Arvustus: Olympus Pen-F

Olympus ei ole tavaliselt esimene tootja, kelle nimi mul pähe tuleb, kui keegi (järjekordselt) küsib, et millist kaamerat osta. Photopoint otsustas selles osas midagi ette võtta ja torkas mulle pihku Olympus Pen-F’i, et ma t’ast midagi arvaks. Peale temaga üksjagu aega ringi jalutamist arvan ma järgmist…

Kellele see kaamera mõeldud on?

Olympus ütleb, et see kaamera on mõeldud eelkõige tänavalt kunsti otsivaid piltnikke ja stiilitundlikumaid inimesi silmas pidades. Tõsi – see on väike ning peos praktiliselt märkamatu, sobides seetõttu tänava- ja muidu jooksu pealt pildistavale fotograafile justkui küll. Samuti on seda üsna retrovälimusega aparaati saada mitmes erinevas värvilahenduses, mis võiks aidata seda sobitada stiiliteadlike inimeste kätte või ridiküli.

Samas näeks ma Olympus Pen-F’i vabalt enda nö. igapäevakaamerana, mida kaasas kanda – ta on väike, kerge aga samas piisavalt võimas, et temaga julgelt püüda neid hetki, mis fotokotist “päris” kaamerat välja kaevates ammu kadunud oleks. Ja vanaema sünnipäeva salvestab sellega kah vabalt 🙂

Olympus Pen-F 17 mm f/1.8 objektiiviga (u. 35 mm ekvivalent täiskaamera ees)

Tehniline värk

Selle väikse pakikese sees on tegelikult üsna palju head tehnikat:

• 20 megapiksliga Live MOS “Micro Four Thirds” formaadis sensor. Märkus: Micro Four Thirds sensorite crop-factor on 2.0, elik, selle ette pandavate objektiivide näiline fookuskaugus on 2x pikem, kui sama numbriga objektiivil 35 mm sensoriga kaamera ees.
• 5-teljeline pildistabilisatsioon, mis on tõsiselt hea. Lisaks, tähendab see ühtlasi, et objektiividesse ei ole värinavähendust vaja sisse ehitada, mis teeb nad väiksemaks ja kergemaks, nagu tänavakaamerale kohane.
• 2,36 miljoni piksliga OLED elektrooniline pildiotsija (EVF), millest ka allpool juttu tuleb.
• Kuni 10 kaadrit sekundis mehaanilise, 20 kaadrit sekundis elektroonilise katikuga ja kuni 1080/60p video.
• • 1/8000 s maksimaalne mehaaniline katik
  • 1/16 000 s elektrooniline katik – asi, mida läheb harva vaja, kuid mis teinekord annab võimalusi, millest unistada ei osanudki. Kae näiteks perra, mida sellise asjaga sai teha Fujifilm X-Pro2-ga.
• Keeratav-pööratav 1,04 miljoni piksliga, 3-tolline puutetundlik ekraan.
• 50 MP kõrglahutusega pildistamisrežiim, mida ei õnnestunud testperioodi jooksul katsetada.

Kõik see aga ei suuda vastata peamisele küsimusele, milleks on:

Kuidas sellega pildistada on?

Väga mõnus, ausalt öeldes. Oma väiksuse ja kerguse tõttu sobib Pen-F tõepoolest kaasas kandmiseks väga hästi. Kui tema väiksusega ära harjuda, ulatuvad sõrmed rahuldavalt kõikide kontrollerite juurde. Viimaste paigutus on loogiline ning nii on ka kaamera kasutamise üsna intuitiivne. Suuremate käte omanikel võib siiski tekkida raskusi, näiteks, fookuspunkti valimisel üsna tillukese nooleklahvistiku abil.

Kui kaamera silma juurde tõsta, saab siiski selgeks EVF senine nõrkus optiliste pildiotsijate ees – läheb umbes sekund enne, kui sinna pilt tekib. Tänavasituatsioonis pildistades võib see viivitus otsustada, kas fotograafi tähelepanu püüdnud hetk salvestatakse või on pildi ette tulemise ajaks juba möödunud. Välja näeb see natuke nagu niimoodi:

Pildistamine ise on nauditav – päästikule vajutamisele reageerib ta viivitamatult ning hetkeks kuvatakse EVF-is ka äsja tehtud pilt. See viimane asi on ühelt poolt hea, kontrollimaks säri jms, kuid teisalt võib teinekord segama hakata, millisel juhul saab selle lihtsasti välja lülitada. Suurel tagumisel ekraanil kuvatavad pildid on meeldivalt kontrastsed ning teravad – jättes mulje, et isegi kui ma otsustaksin (gasp!) pildistada RAW failiformaadi asemel JPG-d, võiksin ma üldjuhul nendega täiesti rahule jääda. Sensoril on suur dünaamiline ulatus, mida sisse ehitatud JPG-konverter suudab üsna hästi ära kasutada (ka dünaamilisest ulatusest tuleb veel juttu).

Asetades kaamera ette väikse ja kerge fiksobjektiivi asemele 12-40 mm f/2.8 suumobjektiivi, muutub komplekt küll märksa suuremaks, kuid mahub endiselt mugavalt pihku. Ning ühtlasi kaob ka igasugune kahtlus, et kas tegemist on ikka “päris” kaameraga. Kõik nupud ja hoovad töötavad, sujuvalt ja kindlust sisendavalt, meenutades korralikult puhastatud ja õlitatud relva.

Ekraan

Kaamera tagant leiab puutetundliku, 3-tollise diagonaaliga, terava, ja meeldiva värvieristusega ekraani. Huvitav on, et pildiotsija sees oleval ekraanil on ligi kaks korda rohkem pikseleid, aga kes neid ikka loeb, eksole? Ekraani puutetundlikkust saab kasutada nii menüüdes liikumiseks, piltide vaatamisel piltide vahetamiseks ja sisse-välja suumimiseks kui ka pildistamisel fookuspunkti valimiseks ja pildistamiseks, päästiku asemel. See viimane on väga tore variant, näiteks, makropildistamisel, kui päästiku muljumisest tingitud väike liikumine võib pildi rikkuda.

Lisaks on ekraan ka täielikult artikuleeritud, mistõttu saab teda keerata ükskõik millisesse asendisse. Mina jätsin ta üldjuhul näoga kaamera poole, et akut ei kulutaks – hübriidkaamerale omaselt on aku kestus ka Pen-F’il veidi nõrgavõitu. Umbkaudu hinnates saab ühe akutäiega teha veidi üle 300 pildi, mis on ka tootja poolt välja käidule lähedane arv.

Optika

Olympus Pen-F, 12-40 mm f/2.8 objektiiviga

Minu kasutada olnud komplektis oli Olympuse suurepärane 12-40mm ƒ/2.8 Zuiko PRO objektiiv, mis on minu absoluutne soovitus selle kaamera juurde – see objektiiv on valge, kiire, terav. Lisaks on selle kasutamine lihtsalt haptiliselt nauditav – kõik rõngad liiguvad kergelt, sujuvalt ning eelkõige täpselt. Tore leid oli, et fookusrõnga pööramissuunda sai kaamera menüüdest muuta, mistap saab selle muuta sobivaks nii Nikoni kui Canoni platvormilt tulijate harjumustele. Sama võimalust ei leidnud ma kahjuks suumirõngale…

Korraks ajas mind segadusse selle objektiivi (tegelikult väga nutikas) siduriga manuaalfookuse süsteem – otsisin tükk aega nuppu või menüüvalikut, kuidas kaamera manuaalsest automaatsele teravustamisele lülitada. Kuni lõpuks otsisin viimases hädas üles objektiivi juhendi… Ilmnes, et ümber lülitamiseks ei ole mitte eraldi lüliti, nagu enamasti objektiividelt leiame, vaid fokuseerimisrõngast tuleb tõmmata veidi tahapoole või lükata ettepoole – nipp, mis olemas ka mõnedel vanematel objektiividel.

Muuseas, manuaalne fokuseerimine on selles kaameras tehtud äärmiselt lihtsaks, kuna fookuses olev ala tähistatakse EVF-s siiruviiruliselt (focus peaking). Nii ei olnud probleemiks isegi (aeglasemalt) liikuvate objektide pildistamine manuaalselt. “Tavalise” kaameraga, on liikuva objekti pildistamine manuaalse fookusega enamasti üsna mõttetu ettevõtmine.

Aga tagasi objektiivi kiitmise juurde. 12-40 mm (vastab umbkaudu 24-80 mm objektiivi vaatenurgale täiskaader-kaamera ees), koos väga tubli teravustamissüüsteemi ja kaamerasisese 5-teljelise keresisese stabiliseerimisega on tõepoolest võimekas. Kae näiteks järgmist pilti. Pildistasin praktiliselt pilvitus taevas täpina paistvat lennukit, testimaks nii objektiivi, autofookussüsteemi võimekust kui sensori lahutusvõimet. Nagu näha, sai kaamera lennuki kinni püüdmisega suurepäraselt hakkama ja pilt on piisavalt terav, et sellelt eristada lennuki mootoreid ja sabatüüri. Autofookus-süsteem ja optika koos sisemise stabilisatsiooniga saavad kaks pöialt ülespidi!

(Klõpsa suurendamiseks pildil)

Katsetamiseks antud komplektis leidus ka 60 mm makroobjektiiv. Ka see oli mõõtmetelt meeldivalt väike ning pildikvaliteedilt terav, muutes Pen-F’i tärkavale loodusfotograafile suurepäraseks tööriistaks, näiteks, huulheina pildistamiseks. Nii võimaldas see üle lugeda mind pildistamise ajal rumalast peast hammustada üritanud parmu liitsilmad:

(Klõpsa suurendamiseks pildil)

Värviesitus on kõikide katsetatud objektiivide puhul külluslik ning kontrastid mõnusalt tugevad, joonised krõmpsult teravad. Eriti kontrastsetes kohtades on näiteks makroobjektiivil näha siiski ka kromaatilist aberratsiooni (objekti servade värvumist lillaks või roheliseks), mis peaks olema üsna hästi tarkvaraliselt eemaldatav, näiteks, Lightroomis.

Sensor

Sensor on 20 megapiksline, Micro Four Thirds formaadis (vt. Wiki artiklit selle formaadi kohta), 5-teljelise aktiivse värinavähendusega. Lisaks nö. tavalisele pildistamisele pakub kaamera ka erilist pildistamise režiimi, kus ühe pildi tegemise ajal nihutatakse sensorit ja tehakse mitu säri – saadud pikslid liidetakse üheks, 50 MP suuruseks (sic!) pildiks. Antud režiim jäi kahjuks seekord katsetamata, kuid oleks olnud huvitav seda, näiteks, portree pildistamisel katsetada.

Micro Four Thirds sensori servapikkused suhtuvad, nagu nimigi ütleb, suhtega 4:3. See tähendab, et piltide välja trükkimisel jäävad üldjuhul paberi otstesse kas valged triibud või ei mahu osa pildist lihtsalt paberile. Õnneks pakub Pen-F võimalust lõpliku pildi külgede pikkuste suhtarv ise valida – mina valisin 3:2. Selle tulemusena näidatakse pilti tõesti küljepikkustega 5184 x 3456 pikslit. RAW-failis säilib aga siiski kogu fail, küljepikkusega 5184 x 3888 pikslit:

Kui valida menüüst pildi külgede suhtarvuks 3:2, siis lõigatakse põhimõtteliselt pilti sisse, jättes ülemisest ja alumisest servast pildilt välja. RAW failis säilib kogu pilt (vaade Adobe Lightroom “Crop tool”-ist).

Pen-F värvide esitamise võime ja üldine pildikeel kui selline on üsna meeldivad. Lisaks on Pen-F’i sisse ehitatud omaette füüsiline nupp, millest saab valida erinevaid “kunstipäraseid” võtterežiime. Neid saab omakorda kombineerida pealmiselt, režiimide valikurattalt, valitavate ja kasutaja enda poolt ise salvestatavate põhivalikutega, tõstes võimalike kiirvalitavate stilistikate arvu 12-le. Dünaamiline ulatus on aga muljet avaldav – päise päikese all pildistades ei ole sellel pildil näos oluliselt üle põlenud ega varjudesse mattunud piirkondi:

That dynamic range, though!

Kae ka siit pilte:

(Klõpsa suurendamiseks pildil)

–> Kes tahab, saab siit ka RAW failid alla laadida, et neid piksleid lähemalt uurida. Lae RAW failid alla (DNG failid, ~90 MB)

Kokkuvõte

Hea

• väikesed mõõtmed
• kerge kaal
• kiire autofookus ning päästiku reaktsioon
• terav optika
• sisemine stabilisatsioon
• EVF – värvid, pilt
• koostekvaliteet

Halb

• aku kestvus, kui pikem pildistamine plaanis
• EVF “ärkab üles” kerge viivitusega, mis võib vahel segada

Tegemist on väikese, ent võimeka kaameraga, mis sobilik nii stiiliteadlikule entusiastile kui mobiilsust hindavale kunstnikule. Kui võimalik, hangi see koos 12-40 mm f/2.8 Fujinon objektiiviga, kuid ka enamus teistest objektiividest, mis sellele ette lähevad, on üsna hea kvaliteediga. Kokku võtvalt, julgen soovitada!

P.S: meie hea partner, veebikoolitus-ettevõte CreativeLive on kokku pannud väga hea juhendi ja koolituse selle kohta, kuidas sellest kaamerast viimast võtta. Kätte saab selle siit: Olympus Pen-F fast start (see on nn. affiliate link, mis tähendab, et kui peaksidki selle koolituse endale ostma, teeb CreativeLive ka mulle pai 🙂 )