast. Tausta vahetasime ka ühtlasema vastu – selleks sai helesiniseks värvitud valge riie, mis mul igaks juhuks alati valmis on. Välgu paigutasime kirjeldatud kasti kõrvale ning lasime tal “tulistada” läbi riide.

Sellise asetusega riide puhul hakkab valgus tekkinud kastis kasti seintelt põrkuma ja tulemuseks on ilus ja ühtlane, objekti täielikult ümbritsev valgus. Edasi oli juba ainult nokitsemise ja harjutamise asi ning tulemuseks järgmised pildid:

Annela portree

Annela sessiooni lõpus naeratamas

Kuna juhuse tahtel olid käepärast nii kaamera, valgus kui ka modellid (küll veidi kõhklevil), siis tuli neid kindlasti ära kasutada. Modellideks olid neiud Annela ja Margit. Valguse allikaks oli suurepärane päikeseloojang, mis küll veidi puudelatvade taha jäi.

Esimene jama, mis inimeste pildistamisel tekib, on asjaolu, et sa sihid neid suure musta toruga ja nõuad, et nad oleksid vabad ja ei tõmbaks pingesse. Seega, esimene asi, mida inimene sellises situatsioonis teeb, on… läheb krampi. Ta tõmbab pea õlgade vahele, otsekui püüdes ennast sinu eest ära peita. Lisaks tõmbab pingesse ka nägu ja loomulikust ning ilusast portreest ei tule niimoodi haisugi.

Probleemi võiks ju lahendada professionaalse modelli kasutamine. Esiteks ei luba seda eelarve, kuid teiseks, nagu Itaalia päritolu fotograaf Sara Lando väga tabavalt ütles: tehes pilti modelliga, võib juhtuda, et sa ajad segamini pildi ilusast tüdrkust ja ilusa pildi. Kogenud modell üldjuhul teab, kuidas olla ja mida teha, et sina oma pildi kätte saaksid, tavainimene (kes sulle selle pildi tegemise eest ehk isegi maksab) ei tea seda üldjuhul mitte.

Annela kahtlustavalt kaamerat põrnitsemas
Annela kahtlustavalt kaamerat põrnitsemas

Seega, tavaline inimene vajab veidi teistsugust lähenemist.
Annela pildistamise puhul ajasime alguses niisama juttu, klõpsutades samal ajal ka pilte, et ta harjuks kaamera juuresolekuga ja häältega. Nagu vasakul näha, oli Annela alguses umbusklik ning põrnitses kaamerat suhteliselt kahtlustavalt. Tema suu on pinges ja pilk tuleb kusagilt kulmude alt (see viimane muidugi on teatavas eas tütarlastele ilmselt normaalne). Et saada pilt, mida ma otsisin, tuli leida viis, kuidas ühelt poolt võita usaldus (“Miks ta mind pildistada tahab?”) ning teha olukord veidi laadnamaks. Ehk siis püüad kiirelt ja paaniliselt välja mõtelda, mida öelda või teha ehk siis suhestuda kellegagi, kes on sinust kaks korda noorem ning tõenäoliselt peab sind veidi veidraks vanaks köbiks:)

Kuigi, tõele au andes, olid kogenematud mõlemal pool kaamerat olijad, oli poole tunni pärast olemine juba piisavalt normaalne, et tulemuseks oli järgmine pilt:

Annela sessiooni lõpus naeratamas
Annela sessiooni lõpus naeratamas

Nii sai Annela lubatud teenitud puhkusele ja mindud manguma järgmist modelli, kelleks juhuse (:) tahtel sai Margit. Margitit pildistada on topeltraske, ühelt poolt sellepärast, et ta lihtsalt ei taha ennast lasta pildistada. Teiselt poolt aga on tal minu küljeluuna teatav vetoõigus piltide üle, mis tehtud saavad. Aga seekord õnnestus ka Margitist saada pilt, millega ta ise rahule jäi.

Margiti portree
Margiti portree, roheliste silmadega?

Tehnikast kah: kaamera Nikon D7000, objektiiv Nikkor 50-200 VR, valgus Päikeselt puude tagant. Pildistatud RAW-na, töödeldud Apple Aperture’is.

Folk, kolmas päev

Nüüd hakkas juba folgi tunne peale tulema. Fluxus tegi sellise show, et oiajakeela. Igatahes tore oli. Siis –> Kultrahoovi, kus peaks peale minema kultusansambel “Minu isa oli ausus ise”. Umbes minut peale kontserdi algust… läks vool ära. No täitsa pimedaks kogu hoov. Ansambel laval andis muidugi mõnusalt lõõpi kuid pidi siiski tunnistama Sandor Liive ülevust ning lavalt voolu tagastamist ootama minema. Tund aega ja mitu improviseeritud kontserti ja kooslaulmist publiku seas hiljem tuli vool tagasi – sõna otseses mõttes sellel hetkel kui ka meie olime käega löönud ja asutasime minema.

Aga bänd tuli siiski lavale ja andis silmagi pilgutamata sellise kontserdi, et… Aga et pildid siis:

Folk, teine päev

Vanadus läheneb kurjakuulutava kiirusega. Tabad ennast pidevalt ringi vaadates torisema, et “minu ajal siin küll nii palju lapsi/õllekõhtusid/jne ei olnud”. Ja siis tuleb meelde, et ise olid ka varakahekümnene ja eriti ei muretsenud, mis teised sust arvavad. Ja et väike kühmuke on endalgi kõhu peal (ning juukseid ka enam pole). Inimesi on ka ikka krdi palju. Algusaegade piknikuteki peal lebotamist praegu ilma julmalt küünarnukkideta teed tegemata läbi viia ei õnnestu. Või kui, siis on näha ainult ümberringi püsti seisjate tagumikud.

Aga eilne ansamblit komplekt, mida näha sai, oli väga lahe – Nikn Suns (Metsatöll lastele, Eestist), Black Umfolosi (tõsiselt lahedad tegelased Zimbabwest) ja Svjata Vatra (koos Tõnis Mäega, Eestist). Ehk annavad allpool toodud pildid veidi aimu sellest, millise kräuga tegemist oli:)

Folk 2012, 1. päev

Esimene folgipäev edukalt seljataga. See on esimene folk, kus ma peale 2005. aastat käinud olen. Zetod olid toredad, Violones Barbares veel toredamad, meestelaulu kontsert ajas une peale. Täna jälle.

Külmavereline külaline

Jalutasime meie ühel ilusal päeval koertega oma põllu peal asuvast lõkkeplatsist mööda, kui äkki püüdis meie tähelepanu üks tegelane, kes oli ennast hommikusse päikesesse päevitama sättinud. Selline poolemeetrine volask, keskelt lapse randme jämedune. Tema meie juuresolekust suuremat ei pidanud ja laskis ennast rahulikult (aupaklikult kauguselt) uurida.

Kuna ta paistab sinna pikemaks peatuma jäänud olevat, sai teda mitu hommikut järjest pildistamas käidud. Pean ütlema, et minu jaoks on ta üsna sümpaatne tegelane. Margit muidugi eelistaks, kui ta seal ei lebotaks, sest Volli käib selliseid elukaid torkimas ja Chase on praktiliselt kõikidele looduslikele mürkidele allergiline.

Ülenurme koertenäitus

Ülenurme koertenäitusel selsinasel päeval paistis Päike kohati eriliselt valjusti. Olles valinud just nimelt selleks päevaks tumeda pintsaku kandmise, oli Päikese jõud mu selja peal erilise intensiivsusega tunda. Rääkimata üsna hõreda kattega pealaest. Aga südasuvine (ja kaua oodatud) kuumus ei morjenda ometi ühtki koerainimest!

Ja kuna ma küll ringikorraldaja vastutusrikkast ülesandest pääsenuna siiski veel koju minna ei saanud, siis otsustasin, et n.ö. noa vahedana hoidmise nimel tuleb paar pilti teha. Olukord selleks ei olnud just väga lihtne – sirav päike, vaheldumisi heledad ja tumedad koerad ning veelgi heledamate või tumedamate kostüümidega händlerid. Aga pikk toru ette ja tuld:

Katsetamise tulemusel ilmnes paar olulist asja. Esiteks, ma pean rohkem harjutama kiiretes situatsioonides manuaalrežiimis pildistamist (üldjuhul pildistan ma kiiretes olukordades avaprioriteetis, reguleerides vastavalt vajadusele särikompensatsiooni). Teiseks, vastu valgust pildistades paneb autofookus teinekord üsna kõvasti mööda, mistõttu võiks sellisel juhul ilmselt pigem käsitsi fokuseerida. Kolmandaks, Nikoni ActiveLighting süsteem töötab seisvate ja keskmise kiirusega liikuvate objektidega väga hästi, kuid ekstreemsituatsioonides tekitab pildil korduvsärituse ning tulemuseks veidi udune pilt. Asi vajab ilmselt veidi tõsisemat uurimist, aga sellest mõni teine kord…

Uus algus

Väike üksik taksi näitusel
Väike üksik taksi näitusel
Iga algus on raske

Algused on keerulised. Juba koolis oli kirjatükiga alustamine minu jaoks kõige raskem ning isegi praegu kirjutan ma tihti keskosa enne valmis kui alguse. Aga see blogi siin on ühtviisi nii harjutus selle vea parandamiseks ohtra “trenni” abil kui ka selle teadmuse, mis mulle elu jooksul osaks on saanud, teistega jagamise koht. Ma olen sügavalt veendunud, et kogutud tarkusest ega kogemustest ei ole tolku, kui seda ei jagata. Nii ei olegi imestada, kui peale fotograafia-alase heietamise võib siit ilmselt hakata leidma mõnusamaid toiduretsepte, reisiaruandeid kui muud.

Loodan, et suudan seda uut kohustust suhteliselt regulaarselt täita ning mitte unarusse jätta. Ütleme, kord nädalas, kui Lendav Spagetikoletis annab. Seniks aga uurige, ega midagi uut ei ole toimunud projektide, arhiivi või galeriide lehtedel.