[Pildil on suurepärane Georgia Toni Hyrkäs, Vanemuise balletitrupi tantsija]

Seekordne artikkel on pühendatud fotograafide šveitsi taskunoale, McGyveri teibile ja WD-40’le: kõik ühes imele – 24-70 mm läbiva f/2.8 avaga objektiivile. Täpsemalt, Tamron 24-70 f/2.8 G2-le. Olen seda viimase aasta jooksul veidi pikemalt kasutanud ja julgen nüüd ka oma kaalutud arvamuse selle kohta välja ütelda 🙂

24-70 mm on üks uskumatult universaalne fookuskauguste vahemik. Päris ausalt – kui mul kästaks elu lõpuni pildistada ainult ühe objektiiviga, siis see oleks just selles vahemikus suumobjektiiv. See võimaldab ühelt poolt teha laiu võtteid, et anda piltidele avarust ja kaasata objektile lisaks ka keskkonda, teises otsas on ta täiesti võimekas portree-objektiiv, nende fookused on tavaliselt üsna kiired ja teravad jne.

Tavaliselt, kui läheb sõjaks, et kas Nikon või Canon, siis löövad Canonistad letti Canoni f/1.2 fiksobjektiivid, mis on kahtlemata väga toredad, teravad ja kreemise bokeh‘ga, aga ausalt öeldes ühtlasi aeglase fookusega ja uskumatult keerukad täisavaga pildistada. Nikoniaanid võivad julgelt aga vastu põrutada Nikkor 24-70 f/2.8-ga, sest sellest kiiremini fokuseerivat ja samal ajal teravamat objektiivi ei olnud Canonil vastu panna. Olen Nikoni varianti ka ise korduvalt kasutanud ja seal on tõepoolest mingi maagiline moos sees, mis teeb ta fotograafi parimaks sõbraks.

Proovisid varasemalt säärast vahemikku fotograafidele pakkuda ka Tokina ja Sigma ning Tamrongi, kuid nende pakutav ei kannatanud Canoni ning ammugi Nikoni kõrval mingit kriitikat. Kuid us Tamron 24-70 f/2.8 G2 tundub olevat teisest puust.

Mis tunne on?

Kui eelmine Tamron 24-70 f/2.8 tundus peos plastikune ning veidi mänguasjalik, siis uus, II põlvkonna versioon G2, on ehitatud sarnaselt justkui tanki kerest välja lõigatud 70-200 G2-ga. Elik, tegemist on tugeva tükiga 🙂 Kõik rõngad liiguvad just paraja vastusurvega ning väga sujuvalt, nupud objektiivi kerel liiguvad kindlalt ning varjuk lukustub oma kohale rahuldust pakkuva klõpsuga. Tuleb ainult meeles pidada, et lahti keeramiseks tuleb varjukil nupp alla vajutada, mitte jõuga keerata 😀 Kusjuures, imelik, et seda nuppu 70-200-le ei pandud – pika kasutamise peale kipub varjuk viimase eest üsna lihtsasti liikuma pääsema (avastasin ma hiljaaegu).

Mis eriti tore – uus Tamron weather sealed ehk on nii tihe, et niiskus tema kaudu kaamerasse sisse ei pääse. Seda sai, muide, testitud, kui me ühe väljas pildistamise käigus vihma kätte jäime. Tamron 1 – Vihmasabin 0.

Samas, kõik see on tehtud niimoodi, et objektiiv ise muutub kasutamisel lihtsalt sinu ja sinu kaamera osaks – sa ei pane teda tähelegi, lihtsalt teed mis vaja. Ja see on hea tööriista tunnus – ma ei pea tema peale pidevalt mõtlema ning ta ei tuleta ennast ka ise meelde mingite kiiksude või nõksudega. Ses mõttes oli mul tegelikult seda artiklit isegi keeruline kirjutada, sest ma unustasin teda pidevalt pildistamise ajal silmas pidada ja jälgida, et mida ma siis tema kohta ka ütlema peaks. Järelikult on kõik, vähemalt ergonoomiliselt, täpselt nii nagu peab. Vähemalt minu jaoks.

Kas ta on terav?

Jah, on küll. Kui fookus lukustub, on ta tehniliselt fookuses praktiliselt servast servani. Päris nurkades, kui kasutad kõrglahutusega sensorit nagu Nikoni D810 või D850, siis langeb teravus veidi ära. Aga lahendus siin on lihtne – ära siis teravusta nurkadesse 😛 😀

Tehniliselt on teravust selle objektiivi puhul testitud nõrkemiseni ja üldine konsensus on, et Nikoni uue põlvkonna objektiiv, Nikkor 24-70mm f/2.8E ED VR, on küll veidikene teravam, kuid tavapärases kasutuses ei ole see vahe praktiliselt tuvastatav. Jah, täiesti avatuna on ta 100% suurendusega vaadates võrreldes Nikkorist pehmem, kuid see on kergesti tarkvaras kompenseeritav ja minu jaoks ei ole praktikas kunagi tundunud, et pilt oleks liiga pehme vms, kui ainult ise fookuspunktiga jne pihta saaks õigele kohale.

Tehes siiski vahet fookuse täpsusel ja joonise teravusel ehk mikrokontrastil, ongi viimane ehk selle objektiivi üks vähestest nõrgematest kohtadest. Fookus on küll täpne (ehk fookus lukustub õigele kohale), aga eriti lainurga asendis pildistades on teinekord keeruline läbi okulaari hinnata, et kas ma nüüd teravustasin õigele asjale, või mis asi see õigupoolest maksimaalselt terav on. Nikkori versioonil on joonis nii kontrastne, et käsitsi fokuseerimine ei ole üldjuhul probleem. Nii olen paar korda Tamroni puhul leidnud, et keerulisemates situatsioonides olen fookuspunkti ikkagi tegelikust objektist mööda suunanud ja tegelikult on terav hoopis modelli seljatagune. Lihtsalt, kohapeal ei märganud. Või siis peaks silmaarsti juurde minema. Vanus ka juba vist sealmaal…

On ta ikka kogu aeg terav?

Siin tulevad nüüd ikkagi originaaltootja ja Tamroni, kes peab kaamerate ja objektiivide omavahelised ühendused reverse engineer’ima, vahed välja. Jah, Tamron on enamasti terav, kuid fookus on ilmsesti aeglasem kui nii uuel kui vanal Nikoni ekvivalendil. Vahe ilmneb eriti tugevasti liikuvate objektide pildistamisel, kus ta on Nikoni võlumoosisest elukast piisavalt aeglasem, et eriti kaamera telje suunas liikuvad objektid on märgatavalt sagedamini pigem pehmed või üldse fookusest väljas. Samas, kindlasti mängib siin rolli ka kaamera autofookussüsteemi eripära ja näiteks Nikon D500 eest oleks tulemus märgatavalt erinev. Nii et your mileage may vary.

Näiteks, ülal on näha kaks pilti seeriast, mis me pildistasime kauni Liis Marianiga. kaameraks Nikon D810. Kui Liis hakkas kaamera poole jooksma, oli kaameral/objektiivil raskusi Liisi fookusesse püüdmisega. Kui Liis aga kaamerale lähemale jõudis, õnnestus ka paar teravat pilti saada 🙂

Seega, kui pildistad sageli kiirelt liikuvaid objekte, nagu lapsed, loomad jne, siis soovitan see objektiiv enne otsustamist näiteks Photopointist rentida ja ise enda kaamera küljes järele proovida, kas tema kiirus on sinu kaamera ja sinu stiilis fotograafia jaoks piisav.

Samas, aeglasemate objektide kui Liis Mariani puhul (nagu mina tavaliselt pildistan) on vahe otsimine teravuses suhteliselt pointless. Eriti tuntava panuse annab siin, muuseas, Tamroni värinavähendussüsteem, mis praktikas võimaldab saada teravama pildi kuni 2-3 astet madalama särikiirusega, kui ma muidu ilma kolmjalata oleks julgenud proovidagi. Win!

Näiteks, need pildid allpool on pildistatud käest, mida ma selle kaamera puhul tavaliselt alla 1/100s ei tee.

Servast siiru-viiruline?

Ei, ei ole. Peale teravuse on ka muud optilised parameetrid selles objektiivis väga hästi kontrolli alla võetud. Kromaatilisi aberratsioone üldjuhul ei esine, välja arvatud üsna ekstreemsetes olukordades (pildil Eesti Meister rannafitnessis 2017, Ats Lahi):

Ka lainurga asendis sageli odavamaid objektiive kimbutavad geomeetrilised moonutused on Tamronil õnnestunud peaaegu eemaldada, nii et temaga kannatab täiesti vabalt ka sisearhitektuuri pildistada:

Kokkuvõttes

Pluss

+ Terav

+ Värinavähendus, mille eest Nikonile maksad üle tonni otsa

+ Suhteliselt kerge ja kvaliteetse koostega

+ Hind!

Miinus

– Joonis vajab vahetevahel tarkvaras järele aitamist

– Eriti kiirete objektide pildistamisel võib teinekord hätta jääda

Üks 24-70 2.8 peaks olema iga fotograafi kotis. Ja Tamroni oma on nii hea, et kui sinu peamine töö EI OLE majasuuruste plakatite ja high-end ajakirjade sisu pildistamine, siis osta julgelt Tamron 24-70 f/2.8 G2 (kae näiteks Photopoini pakkumist siit) ja kui teed hea diili, jääb sul “originaali” ostmisest raha üle piisavalt, et sinna juurde osta veel ka 70-200 f/2.8 G2. Ja nii ongi.

Minu nõuanne on, et kui tahad ise järele proovida, mis värk tegelikult on, siis kõige parem variant selleks on see objektiiv, nii Nikonile kui Canonile, Photopointist rentida. See on see meetod, mida mina enamasti kasutan, kui head suumobjektiivi tarvis on 🙂

NB! Muuseas, kuni septembri lõpuni annab kood SIIM100 Photopoint.ee ostukorvis veel sulle, hea lugeja, 100€ soodukat Tamroni 24-70 f/2.8 G2 Canoni ja Nikoni versioonidele! Lisaks on käimas kampaaania, mille käigus tuleb objektiiviga kingituseks kaasa ka  Tamron TAP-In konsool. Kiirustage, seltsimehed! Kiirustage!

Loodetavasti oli sulle sellest artiklist kasu, hea lugeja!

Parimat!

Siim