Keskpäevane portreesessioon

Seoses kevade jõudmisega Eestimaale oli ilm vahepeal nii ilus, et ei mallanud pilti kohe mitte kuidagi toas teha. Seega – modellid ja varustus kaasa ning – õue!

Modellideks olid sedakorda inimesed Eesti suurimast teadus- ja arendusasutusest, kelle ülesandeks on kindlustada, et teadlastel on võimalikult hea oma tööd teha… Eesmärgiks oli pildil edasi anda võimalikult sõbralikku ning lihtsasti ligipääsetavat inimest, et teadlased oma küsimustega ikka julgeksid nende poole pöörduda 🙂 Kuna ilm oli tõesti kena, siis otsustasime piltide tegemiseks minna õue. Kell 1 päeval. Mil päike on kõige kõrgemal, varjud kõige teravamad ning üldjuhul soovitatakse pildi tegemise mõte maha matta ning oodata kuldset tundi.

Kuna pildistatavad tütarlapsed oli õrna, haldjaliku välimusega, siis võttis korraks ikka kõhklema küll, et kas karm keskpäevane päike on ikka kõige õigem valgusallikas, aga, Joe McNally õpetussõnad kõrvus helisemas, võtsin kaasa Phottix 5-in-1 reflektori ning astusime õue.

Kirjeldatud reflektori südameks on hajuti, mis ilusasti muudab päikesest tulenevad teravad varjud pehmeks ja siidiseks nagu lumepallisupp. Selle südamiku ümber käib kahepoolne (ning pahupidi pööratav) ümbris, andeski kogu võimaluste hulgaks viis – difuusor, kuldne, hõbedane ja valge reflektor ning must, neelav pind. Piisavalt objektile lähedale pannes muutub see aga justkui softboxiks, mis omab ka direktsionaalsust, millist asjaolu ma ka ära püüdsin kasutada.

Hajutist üksi jäänuks mõjusa portree saamiseks ilmselt väheks, sest liigselt hajutatud valgusega kaob ära näo kolmemõõtmelisus. Viimast sai küll rõhutada väga väikese teravussügavusega (objektiiviks Sigma 50 mm f/1.4, suurema teravuse huvides f/2,0 juures, fookuspunkt lähima silma peal), kuid kuna reflektori “nahk” vedeles kasutuseta, siis tarvitasime selle peegeldavaid pindu, et tuua veidi valgust varju piirkonda ning tekitada tugevamat kontrasti.

Tulemuseks soojad, pehmed ja sõbralikud pildid. Näiteks sellised:

 

Suur aitäh toredatele modellidele, kes lubasid oma fotosid siin eksponeerida 🙂 !

Seiklused välkude ja Joe McNallyga

Juhtus nii, et sattusin 28. märtsil Tallinnas Joe McNally koolitusele. Kes veel ei tea, kes ta selline on, vaadaku kasvõi siia. Tegemist on tänase päeva ilmselt ühe mõjukaima fotograafiga, kes teeb kaastööd National Geographicule (viimati selle artikli juures, mille saamise kohta on ka Joe blogis mitu postitust), kampaaniaid suurfirmadele ja koolitab nii mis hirmus.

Joe kaubamärgiks on kujunenud väikeste välkude kasutamine. Väikeste välkude all pean ma siis silmas neid välke, mis kaamera külge saab panna, kui valgust väheseks on jäänud, inglise keeli speedlight. Võib arvata, et ta on David Hobby kõrval või tema ees üks suuremaid strobiste maailmas. See aga ei tähenda, et ta ainult nendega töötabki. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid, milledest ma väikese välguga alustajatest eriti soovitan “Hotshoe Diaries“.

Antud koolituse juhtiv mõte oli see, kuidas kasutada neid vahendeid mis sul on. Kui sul ei ole välku aga ruum on pime – kolmjalg alla, säriaeg pikaks ning värvi taskulambiga objekt üle. Kui sul on väikesed välgud – tõsta need võimalusel kaamera pealt maha vormi seda valgust nii kuidas saad. Kui sul on suured stuudiovälgud, siis seda parem. Fotograafid on probleemilahendajad ning ühte parimat probleemilahendajat nägime sel päeval Tallinnas.

Peab ütlema, et Joe on suurepärane koolitaja! Selle nelja tunni sisse, mis meil temaga oli, mahtus andmestik, mida Eestis ja selle ümbruses omandaks ilmselt mitu päeva. Eks ta veidi rabistamiseks kohati läks, kuid kõik said ka ise “kaamera valgeks”.

Okei, küllalt kiidulaulu. Asugem asja juurde.

Koolituse sisuks oli valgustamine “sündmuskohal”. Võimalikult hea tulemuse saavutamine olemasolevate vahenditega.

Meister ja õpilased
Meister ja õpilased: Joe laua kõeval Lastolite TriGrip reflektoriga

Antud juhul oli situatsiooniks Tallinn, Mustpeade maja gildisaal. Fantastiliselt lahe hoone, aga pime nagu kartulikelder. Kuidas siin nüüd hea pilt välja võluda? Nuvot, seda Joe meile demonstreeriski. Algatuseks, peale lühikest sissejuhatust asusime modellide Helena ja Triinu abil tööle. Umbes kümne minuti jooksul, väikese katsetamise tulemusena, oli tulemuseks see:

Lossineidis Helena
Lossineidis Helena (Nikon D7000, Tamron 17-50 mm f/2.8 @ ISO 400, 40 mm, f/5.6, 1/160 s)

(Nikon D7000, Tamron 17-50 mm f/2.8 @

See pilt on tehtud ainult väikeste välkudega: 1 SB-900 läbi kahe difuusori Helenast vasakul Nikon CLS süsteemis TTL režiimis ning kaks välku oranžide geelidega orisilmaga tausta valgustamas. Põhimõtteliselt oli pilt juba olemas ka ilma taustavälkudeta. Nii nägi selle foto tegemine välja kõrvalt:

Vaade Helenale kõrvalt
Vaade Helenale kõrvalt

Siin said kõik sama seadistust proovida, et n.ö. maitse suhu saada.

Edasi liikusime eesruumi, kus Joele oli meeldima hakanud suur diivan, või mistan’d oligi:

Vaade diivanistseenile kõrvalt. Diivani taga näha taustavalgustus, ees snuudiga näovalgus.
Vaade diivanistseenile kõrvalt. Diivani taga näha taustavalgustus, ees snuudiga näovalgus.

Kõigepealt panime modelli diivanile, nagu näha, ning siis läks ehitamiseks. Modelli pea kohale läks softboxis välk, kuid tundus, et näo alla jäi liiga tume vari. Seega läks põrandale tema ette snuudiga teine välk, viskamaks sutsukest valgust altpoolt, et varje avada. See tekitas aga koos softboxiga taustale koleda varju, mistõttu tõmbasime diivani orvast eemale ning panime selle taha valgustid, mille ülesanne oli taustale dramaatilist valgust heita. Siis aga tundus, et kleit jäi liiga tumedaks, misõttu sai ka sellele suunatud snuudiga väike välk seda õrnalt valgusega ripsama. Ehk siis kokku:

  • 1 välk softboxis
  • 1 snuudiga põrandal
  • 2 tausta valgustamas (lõpuks lülitasime siiski ühe neist välja)
  • 1 kleiti valgustamas

5 välku! Ja siis arvas Joe, et tegelikult oleks veel paari törtsu valgust diivani tekstiilile valgust heitma, aga meil said välgud otsa 🙂  Joe on tegelikult tuntud suure hulga välkude kasutamise poolest. Tema rekord on minu teada üle 50 ühe lennuki valgustamisel. Nali naljaks, tegelikult nägime siiski, kuidas ka ühe-kahe välguga suurepärane pilt ära tuua.

Joe seletamas oma mõttekäiku.
Joe seletamas oma mõttekäiku.

Natukene mängimist, ja tulemuseks sain enda kaamerasse sellise pildi:

Kuninganna portree
Kuninganna portree (Nikon D7000, Tamron 17-50 mm f/2.8 @ ISO 200, 20 mm, f/5, 1/160 s)

Ja seejärel – mustpeade maja esikusse, kus vaatasime, kuidas tekitada mulje hilisõhtust keset lauspäeva. Kahjuks ei olnud meil siis enam aega ise üle pildistada, aga et te situatsioonist veidi aimu saaksite, siis see nägi välja umbes nii:

Esiku seminar. Epikuriaanlik, mis?
Esiku seminar. Epikuriaanlik, mis?

Lisaks oli vasakul, teisel pool klaasruudustikuga vaheseina üksik oranžiks geelitatud välk, mis saatis loojangueelse päikese valguse taustaks olevale seinale, Triinut aga valgustas välk, mis tulistas läbi labipaistva, kuid ruuduks kaetud vihmavarju.

Grande finaleks liikusime tagasi gildisaali. Joe laskis paar Elinchrom power packi koos paljaste välgupeadega viia õue, teisele poole tänavat. Neid juhtisime raadiopäästikuga kaamera välgupesas. Mängides välkude tugevusega ning tuues modelli valgustama väikese softboxi koos väikese välguga, oli tulemuseks väga mõjus pilt lossis täiskuu ajal hullunud neidisest.

Kesköise näitsiku pildistamine keskpäeval.
Kesköise näitsiku pildistamine keskpäeval.

Sellega koolitus ka lõppes. Ausalt, kui Joe peaks veel siia kanti tulema, siis uskuge mind – see mees on oma hinda väärt ning tema koolitusele tasub minna, isegi kui sa välkudega ei tööta. Näha, kuidas nii kaua fotomaailma tipus püsinud fotograafi rattakesed keerlevad, on au ja privileeg ning uskumatu võimalus.

Minule jäävad sellest koolitusest mitmed kavalad uued nipid, tunnistus seina peal ning Joe autogrammiga raamat. Happy days!

Vormi ilu otsimas

Üks enimlevinumaid motiive kunstis on alasti naisekeha. See oli nõnda juba nii kauges minevikus, et meie esivanemad siinkandis oleksid põllumajandusega pidanud tegelema kahekilomeetrisel jääkihil ning Siberis tiksusid mammutid. Vaata või Vikipeediasse, otsisõnaga “Venus figurines”, et näha tõeliselt vanu aktiskulptuure. Aeg läks edasi ning näiteks Antiik-Kreekas leiti, et ka mehekeha kõlbab täitsa nii kujudena kui maalingutena kujutada, kuid rõhk oli siiski naistel. Kõik teavad kindlasti Milose Veenust kui üht ideaalse naisekeha etaloni ning oluliselt hilisemast ajast Michaelangelo Taavetit kui meesideaali (tõsi, mitte Kreekas). Aja arenedes, sinnamaani, kus esimesed fotod üles võeti, olid aasta jooksul peale selle tehnika leiutamist olemas esimesed pildid, kus alasti naisterahvad peal. Mehed – mitte nii väga.

Siin võiks pikalt arutada evolutsioonipsühholoogia üle, kuid ma arvan, et peamiseks põhjuseks, miks see nii on, on asjaolu, et naised on üldjuhul lihtsalt palju ilusamad silmale vaadata, kui mehed:) Aktifoto puhul on kindlasti mitu lähenemisviisi – pildid võivad olla nii erootilised, õrritades ning erutades vaatajat, võivad olla ka lausa pornograafilised, jätmata midagi fantaasia hooleks aga võivad olla ka tagasihoidlikud, ainult viidates alastusele.

Minu isiklik maitse viib pigem viimati kirjeldatud radadele, kus alastus ei ole eesmärk omaette, vaid seda saab kasutada sümbolina, või vormina. Sümbolina, näiteks, haavatavusest, süütusest või vastupidi, julgusest. Võttes inimeselt riietuse, toome me esile tema tegeliku sisu, või rõhutame seda. Vormina, sest inimese keha on uskumatu maastik, selle künkad, võlvid, nõod ja tasandid annavad fotograafile lõpmatuseni võimalusi mängida. Tihti piisab ainult ühest joonest, et ma tajuksime seda eksimatult naiselikuna:

Naiselik seljajoon
Naiselik seljajoon, valgusega maalitud [f/20, 30 s, ISO 100]

Samuti on võimalik esitada eksimatult maskuliinseid vorme. Võimalused on siin äärmiselt laiad. Võtame kasvõi näiteks Allan Teger’i Bodyscapes seeriad.

Juhtus nii, et märkasin teadet, kus kutsuti aktifoto koolitusele mida korraldas Jaanus Järva. Narratiivi loogikast lähtub, et ma ennast sinna ka registreerisin ning, ärevus hinges, jäin koolitust ootama.

Koolitus toimus Tartu Rahvaülikoolis ja fotostuudios. Peale teooria puudutamist eelloengus, läksime praktilise osa juurde, kus meid abistas surepärane modell Kristi. Kuigi tõstatus küsimus, et miks me pildistame alla 25 aasta vanust kena tütarlast, kellest on praktiliselt võimatu teha halba fotot, kui näiteks vana ja kortsulise meesterahva pildistamine oleks oluliselt suurem väljakutse, otsustati, et meiesugustele algajatele on Kristi vägagi sobiv. Ja oligi.

_DSC7583
Fotomaffia pildistamas

Kuid et oleks huvitavam, tõime vahepeal rekvisiitidena mängu ka samojeedikoerad Chase’i ja Volli, kes ennast igati hästi ülal pidasid. Aga nagu teada, loomad ja lapsed… Tagantjärgi ilmselt oleks olnud parem ja lihtsam, kui koeri oleks olnud kaadris korraga ainult üks, sest kaader kippus liiga laiaks, kuid kui tulemuseks on midagi sellist:

Chase Kristiga suhtlemas, Volli tunneb ennast lihtsalt hästi.
Chase Kristiga suhtlemas, Volli tunneb ennast lihtsalt hästi.

siis ei ole ju tegelikult vahet:) Sile, paljas nahk ning soe, karune kasukas – need lausa kuuluvad kokku!

4-tunnise sessiooni jooksul sai kokku tehtud üle 560 kaadri, millest alles jäi umbes kümmekond.

Pildid on tehtud püsivalgusega, millest kohati ka väga madalat katikukiirused ja kõrged ISO väärtused. Kuigi Nikkor 55-200 VR süsteem töötab väga hästi, on selge, et alla 1/30 s juures on raske käelt selget pilti saada. Kui tahta veel allapoole minna, tuleks appi võtta statiiv, või pildistada nagu laskesuusataja – hingamine seisma, 1–2-3-klõps.

Suur aitäh Jaanusele koolituse orgunni eest ning Kristile meie välja kannatamise ja hea töö eest modellina!

Teeme ise – beauty dish

Kahjuks ei ole sellel asjal veel päris head eestikeelset nimetust, mistõttu peamegi seda nimetama bjuuti diššiks või ilutaldrikuks. Aga see nimi võtab selle, mida see modifitseerija teeb, päris hästi kokku. Kuna ta on suhteliselt suuremõõtmeline, tekitab ta pehmet valgust – selle võrra, et ta muudab näol olevad varjud pehmeks ja sujuvaks. Samas, kuna tal pole hajutust praktiliselt ollagi, on valgus ühtlasi ka järsk, tuues esile näo struktuuri.

Nii et kui sul on võimalus pildistada kenade, defineeritud näojoontega modell, siis on beauty dish sinu sõber. Vaata näiteks, mida Joe McNally on sellega teinud, siit. Mis aga ei ole aga eriti sõbralik, on selle agregaadi hind. Seega, kui tahta kah millegi sellisega mängida, tuleb see kas rentida (millist võimalust ma veel Eestimaa pinnal ei ole veel leidnud) või… see ISE teha.

Milles siis küsimus, teeme ära. Tegemist ei ole ehituselt tegelikult kuigi keerulise asjaga ning enda oma ehitamisel lähtusin eelkäijate paremast praktikast, ehk eelkõige sellest siin.

Ehk siis komponentideks üks suur plekk-kauss (leidsin kapist, ammust ajast kasutamata), üks plekk-taldrik (50 senti Rimi köögiosakonnas), üks keermelatt ning ports mutreid. Statiivi külge kinnituse tegemiseks võiks kasutada alumiiniumprofiile, nagu neid näiteks Bauhofis müügil on näha olnud, kuid mul oli ka selle jaoks juba lahendus olemas – Eagle Eye softboxi kinnitusnurk. Välja näeb ta nüüd niimoodi:

Bjuuti dišš
Bjuuti dišš

Ühesõnaga, kausi põhja sisse sai tehtud täpselt sellise kujuga auk, et üks väikese välgu pea sealt läbi mahuks, minu puhul siis Nikoni SB-800. Selle valgus peegeldub ja hajub keskmiselt, väiksemalt kettalt ning siis edasi “kausi” seintelt. Selline korduv peegeldamine-hajutamine annabki sellele valguse modifitseerijale tema omadused.

Ja pildikatsetuste tulemused räägivad enda eest:

DIY_beauty_dish 2
Jälgi, kuidas taldrik tekitab ilusa ühtlase, aga selgelt direktisonaalse valguse.
Tormi beauty dishi valguses
Tormi beauty dishi valguses

Beauty dish’i eripäraks on peale tema kalgi/pehme valguse ka valguse kuju, mis jätab silmadesse kenad ümmargused peegeldused. Samas, konkreetselt selle isetehtud dišši puuduseks on asjaolu, et väikese välgul ei ole nii palju jõudu, et seda valgust kuigi kaugele pumbata, mis tähendab, et see peab olema üsna objekti lähedal ning antud juhul on alumisel pildil selle peegeldus lausa pildile jäänud. Taldriku valguse kuju näeb välja selline:

Ilutaldriku valguse kuju. Jälgi falloff-i.
Ilutaldriku valguse kuju. Jälgi falloff-i.

Seega, kui Carmen Kass peaks uksest sisse astuma ning nõudma, et temast tuleb kohe ja siinsamas üks vinge pilt teha, siis tean ma nüüd täpselt, millise modifitseerija järele käsi sirutada.

Annela portree

Annela sessiooni lõpus naeratamas

Kuna juhuse tahtel olid käepärast nii kaamera, valgus kui ka modellid (küll veidi kõhklevil), siis tuli neid kindlasti ära kasutada. Modellideks olid neiud Annela ja Margit. Valguse allikaks oli suurepärane päikeseloojang, mis küll veidi puudelatvade taha jäi.

Esimene jama, mis inimeste pildistamisel tekib, on asjaolu, et sa sihid neid suure musta toruga ja nõuad, et nad oleksid vabad ja ei tõmbaks pingesse. Seega, esimene asi, mida inimene sellises situatsioonis teeb, on… läheb krampi. Ta tõmbab pea õlgade vahele, otsekui püüdes ennast sinu eest ära peita. Lisaks tõmbab pingesse ka nägu ja loomulikust ning ilusast portreest ei tule niimoodi haisugi.

Probleemi võiks ju lahendada professionaalse modelli kasutamine. Esiteks ei luba seda eelarve, kuid teiseks, nagu Itaalia päritolu fotograaf Sara Lando väga tabavalt ütles: tehes pilti modelliga, võib juhtuda, et sa ajad segamini pildi ilusast tüdrkust ja ilusa pildi. Kogenud modell üldjuhul teab, kuidas olla ja mida teha, et sina oma pildi kätte saaksid, tavainimene (kes sulle selle pildi tegemise eest ehk isegi maksab) ei tea seda üldjuhul mitte.

Annela kahtlustavalt kaamerat põrnitsemas
Annela kahtlustavalt kaamerat põrnitsemas

Seega, tavaline inimene vajab veidi teistsugust lähenemist.
Annela pildistamise puhul ajasime alguses niisama juttu, klõpsutades samal ajal ka pilte, et ta harjuks kaamera juuresolekuga ja häältega. Nagu vasakul näha, oli Annela alguses umbusklik ning põrnitses kaamerat suhteliselt kahtlustavalt. Tema suu on pinges ja pilk tuleb kusagilt kulmude alt (see viimane muidugi on teatavas eas tütarlastele ilmselt normaalne). Et saada pilt, mida ma otsisin, tuli leida viis, kuidas ühelt poolt võita usaldus (“Miks ta mind pildistada tahab?”) ning teha olukord veidi laadnamaks. Ehk siis püüad kiirelt ja paaniliselt välja mõtelda, mida öelda või teha ehk siis suhestuda kellegagi, kes on sinust kaks korda noorem ning tõenäoliselt peab sind veidi veidraks vanaks köbiks:)

Kuigi, tõele au andes, olid kogenematud mõlemal pool kaamerat olijad, oli poole tunni pärast olemine juba piisavalt normaalne, et tulemuseks oli järgmine pilt:

Annela sessiooni lõpus naeratamas
Annela sessiooni lõpus naeratamas

Nii sai Annela lubatud teenitud puhkusele ja mindud manguma järgmist modelli, kelleks juhuse (:) tahtel sai Margit. Margitit pildistada on topeltraske, ühelt poolt sellepärast, et ta lihtsalt ei taha ennast lasta pildistada. Teiselt poolt aga on tal minu küljeluuna teatav vetoõigus piltide üle, mis tehtud saavad. Aga seekord õnnestus ka Margitist saada pilt, millega ta ise rahule jäi.

Margiti portree
Margiti portree, roheliste silmadega?

Tehnikast kah: kaamera Nikon D7000, objektiiv Nikkor 50-200 VR, valgus Päikeselt puude tagant. Pildistatud RAW-na, töödeldud Apple Aperture’is.

Folk, kolmas päev

Nüüd hakkas juba folgi tunne peale tulema. Fluxus tegi sellise show, et oiajakeela. Igatahes tore oli. Siis –> Kultrahoovi, kus peaks peale minema kultusansambel “Minu isa oli ausus ise”. Umbes minut peale kontserdi algust… läks vool ära. No täitsa pimedaks kogu hoov. Ansambel laval andis muidugi mõnusalt lõõpi kuid pidi siiski tunnistama Sandor Liive ülevust ning lavalt voolu tagastamist ootama minema. Tund aega ja mitu improviseeritud kontserti ja kooslaulmist publiku seas hiljem tuli vool tagasi – sõna otseses mõttes sellel hetkel kui ka meie olime käega löönud ja asutasime minema.

Aga bänd tuli siiski lavale ja andis silmagi pilgutamata sellise kontserdi, et… Aga et pildid siis:

Folk, teine päev

Vanadus läheneb kurjakuulutava kiirusega. Tabad ennast pidevalt ringi vaadates torisema, et “minu ajal siin küll nii palju lapsi/õllekõhtusid/jne ei olnud”. Ja siis tuleb meelde, et ise olid ka varakahekümnene ja eriti ei muretsenud, mis teised sust arvavad. Ja et väike kühmuke on endalgi kõhu peal (ning juukseid ka enam pole). Inimesi on ka ikka krdi palju. Algusaegade piknikuteki peal lebotamist praegu ilma julmalt küünarnukkideta teed tegemata läbi viia ei õnnestu. Või kui, siis on näha ainult ümberringi püsti seisjate tagumikud.

Aga eilne ansamblit komplekt, mida näha sai, oli väga lahe – Nikn Suns (Metsatöll lastele, Eestist), Black Umfolosi (tõsiselt lahedad tegelased Zimbabwest) ja Svjata Vatra (koos Tõnis Mäega, Eestist). Ehk annavad allpool toodud pildid veidi aimu sellest, millise kräuga tegemist oli:)

Folk 2012, 1. päev

Esimene folgipäev edukalt seljataga. See on esimene folk, kus ma peale 2005. aastat käinud olen. Zetod olid toredad, Violones Barbares veel toredamad, meestelaulu kontsert ajas une peale. Täna jälle.

Ülenurme koertenäitus

Ülenurme koertenäitusel selsinasel päeval paistis Päike kohati eriliselt valjusti. Olles valinud just nimelt selleks päevaks tumeda pintsaku kandmise, oli Päikese jõud mu selja peal erilise intensiivsusega tunda. Rääkimata üsna hõreda kattega pealaest. Aga südasuvine (ja kaua oodatud) kuumus ei morjenda ometi ühtki koerainimest!

Ja kuna ma küll ringikorraldaja vastutusrikkast ülesandest pääsenuna siiski veel koju minna ei saanud, siis otsustasin, et n.ö. noa vahedana hoidmise nimel tuleb paar pilti teha. Olukord selleks ei olnud just väga lihtne – sirav päike, vaheldumisi heledad ja tumedad koerad ning veelgi heledamate või tumedamate kostüümidega händlerid. Aga pikk toru ette ja tuld:

Katsetamise tulemusel ilmnes paar olulist asja. Esiteks, ma pean rohkem harjutama kiiretes situatsioonides manuaalrežiimis pildistamist (üldjuhul pildistan ma kiiretes olukordades avaprioriteetis, reguleerides vastavalt vajadusele särikompensatsiooni). Teiseks, vastu valgust pildistades paneb autofookus teinekord üsna kõvasti mööda, mistõttu võiks sellisel juhul ilmselt pigem käsitsi fokuseerida. Kolmandaks, Nikoni ActiveLighting süsteem töötab seisvate ja keskmise kiirusega liikuvate objektidega väga hästi, kuid ekstreemsituatsioonides tekitab pildil korduvsärituse ning tulemuseks veidi udune pilt. Asi vajab ilmselt veidi tõsisemat uurimist, aga sellest mõni teine kord…