tl;dr: ↑↑↑sellised pildid tulevad otse kaamerast, ilma töötlemata. Modell Endla Vaher, 1/125 s, f/5,6, ISO 100. 

Kujutage ette, et teile pakutakse võimalust, et igal hommikul äratab teid mõnusa kohvi ja maheda lauluga Liis Lemsalu. Tundub hea pakkumisena? 

“Aga kas sa Fujifilm GFX 50s-i tahad testida?”, küsis Photopoint. 

Sorry, Liis, aga kohv peab nüüd sutsuke ootama…

Da beast

Kolm märksõna, mis tänasel päeval igal fotograafil tundlad võbisema võtavad, on “mirrorless”, Fujifilm ja keskformaat. Seega on igati mõistusepärane, et Fuji võttis kätte ja pani need kolm kokku. Tulemuseks on Fujifilm GFX 50s – täiesti peeglivaba, 100% Fuji, natukene keskformaat ka. Nii on mõistetav, et totaalse fotonohikuna ja tehnofriigina olin ma selle kaamera testimise võimaluse üle suhteliselt üsna rõõmus.

Kaamera jõudis kohale neljas erinevas, peaaegu Apple-ilikult finessitud valges kastis. Ilus 🙂 Esmamulje on tavaliselt määrav, sellest ka nii Apple’i kui Fuji tähelepanelikkus detailidele. Ja esmamulje jäi hea. Kuivõrd tegemist on peeglivaba keskformaat-kaameraga, on ta märgatavalt väiksem, kui mu eelmine testitud keskformaat-monstrum, Pentax 645z. Aga, tegemist on ikkagi suure sensoriga ja seetõttu on lõpptulemusena kaamera sisuliselt sama suur, kui tavaline peegelkaamera. Võrdle teda, näiteks minu Nikon D810-ga: 

Kätte võttes on kohe tunda, et see kaamera on ehitatud nii tugev, kui üks profikere olema peaks. See tähendab, et kuigi GFX-i kere üksi maksab ligi 7000 eurot, ei pea Fujit siidikinnastega käsitlema – ta peab vastu nii rohmakamale käsitlemisele, näiteks matkates ja looduses pildistades, kui halvemale ilmale. Fuji kere on tihendatud nii tolmu kui niiskuse vastu, seega, päris vihma kätte vast ei maksa ronida, aga tibutamist ka kartma ei pea. 

Ühtlasi tähendab tugev ja kogukas konstruktsioon , et ta ei ole just ka kerge – peamiselt magneesiumisulamist ehitatud kere üksi kaalub ligi kilo. Lisa siia keskmisest märksa toekamad objektiivid ning hübriidkaamera suuruse-eelisest ei jää suurt midagi järele. Aga kokkuvõttes tähendab see kõik, et teda on hea käes hoida. 

Testomplektiga tulid kaasa kolm objektiivi – Fujinon 32-64 mm f/4, 63 mm f/2.8 ja 120 mm f/4 Macro. Viimane neist vääriks omaette postitust – ta on lihtsalt NII hea. Aga pere vajab söötmist, nii et seekord selle peale aega siiski ei kuluta 😀 Kõik kolm on väga teravad, kvaliteetsed objektiivid, aga kui valida antaks, siis minu alustamise komplekti olekski 32-64 suumobjektiiv ja 120 mm fiks talle kõrvale. See kombo kattis minu vajadusel testperioodi jooksul täielikult, nii et 63 mm fiks jäi sisuliselt proovimata… sorry. 

Aga nüüd siis muljetest karmide testide manu!

Ergonoomika

Fuji ergonoomika on suurepärane. Kõik nupud, on lihtsasti kättesaadavad ja vajutatavad, mõnusa liikumisega. Erinevalt hiljuti uuritud Pentax K-1’st on neid nuppe täpselt parasjagu, et su pead MITTE sassi ajada – piisavalt palju, aga mitte liiga. Nuppude taktiilsus on hästi häälestatud – sa saad aru, et nupp on vajutatud, ilma liigse draamata. Nupud on suuresti ka seal, kust ma neid pimesi, samal ajal pildiotsijasse vahtides, pöialde ja sõrmedega otsisin. Rattad ja rõngad liiguvad pehmete ent kindlate klõpsude saatel.

Liigendatud ja puutetundlik ekraan on kindlalt oma pesas paigal, kust teda saab nii horisontaalis kui vertikaalis välja keerata. Kusjuures, ekraan on üsna hästi vaadeldav ka suhteliselt eredates tingimustes, mis on ainult abiks õues pildistajatele. Pilt on terav ja kontrastne, värvid paigas, toas vaadeldav sisuliselt iga nurga alt. Õues kipuvad värvid ekraanil küll veidi plassiks jääma, aga siin tuleb appi elektrooniline pildiotsija, kus pilt on alati ilus! 

Kohutavalt mõnus asi, mida ma igatsen taga oma D7000-lt, on kaks SD mälukaardi pesa. Kuula mu nõu ja osta sinna kohe heaga kõige suuremad ja mahukamad kaardid sisse, mida su eelarve lubab. Sinu workflow tänab sind, usu mind! Keskmine RAW fail on ca. 45-50 megabaiti suur, suurim-ilusam JPG on ca 20-25 MB tükist. Seega, osta heaga kohe ka kõvakettaid juurde…

Tarkvara abil annab Fuji sulle hulgaliselt erinevaid seadistusvõimalusi. Näiteks – kas sa tahad, et kaamera teravustaks parema või vasaku silma peale? Mis pidi võiks fookusrõngas toimida? Mis TEGELIKULT juhtub, kui sa kaamera avaprioriteedi režiimi lülitad? Jne, jne. Igatahes – soovitan soojalt tõepoolest võtta paar tundi ja lugeda läbi kaamera juhend. 

Pro tip: minul oli juhend kogu aeg nutitelefoni laetuna kaasas, nii et kui mingi küsimus või probleem tekkis, sai selle kiiresti otsingufunktsiooni abil juhendist tuvastada. 

Kõrvalmärkus: firmware

Tõsi mis tõsi, on tulnud kaamera, mille juures ma pean firmware’ist eraldi juttu tegema. Kui sa ei ole räme nohik nagu mina, siis sa ei pea seda lugema, aga ära siis pärast tule virisema, kui su autofookus on aeglane või miskit. 

Nimelt on Fujifilm selles mõttes väga äge ettevõte, et nad pidevalt arendavad oma kaamerat käitavat tarkvara, a.k.a firmware, a.k.a püsivara, ja selle käigus parandavad kaamera jõudlust, parandavad ära esile tulnud ebakohad ja annavad kaamerale uusi oskusi. Kae näiteks seda loendit asjadest, mida on GFX 50s püsivaras praeguseks täiendatud, siit.

Ehk siis, lihtsalt esile toomise mõttes, lisandus näiteks püsivara versiooniga 3.0 võimalus kasutada uusi adaptereid, fookuse kahveldamise ja stacking võime (makrograafid hüüvad “YAAAASSS!”) ja 35 mm režiim, mille abil on võimalik adapterite vahendusel pildistada ka sinu olemas olevate, Nikoni või Canoni objektiividega!

Enivei. 

Minu kätte sattunud GFXil oli peal firmware 1.0, ehk ilmselt siis seesama, millega ta kunagi tehasest tuli. Küsisin ilusti Photopointist luba ja uuendasin joonelt 3.0-le. Ja tõesti, kui näiteks eelmised testijad on kurtnud, et fookus on uimane ja stuudios piloodi valgel pildistades jääb kohati hätta, siis peale püsivara uuendust oli kaamera tuntavalt krapsakam.

Seega, järeldus: update’iga oma firmware ära!!! Hoolimata sellest, mis kaamera mark või mudel teil on!

EVF

EVFi suur eelis optilise pildiotsija ees on muidugi see, et ta võimaldab sul  näha, milline sinu pilt välja hakkab nägema isegi enne, kui pildi teed. Lisaks veel hulgaliselt erinevat informatsiooni näiteks kaamera loodis oleku, säri, fookuse asukoha ja teravussügavuse kohta jne jne. Eriti hea on võimalus näha live histogrammi, säri reguleerimisel. Ja seadetest on võimalik kõiki neid elemente ükshaaval sisse või välja lülitada, täpselt selle järgi, mis informatsiooni sa näha tahad või ei taha. Nice! 

Säri eelvaate režiim töötab muidugi vaid püsivalguse situatsioonis. Pimedas stuudios on sul mõlemad ekraanid lihtsalt pimedad, sest välk valgustab ainult pildistamise hetkel. Võttis natukene otsimist, et leida üles õige seadistus, kust valida, kas näidatakse säri eelvaadet, või automaatselt säritatud pilti sellisena, nagu sa seda ilmselt enda ees näed. Väga tore on võimalus seadistada kerel oleva funktsiooninupu alla selle eelvaate ümberlülitus. 

Fuji on GFX’ile andnud 5-6 erinevat valikut, mis tingimustel mis pilti kummal ekraanil (EVF-il või tagumisel suurel) kuvatakse ja ülalmainitud firmware update’iga tuli üks juurde ka. Mõistlik on lülitada ta režiimi, kus pilti kuvatakse ainult EVFis kui kaamera silma juurde tõsta ja piltide vaatamiseks tagumisel ekraanil lihtsalt kerel “Play” vajutada. Alternatiivina saab tagumisele ekraanile ka kaamera seadistusi kuvada, mis on meeldivalt informatiivne ja ei söö ka akut nii palju, kui vaikimisi seadistus. Viimasel juhul kuvatakse sensori nähtav pilt kogu aeg tagumisele ekraanile ja EVFis, mis sööb akut, nii mis kole.

Mis viibki meid sujuvalt järgmise teema juurde, milleks on: 

Aku

Aku (höhö 😀 Kes ei saanud naljast aru vajutab lingile 😉 ), via GIPHY

Fuji aku on suur ja kandiline, sest sinna peab mahtuma palju energiat, millega pidevalt toita üüratusuurt sensorit, tagumist ekraani, EVF’i, kõike seda juhtivat elektroonikat, GPSi, WiFit jne. Mis tähendab, et hoolimata suurusest saab see aku suht kiiresti tühjaks. Kiiresti, võrreldes dSLR’iga. Teiste hübriidkaameratega võrreldes on Fuji vastupidavus tegelikult isegi päris hea. Minu kogemuse järgi on 2-3 tundi “kõva andmist” piisav, et tuleks hakata aku vahetamise peale mõtlema. 

Seega, kui sul on plaanis selle kaameraga pikemad pildistamised, siis osta igaks juhuks mitu akut või võta kaasa varukaamera. Õnneks laeb see aku ka üsna kiiresti täis, nii et kahe akuga žongleerides – üks keres, teine laadimas – peaks pika päeva pildistatud saama küll.

Fookus!

Erinevalt peegelkaameratest, mis kasutavad laineoptika trikke ja faasituvastust, et kiirelt ja täpselt fokuseerida, fokusseerib Fuji kontrastituvastusmeetodil. See annab küll häid võimalusi, nagu näotuvastus jne, kuid ka paar takistust. Peamine probleem kipub olema fokuseerimine pimedas. Näiteks stuudios, ainult pilootvalgustite valgel pildistades oli kohati kergelt tunda, et kaamera otsib fookust, või pani sellega sutsu mööda.

Teine piirang, mis kontrastituvastus-teravustamisega (ja väga suurte objektiividega) kaasneb, on fookusseerimise kiirus. Punktfookuse võtab Fuji enamasti praktiliselt hetkega, aga kiiresti liikuvate asjade jälgimisega jääb see kaamera hätta. Seda enam, et sarivõtte ajal (mis on niigi aeglane) ei kuvata mitte kaamera ees toimuvat ja fookuspunkti, vaid järjest valmivaid pilte. Aga, olgem ausad, tegemist ei olegi sportkaameraga. 

Mis aga on kontrastituvastus-süsteemi juures väga hea, on võimalus kasutada masinnägemist otsustamaks, mis koht pildil peaks olema terav ja milline mitte. Näiteks leiab ta suurepäraselt pildil üles näod ja teravustab uskumatu kindlusega objekti silmale. See on täiesti müstiline, kui hästi ta seda teeb. Samas, tasub märkida, et muidu suurepäraselt toimiv süsteem leiab kaadrist aeg-ajalt oma arust näo-sarnaseid objekte, varje jms ning hüppab siis sinu valitud objekti pealt lihtsalt ära. Tee või tina. Või kui pildistad ühte konkreetset inimest grupis, siis otsustab ta fokuseerida hoopis kõige lähemale näole… 

Kui aga valgust on (ja segavaid nägusid pildile ei jää), siis on Fuji fookus äärmiselt usaldusväärne, kiire  ja praktiliselt 100% täpne. Kõik pildid, mis sealt välja tulevad, kui fotograaf just ise midagi valesti ei teinud, on TERAVAD. Nii teravad lausa, et mulle hakkas tunduma, et äkki mu oma dSLRi fookusega on midagi viga, sest pildid tunduvad nüüd Fuji kõrval kuidagi pehmed… 

Optika ja medium-format efekt

Algatuseks olgu öeldud, et 120 mm f/4 Macro objektiiv selle kaamera ees tekitab sinus 100% kindlusega sellise tunde:

via GIPHY

Olles selle nüüd nö. süsteemist välja saandu, olgu öeldud, et Fuji objektiivid (isegi nö. kit-objektiiv ehk lainurk suum, millega seda müüakse), on äärmiselt kvaliteetsed. Esiteks on nad mitte ainult uskumatult teravad, vaid nad on pildi servast servani teravad. Ka kromaatilisi aberratsioone eriti märgata ei ole. Kae perra, näide Fujinon 32-64 mm f/4-ga (1/50 s, ISO 800, f/4, 32 mm) : 

Kui aga ühes eelmises artiklis sai virisetud, et seda medium-format look’i on raske märgata, siis Fuji puhul, kui sa seda kord juba märkad, siis saad aru küll, mis vahe on. Tõsiasi, et meie kliendid ilmselt sellest vahest aru EI SAA, muudab olukorra mõneti ilmselt mõrumaks. Igatahes, vaata neid näiteid reaalsest elus, reaalsetest töödest (mõlemad pildistatud 120 mm f/4 Macro-ga): 

Mis puudutab moonutusi jms, siis mina neid ei märganud. Võib-olla mõni arhitektuurifotograafias tugevam kolleeg oskab siin läätsedest põhjustatud paindumiste jms osas midagi märgata? 

Sensor

Sensorit ja selle peaaegu-keskformaadi staatust arutasin ma pikemalt Pentax 645z arvustuses. Et miks see Pentax siia puutub? Aga seepärast, et sarnaselt Hasselbladi samal ajal välja tulnud X1D-50d’ga on Fujifilmi sees täpselt seesama sensor, mis istub Pentax 645z sees. Seega, oodata on hullumeelseid detaile, suurepärast dünaamilist ulatust ja kauneid värve.

Samas, kui sa annad kolmele meistrile täpselt ühesugused värvid ja pintslid, teevad nad ikka kolm erinevat pilti, lähtuvalt oma võimetest, nägemusest jne. Nii ka siin. Fuji on selle sensori kallal teinud väga kõva tööd ja sellest ükssarviku mahla välja pigistanud. Dünaamiline ulatus on endiselt VÄGA hea, kuid asi, mida Fuji teeb nagu ei keegi teine, on ikkagi VÄRVID. Need on otse kaamerast ka RAW failides lihtsalt NII head: 

NB! Lightroomi kasutajatele – selleks, et neid ilusaid värve näha, tuleb Basic paneelis (vanematel kui 2017 CC versioonidel Calibration paneel) valida Profile alt Adobe Default või Color asemel mõni Fuji enda profiilidest. Ma tõesti ei kujuta ette, miks Adobe endiselt arvab, et tema profiilid on kaameratootjate omadest üle ja need vaikeväärtuseks seab.

Teine üüratu asi, millel ma vaid põgusalt peatun, on suure sensoriga kaasas käiv suur dünaamiline ulatus. Kae neid enne-ja-pärast pilte: 

Ühesõnaga – juba algmaterjal, mis sellest kaamerast tuleb, on väga hea ning “päästa” on sealt oioi kui palju!

Asi mida Pentaxi monstrumil ei olnud, on sisemine sensori stabilisatsioon, mis töötab suurepäraselt. Kui siia lisada ka asjaolu, et puudub üles-alla lennutatav peegel, mis kogu kaamera keret iga pildi tegemisel raputaks, siis ilmneb, et Fujiga on täiesti võimalik käest pildistada, näiteks, 1/25 s särikiirusel:

Nagu näha, võib GFXi lausa reportaaž-kaamerana kasutada!

Kui siia näiteks lisada optiliselt stabiliseeritud objektiiv nagu mesine 120 mm f/4 Macro, siis on tulemuseks žiletina teravad pildid ka 1/10 s juures. Sellisest asjast võis näiteks Pentax 645z puhul ainult und näha. Nii et kui seni pidi keskformaat-kaamera sisuliselt ainult statiivi otsas elama, kui särikiirused vähegi pikemaks läksid, siis Fujiga võid kolmjala julgelt koju unustada!

ISO testi ma ei teinud, aga kae siin artiklis ringi – paar pilti on päris kõrge ISOga pildistatud. Tee omad järeldused 🙂

Stuudios

Stuudios pildistamisel võib häirima jääda suhteliselt madal välgu sünkroonkiirus – 1/125 s, aga see on nii suure sensori puhul ilmselt paratamatu, kui sa just “päris” keskformaatkaamerate, nagu Hasselbad jt. poole vaadata ei taha. Nendel on katik ehitatud objektiivi sisse ning sükroonivad ennast välguga mis iganes kiirusel. 

Fuji puhul tuli katiku seadistustes veidi ka ees- ja tagumise kardinaga mängida, sest valede seadete korral siin tekib muidu sünkroonkiiruse ületamisele viitav rant ikkagi. Olenemata katikukiirusest: 

Kokkuvõtteks

Plussid

+ pildikvaliteet, värvid, dünaamiline ulatus jne

+ autofookus (enamasti) ja optika

+ ergonoomika

Miinused

  • HIND

Ehk siis…?

Fujifilm GFX 50s ei ole hea peeglivaba kaamera. See ei ole ka hea keskformaat-kaamera. Fujifilm GFX 50s on lihtsalt VÄGA hea kaamera. Punkt. 

Ära arva, et tegu on fashion statementi või kalli mänguasjaga. Fuji on tõeliselt vaeva näinud ja teinud kaamera, mis võiks olla professionaali põhiline tööriist. See on vastupidav, mitmekülgne ja kvaliteetne, mis kõik kajastub ka hinnas, mis on juhtumisi täiesti samas klassis, kui Canoni ja Nikoni lipulaevad kerede ja optika osas. Tegemist on TÖÖriistaga, mille pakutav lõpp-produkti visuaalne erisus aitab ühel tänapäevasel tegusal fotograafil kindlasti teiste seast välja paista ja nii oma ostuga kaasnevat kulu õigustada. 

Fujifilm on võtnud kesk-formaadi eelised, lisanud neile kõik selle, mis teeb peeglivabad kaamerad heaks (samal ajal vähendades või elimineerides nende nõrkused), ja loonud kaamera, mida mul esimest korda, peale Nikon D500 testimist (loe seda lugu siit), on tõesti kahju tagasi saata. Viis tärni!

Kae testitud kaamerat Photopointi lehel siin: www.photopoint.ee/fujifilm-gfx-50s