Arvustus: Pentax 645z

Sel aastal on fotograafide südameid kiirelt põksuma pannud uudised uutest “taskukohastest” keskformaatkaameratest Fuji-lt ja Hasselbladilt, kuid näiteks fotomaailma tubli underdog Pentax on “soodsat” keskformaatkaamerat pakkunud juba paar aastat. Head inimesed Photopointist andsid ta mulle järele katsumiseks. Mis sellest (peale piltide) sai, loe altpoolt edasi. 

Hoiatus!

Järgnev arutelu sisaldab kohutavat proosat, ohjeldamatuid anglitsisme, asjatundmatuid hinnanguid ja kallutatud arvamusi. Edasi lugeda vaid omal vastutusel!

Täielik läbipaistvus

Minu oma siis, mitte kaamera. Kaamera ei paista läbi. That would be stupid. 

Et oleks kohe alguses selge, siis Photopoint ega Pentax mulle selle kirjatüki eest hüvesid ega raha ei anna (nuuks!) ning mingeid juhiseid kaamera kiitmise või laitmise osas samuti mitte. Mis ma sain, oli suur rõõm seda kaamerat põhjalikult proovida!

Algmulje

Kui sissejuhatuses oli mainitud Fujifilm GFX 50s ja Hasselbladi X1D’d, mis on nö. peeglivabad ehk hübriidkaamerad, siis Pentaxi 645z on peegelkaamera (dSLR). Sellest tulenevalt on 645z korpus üsna suur – suur sensor nõuab suurt peeglit, mis nõuab palju ruumi liikumiseks. Samas, kui oled harjunud hoidma professionaalset keret, millel veel ka juhtumisi akutald all on, siis ei tundugi 645z teab mis suur ega kohmakas. Kuid lihtsalt kaasas kandmise kaamera ta päris kindlasti ei ole. 

Käes tundub ta üsna soliidne ning tugev – midagi ei logise ega krõbise. Mulje on, et vajadusel saaks sellega telgivaiu maa sisse taguda (seda ma küll ei proovinud; mul polnud vaiu käepärast). Seega, siidikinnastega seda kaamerat käsitlema ei pea – tegemist on selgesti TÖÖriistaga. 

Kaamera ergonoomika, sealhulgas nuppude paigutus ja olemasolu ning menüüde ehitus, järgib loogikat, mis on ilmselt tuttav kõikidele Pentaxi kasutajatele. Mulle kui Nikoni ja Canoni austajale jäi see nädalase testperioodi lõpuni veidi võõraks. Näiteks nooleklahvid, mis täidavad ka fookuspunkti valitsa ülesannet, on kere tagaküljel liiga madalal ja liiga väikesed, et nendega saaks mugavalt pöidlaga opereerida, kui silm okulaaris on. 

Päästikule vajutades kostab mõnusalt mehaanilne ka-tšunk, mis jätab meelde selge arusaama, et pilt sai nüüd TEHTUD. Just, suurte tähtedega. Ja seda kuulevad kõik sinu ümber. Nii et vaiksesse kirikusse pulma pildistama ei ole sellega vist väga hea mõte minna, kuid üldiselt on selle kaameraga kaasas käivad heliefektid minu jaoks südant soojendavalt mehhaanilised. Hipsteri geen on ilmselt kusagil sees.

Mis mulle selle kere juures eriti meeldis, oli statiivi kruvi keere nii põhja all kui külje peal, nii et teda on vabalt võimalik statiivile sättida nii vertikaalselt kui horisontaalselt. Tavaliselt tuleks sellise võimekuse saavutamiseks loobuda mõnesajast eurost, et osta spetsiaalne L-plaat.

Tehniline värk

Kohustuslik numbrite väljanäitus: 

• 51.4MP CMOS sensor – 43.8 x 32.8 mm, ilma anti-alias filtrita
• Prime III protsessor
• 3.2″ 1037000 punktiga kallutatav tagumine LCD ekraan
• Full HD 1080 60i/30p/24p Video 
• ISO tundlikkus 100 – 204,800
• SAFOX II TTL 27 punktiga autofookus
• 3 fps sarivõte
• Ilmakindel magneesiumsulamist kere

Sensor

Pentax 645z on nn. keskformaatkaamera, mis tähendab lihtsalt, et tema sensor on suurem, kui 35 mm kaameral (nn. täiskaader). Kuigi ta laenas oma nime eelkäijalt, mis pildistas 60 x 45 mm filmile, ei ole tema sensor tegelikult nii suur – “kõigest” 43,8 x 32,8 mm. See teeb tema crop-factor’iks 0,78, sellal kui “päris” (täiskaader-keskformaat, hehe) 645-l on see 0,6. See tähendab, et 645z objektiivi fookuskaugus tuleb korrutada 0,78-ga, et saada fookuskaugus, milline on sarnase vaatenurgaga “täiskaadri” objektiivil. Segane värk? Siis lihtsalt ignoreeri seda lõiku ja loe edasi. 

Keskformaatkaamerate eripäraks on täiskaader-kaameratega võrreldes sama vaatenurga juures suurem fookuskaugus, mis suurendab kompressiooni ja annab väidatavasti piltidele teatava “keskformaadi ilme” – objektid tulevat piltidel taustast paremini esile, joonis olla kontrastsem jne. Oma “päris” keskformaadist väiksema sensoriga Pentaxi, aga ka Fuji ja Hasselbladi keskformaat-hübriidkaamerate puhul on see efekt märksa vähem märgatav ning katsetamiseks antud 55 mm objektiiviga (vaateväli sarnane 43 mm objektiivile täiskaadri ees, seega kergelt lainurk) oli efekt praktiliselt märkamatu.

Vaata näiteks kõrvuti neid pilte  – vasakul Pentax 645z @ 55 mm (cropitud 2:3 formaati), paremal D810 @ 50 mm. 

Usutavasti oleks pikema fookuskaugusega objektiivi kasutades efekt märgatavam, kuid jätan siinjuures Sinu otsustada, hea lugeja, kas sa seda siin näed ja kas see on sinu jaoks edaspidises töös tarvilik?

Mõtteid statiivi vajalikkusest

Üüratu, kõrglahutusega sensor ja kogu korpust raputav peegli liikumine tähendavad selle kaamera puhul, et käe pealt pildistades on terava pildi saamine äärmiselt keeruline – väiksemadki värinad tulevad pildil kohe esile. Ma arvasin, et terava pildi saamine oli raske D810-ga, aga Pentaxi puhul oli liikumisvärinast vaba pildi saamine käe pealt puhtalt statistiline juhus.

Lisa siia juurde ka üüratult aeglane autofookus, õhuke teravussügavus ning võid kindel olla, et heal juhul iga kolmas pilt on enam-vähem terav. Veebis esitamiseks mõeldud suuruses piltidel ei paista see pehmus küll eriti väljagi, aga Facebooki piltide jaoks ei ole sul ju ka 50 megapiksliga kaamerat vaja, ega ju? Statiivi pealt pildistades tõusis teravate piltide osakaal mitu korda 🙂

Jumitu megapikslite hulk ja sellega kaasnev mälukaartide ja kõvaketta kulu panevad muidugi enne iga päästikule vajutamist kaks korda mõtlema, mis on saab olla ainult hea asi. Selge, et see kaamera ei ole kindlasti mõeldud statistilisel tärista-ja-looda-meetodil pildistajatele. 

See kaamera sunnib sind töötama aeglasemalt, läbi mõeldumalt, ning see võib fotograafi jaoks stuudios või maastikul olla väga suur pluss, aga näiteks action-fotot sellega kohe kindlasti ei tee.

ISO – tundlikkus, müra ja dünaamiline ulatus

Dünaamiline ulatus on termin, mis mõned tehnilisema kalduvusega fotograafid keskformaat-kaameraid katsudes erutusest värisema paneb. Ning Pentax ei valmista ses osas pettumust. Nahatoonide üleminekud on kreemised nagu beebi pepu (vaata ülalpool) ning vastu taevast pildistades tõmbad detaile välja nii pilvedest kui modelli kulmu alustest varjudest. Sarnaselt Nikoniga on 645z dünaamiline ulatus veidi varjude poole kaldu, mis tähendab, et varjudest detailide välja toomine on veidi lihtsam, kui “ära põlenud” aladelt nende päästmine. Samas, mõlemas suunas andestab see sensor operaatori lollused ikkagi uskumatult suures ulatuses.

Vaata näiteks seda, vastu valgust, ava-prioriteedi režiimis pildistatud pilti ja selle 3 EV särikahvlit Lightroomis:

Aknasse pildistamine on igale fotograafile ilmselt tuttav, kuid kui sageli on võimalik normaalsesse särisse tõmmata nii õues kui toas toimuv, korraga? See kaamera seda võimaldab. (Kui kedagi huvitab, siis ülal nähtavast kahvlist tehtud HDR on suurepärane ja täiesti loomuliku ilmega).

Dünaamiline ulatus on täiesti vastuvõetav ka üsna kõrgete ISO väärtuste juures. Märkimisväärne on, et kui selle kaamera turule tuleku aegsed lipulaevad Hasselblad ja PhaseOne (hinnad kümnetes tuhandetes eurodes) ei kannata eriti üle ISO 400 üldse mingit kriitikat, siis Pentaxiga on ISO 1600 täiesti kasutatav:

Mulle tundub, et Nikoni kontrastsus on märgatavalt kõrgem, elik Pentaxi puhul on valguse varjuks üle minek modelli näol märgatavalt sujuvam. Kuidas sulle tundub, hea lugeja? Igal juhul võiks siin arvata, et portree- ja kehapildistajatele võiks Pentaxi loodavad failid üsnagi meeldida!

Selline dünaamiline ulatus ja detailirohkus sensoril teevad selle kaamera selgelt ideaalseks stuudios pildistajatele ja maastikufotograafidele. Juhus ei võimaldanud pildistada Linnuteed, aga näiteks päikeseloojangut koos esimeste tähtedega praktiliselt juba pimedas taevas ning meeldivat öist hotelli küll: 

LCD ekraan

Ekraan on täitsa tore, küllalt suur ning terav. Kallutatavus on praeguseks hetkeks suurest juba nõutav omadus, mistap on selle olemasolu pigem enesestmõistetav kui suur pluss. Värve ja dünaamilist ulatust on sellel ka tegelikult täiesti piisavalt. Mõneti oleks olnud tore, kui see oleks veel ka puutetundlik, aga kõike head korraga ka ei saa. 

Autofookus

Kaks peamist valdkonda, kus keskformaat-kaamerad tänapäeval kasutust leiavad, on portree- ja maastikufotograafia. Alustades esimesest, panin ma 645z-i proovile mitmete kaunite tütarlaste pildistamisel ning tuleb tõdeda, et kui ülal kirjeldatud mured kaamera stabiilsusega ületada, on portreede pildistamine selle kaameraga suurepärane ettevõtmine. Detailsuse aste, mis salvestatakse inimese nahal ja silmades on uskumatu ning KUI fookus tabab, siis lõigatakse objekt taustast kui žiletiga välja (eks see siiski ole veidi see keskformaadi-efekt in action?). Oleks mul veel ainult mõni pikema fookuskaugusega objektiiv käepärast olnud!

Et miks KUI fookus tabab? Olles juba ära hellitatud tänapäeva dSLR-ide ja hübriidkaamerate välkkiirete autofookustega, paneb 645z’i aeglane ja veidi ettearvamatu käitumisega fookussüsteem ausalt öeldes kukalt kratsima. Ilmselt on see üks neist asjust, mille jaoks tuleb selle kaameraga lihtsalt omale aega võtta või oli põhjuseks lihtsalt siinkõneleja käpardlikus. Mulle tundus siiski aga ka, et minu käes oleval isendil oli teatav tendents fokuseeritavast objektist tahapoole teravustada, mistap kaldusin pigem kinnisema avaga pildistama, kui ma muidu antud situatsioonis valinud oleks. 

Järeltöötlus

Järeltöötlus keskformaatkaamera tehtud piltidele esitab eelkõige väljakutse sinu arvutile, hea lugeja. Soovitan selle kohta lugeda minu artiklit “Kuidas elada koletisega“, mis just sellest räägibki, kuidas selliste failikolakatega (ca. 70 MB tükist) hakkama saada. Ühtlasi tähendab see, et kui sulle meeldib töödelda pilte Photoshopis ja kasutada palju kihte, siis ole valmis selleks, et sinu PSD failid on gigabait ja peale. Pentax 645z salvestab muuseas mitte mingeid platvormipõhiseid RAW faile vaid DNG-sid, mis on avatud platvorm.

Aga järeltöötluses on ikkagi suurimaks plussiks selle kaamera juures see tohutu hulk detaile. Vaata näiteks seda pilti ja 100% sisselõiget sellest:

Näed naha ja tätoveeringu tekstuuri?

Samas, ajal, kus enamust osa piltidest vaadatakse umbes 5×5 cm mobiiliekraani pealt, on sul neid detaile ka tegelikult vaja? Seega, kui sinu pildid üldiselt EI LEIA ennast vähemalt meetrilaiusena välja trükituna, siis pole sul sellest hullust resolutsioonist teab mis palju kasu. Mulle tundub endiselt, et umbes 20-24 megapikslit oleks täiesti piisav 99,9% tänapäeva fotograafi vajadustest. 

Otsus

Hea:

• üüratu lahutusvõime
• üüratu dünaamiline ulatus
• beebi-keskformaadi knihv piltidel

Halb

• üüratud failid
• profikere hind
• sutsu vananenud süsteem

See kaamera tahab elada sisuliselt kolmjala otsas, sööb mälukaarte ja kõvakettaid, on suur ja kole – põhimõtteliselt on tegu kõrgema klassi lemmikloomaga. Samas stuudiositusatsioonis on ta väga hea ja annab väga häid tulemusi. Näiteks, kõik SELLES postituses olevad pildid on tehtud just Pentaxiga!

Kahtlemata on oskaja käes tegu väga head toodangut andva kaameraga, kuid siiski on see pigem nišitoode neile, kellel seda üüratut detailsust, dünaamilist ulatust ja “keskformaadi-efekti” päriselt vaja läheb. Ühtlasi näitab kaamera, eriti näiteks autofookus, juba veidi oma vanust. Pentax 645z on kahtlemata võimas tükk tehnikat, kuid selle ergonoomika ja pirtsakas kõrglahutusega sensor muudavad selle kasutamise üsnagi ebamugavaks. 

Seetõttu, mitte küll Fujit ega Hasselbladi katsetanuna, kaldun ma siiski arvama, et kuna hinnad on sarnases suurusjärgus, siis tasuks praegusel ajahetkel pigem vaadata viimaste poole. 

[Täiendatud] Olles nüüd nende kahe ülejäänud kaamera kohta veidi rohkem teada saanud, tuleb tõdeda, et:

1. mõlemad, nii Fuji kui  Hasselblad kasutavad SEDASAMA sensorit ja
2. peegli puudumise tõttu kasutavad mõlemad kontrastipõhist autofookust, mis on neis aeglane ja ebatäpne, siis

pean oma seisukohta muutma ja ütlema, et kui suurus sind ei häiri, osta pigem Pentax. Kui suurus on oluline, ja raha pole probleem, osta Fuji või Hassi 🙂

Parimat!

Siim