Kui kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, tuleb alustada sellest, kuidas ma ükskord Tartust Tallinnasse fotosessioonile sõitsin ja oma kaamera Tartusse maha jätsin. Kogu mobiilne stuudiovarustus oli kohal, modell oli jalustrabav, ruum äge, aga mida ei olnud, oli kaamera, mis istus koos fotokotiga Tartus. Ega muud, kui sööstsin lähimasse Photopointi, rentisin sealt parima/ainsa kaamera (poolkaadriga Pentax K-3), mis neil letis oli koos optika ja mälukaartidega ning… tegin siiani mõned mu lemmikumad fotod üldse 🙂 

Seega, kui Photopoint mulle pakkus, et kas ma ei tahaks proovida Pentaxi profikeret (jah, selline asi on olemas!) ehk K-1’e, ütlesin ma muidugi “JAH”. Mis sellest välja tuli, loe edasi 🙂

Sissejuhatus

Pentax on tegelikult, oma tagasihoidlikul moel, tulistanud mitu hoiatuslasku üle “suurte poiste” vööride – näiteks, eelmisel aastal samal ajal vaatasime Pentaxi keskformaat-kahurit 645z (loe siit). Tuleb välja, et proffidele on Pentaxil juba 2016. aastast olnud pakkuda ka täiskaader-sensoriga kaamera K-1, mis oma näitajate poolest astub kandadele isegi Nikoni hiljutisele lipulaevale Nikon D810, mis on ka minu igapäevane tööloom.

Olgu öeldud, et nüüdseks hetkeks on K-1’st väljas ka versioon 2, mida mul küll näppida pole veel õnnestunud, kuid kuuldavasti/nähtavasti on tegu pigem evolutsioonilise, kui revolutsioonilise mudeliga, seega paljugi, mis siin allpool öeldud saab, kehtib ka tolle kohta 🙂

Igatahes, Pentax on justkui kaameramaailma Saab (mäletab keegi veel seda automarki?) – ta teeb paljusid asju väga hästi aga kohati veidi… õm… teistmoodi. Mõnikord teeb ta asju teistmoodi lihtsalt selleks, et oleks teist moodi, aga tõsiasi on, et Pentaxi kaameratel on oma isikupära täitsa olemas. Kas see on hea või halb, on väga suuresti maitse asi. Nagu üks tuttav Prantsusmaa autode austaja kunagi ütles: prantuse autodel ei ole tüüpvigu – neil on isikupära!

Pentaxil on tegelikult üsna suur ja oma valikutes kindel järgijaskond, kuid internetifoorumides jälgivad nad pigem kõrvalt, kuidas Nikoni ja Canoni laagrid omavahel kaklevad ning Sony ja Fuji fännid kõrvalt siili kombel hagu juurde annavad. Võimalik, et Pentaxi inimesed on lihtsalt rahulikumad ja ei hooli sellisest kaklemisest. Võimalik on ka, aga, et neil pole olnud suurt põhjust ega võimalustki sekkuda. K-1 annab neile nüüd selle võimaluse. 

Täiskaader (so. 35 mm filmile mahtuva kaadri) suuruses sensor, 36.4 efektiivset megapikslit, 5 vabadusastmega sisemine pildistabilisatsioon, puutetundlik igas suunas keeratav ekraan, veekindel korpus, sisse ehitatud WiFi ja GPS jne, need kõik on omadused, mis peaksid tegelikult iga fotograafi mõtlema panema. 

Eks paberil ja internetist lugedes ongi kõik väga tore. Tõe kriteerium on siiski praktika. Niisiis…?

Kuidas see kätte istub?

Esimene mulje K-1-st, juba enne kätte võtmist, on tõsiasi, et see kere on nii väike, võrreldes teiste täiskaader-sensoriga kaameratega. Pentax reklaamib seda kui täiskaader kaamerat APS-C suuruses keres ja põhimõtteliselt umbes nii ongi. Seega, kelle jaoks on täiskaader vajalik, aga “pro” kere on vana 500D-ga võrreldes ikka liiga kolakas, siis hõissa! Teile on alternatiiv täitsa olemas. 

Ma isiklikult eelistan veidi suurema kerega kaameraid, sest ma olen koba ja kipun väiksemaid asju näppude vahelt maha pudistama. Samas tuleb tõdeda, et Pentax on K-1 selle kere üldise disainiga teinud väga head tööd: väikestest mõõtudest hoolimata on seda käes hoida väga mugav ning erinevalt teistest väiksematest keredest, mida ma näppinud olen, ei tundnud ma teda reaalselt kasutades kordagi igatust akutalla järele.

Siiski, ma virisesin juba oma Pentax 645z ülevaates, et Pentaxi ergonoomika paneb kohati kukalt kratsima. Kus täpselt asuvad Pentaxi disainerite ja inseneride pöidlad, et neile tundub näiteks fookuspunktide liigutamiseks tarvilike noolekeste asukoht mõistlik? Väga hea aseaine sellele oleks muidugi joystick, mida on viimasel ajal profikeredelt leiduma hakanud, kuid mida K-1 siiski ei paku. 

Kui nüüd hakata vaatama, et mis valitsad on fotograafile nuppude näol käe alla toodud, siis see hulk on tõesti suur. Uskumatu küll, aga vist juba isegi natukene liiga suur, sest väike kere surub nad omavahel üsna lähestikku kokku. See omakorda muudab neile kõigile pimesi pihta saamise keerulisemaks. Erinevate funktsiooniklahvide hulk võtab kirjuks ja vaevalt ma suudan kõiki neid eriliigutusi meeles pidada, mida sinna alla mäppida saab. Aga, esiteks, keegi ei sunni sind neid kõiki kasutama ja teiseks: hea, kui selline võimalus on olemas ja Sulle võib see võimalus eriti hästi sobida. 

Samas on Pentax mu meelest selgesti üle pingutanud selle funktsioonide valikurattaga, mis on kohe prismakambri kõrval ja mis dubleerib (või isegi… tribleerib?) mitmeid funktsioonivalikuid – milleks see reaalselt vajalik on? See töötab koos veel ühe rattaga tagumise valitsaratta kohal (confused, yet?). Sealt saad sa valida näiteks särikompensatsiooni, ISO (mille jaoks juba on omaette nupud), valida kahe sarivõtte kaadrikiiruse vahel, valida särikahvelduse režiimi või, hoopis, kas pildiotsijas kuvatakse kadreerimist abistavaid jooni või ei jne. Isegi WiFi ja GPSi saab selle komboga sisse välja lülitada… Kas see on ultimate customisability või trying too hard? Kaldun pigem viimase variandi poole, aga jällegi, ega keegi ei sunni sind seda võimalust kasutama

…ja teeb trikke

Esimese hooga tundubki, et K-1 püüab liiga palju. Erinevaid featuure ja võimalusi on selle väikese kere sisse surutud ikka kamaluga – magnetiline kompass ja tähtede järgimise režiim, ekraani tagakülje valgustus, erinevad režiimid eriti teravate piltide või eriti täpsete nahatoonide saamiseks jne. Samas, miks EI OLE teistes profikeredes sisse ehitatud GPSi ja WiFi-t, igas suunas keeratavat ekraani, bajoneti ja mälukaardipesa valgustust jne? Ah?

Selge on, et üks peamine nišš, kellele seda kaamerat pakutakse, on maastiku- ja makrofotograafid ja sellest tulenevalt on täiesti omaette kirjalõiku vääriv K-1 ilmastikukindlus. Aga kuna teised on seda minust paremini teinud, siis ütlen ainult, et ilmastikukindlus on sellel kaameral tippklassist. I kid you not – selle kaameraga võib südamerahuga pildistada täisvihmasajus või Jägala joa all. Kui te mind ei usu, siis vaadake seda: 

Üks hea asi, mille olemasolu tarvilikkust kõrge resolutsiooniga sensoritel K-1 minu jaoks kinnitas, on sisemine sensori stabiliseerimine. Kõrge lahutusvõimega kaamerate puhul on igasugune värisemine pildistamise ajal pildikvaliteedile hävitava mõjuga. Näiteks Pentax 645z-ga oli käe pealt pildistades selge pildi saamine üsna harv juhus ning ka minu oma Nikon D810 vajab väga stabiilset kehaasendit ning kõrgeid katikukiiruseid, et teravat pilti saada. K-1 on selles mõttes märksa stressivabam, et 1/20 s käest on temaga täiesti OK pildistada. Ma räägin siin, muidugi, juhust, kui pildistada ilma värinavähenduseta objektiividega. 

Eraldi vajab eraldi esile tõstmist asjaolu, et obskuurse, ainult sellele tootjale ja kaamerale omases formaadi faili asemel salvestab K-1 sinu RAW andmed DNG formaadis, mida avaneb enamikes arvutites ilma eritarkvarata. Suck it, Adobe

K-1’le on Pentaxil pakkuda ka iga profifotograafi lemmikobjektiivid – 24-70 mm ja 70-200 mm f/2.8 objektiivid, mis olid ka minu testitaval komplektil küljes. Olgugi, et nad tundusid raskemad, kui konkurentide samaväärsed kahurid, tegid nad oma tööd üldjoontes hästi – piisava valguse korral oli fookus OK kiirusega ja täpne, joonis terav, vinjeteerumine ja  aberratsioonid kontrolli all.

Mida K-1 kindlasti ei ole, on sportkaamera – ca. neli kaadrit sekundis sarivõte, fokuseerimise kiirus, fookuse tracking kiirus jne, kõik see annab mõista, et K-1 on rahuliku inimese kaamera, kes tahab enne pildistamist veidi mõtiskleda, veidi nokitseda, ehk isegi enne päästikule vajutamist ühe tee juua. Kummalisel kombel on see täpselt sama järeldus, mille ma tegin ka Pentaxi keskformaat-kahuri, 645z kohta. 
 
Aga, kui tema tempoga arvestada, on K-1’ga töötamine tegelikult täiesti nauditav. Ma ei oska seda sõnadesse panna, aga kui ta kätte ära harjub, siis on ta tõesti mugav ja mõnus kaamera. Ühtlasi, kuna ta ei ole nii suur jurakas, leidsin ma, et ta ei ole nö. tundlikus olukorras õrnadele modellidele nii hirmutav, kui tuhaploki suurused profikered ja võimaldab seetõttu usaldusliku suhte kaamera ja modelli vahel tekitada üsna kiiresti. Ta on vaikse ja meeldiva katikuheliga ja ilmselt ei ehmataks ka lapsi vaikses stuudios või pulmalisi kirikus (Canoni kuulipilduja valangud, anyone?). 

Fookus!

K-1 autofookus on südant soojendavalt täpne – eeldusel, et objekt eriti ei liigu. Fookuse “kastikesed” pildiotsijas on piisavalt väikesed, et neid on lihtne, näiteks, inimese silma peale panna ja olla kindel, et see on fookuses. See tähendab, et lihtne on vältida portreesid, kus teravas fookuses on näiteks kulmud, aga silma iiris on juba pehme… Ses mõttes oli Pentaxiga tehtud portreepiltide töötlemine lihtsalt imemõnus – on nii detaili/faktuuri, tonaalsust kui värve. 

Kui pilt ise ei niisama juba piisavalt terav, siis üks huvitav võimalus, mida Pentax pakub, on PixelShift-nimeline tehnoloogia. See teeb järjest mitu pilti, liigutades nende vahel veidi sensorit. Selliselt kogutud informatsiooni põhjal paneb ta Pentaxi sõnul kokku uue, eriti terava pildi. Erinevalt näiteks Canon 5D IV pakutavast võimalusest teha niiviisi üks veelgi suurema resolutsiooniga fail, on tulemuseks olev foto lihtsalt… veidi teravam. Aga, PixelShift ei tööta näiteks välkudega pildistamisel, sest välk tulistab juba esimese pildi tegemise ajal ära ja tulemuseks on lihtsalt pime pilt (mis sest, et hästi terav). Teiseks, see on AEGLANE. Kusjuures, huvitaval kombel olla see K-1 II versioonil veel aeglasem (vt. videot siit)… 

Kui portreede, makrode jne pildistamisel saab autofookus üldiselt kõrgeimad punktid, siis liikuvate objektide jälgimiseks on K-1 fookus, olgem ausad, liiga uimane (vähemalt 1. versioonil). Eriti hämaras fokuseerimise osas oli firmware update uusim versioon tegelikult täiesti tuntavalt abiks, kuid siiski jäin ma temaga liikuvatest objektidest teravate piltide saamisega pidevalt jänni. Seda nii minu suhtes külgsuunas, kui otse minu poole liikuvate objektidega.

Hämaras ja pimedas fokuseerimine on Pentaxiga keeruline, sest fookuspunktide asukohad pildiotsijas ei ole valgustatud (erinevalt mälukaardipesast ja liikuva ekraani tagaküljest…), vaid ilmuvad nähtavale alles päästiku pooleldi alla vajutamisel. Seetõttu tuleb objekt kaadris paigutada, kohati, mälu järgi ja siis hea õnne peale proovida, kas õnnestub sellelt fookus võtta või ei. Öömaastiku- ja astrofotograafia puhul on ilmselt mõistlik tagaekraani järgi live view abil fokusseerida.

Värvid ja dünaamiline ulatus

Tuleb märkida, et Pentaxi värvid ja tonaalsus out of the box on uskumatult tõetruud ja meeldivad silmale vaadata. Seda nii tagumiselt ekraanilt vaadates kui hiljem arvutiekraanilt. Eriti tuleb kiita tema võimet nahatoone edasi anda. Nii värvid kui varjundite sujuvus varjudest heledatele aladele üleminekutel on täiesti nauditavad (NB! Need on lõpuni töödeldud fotod):

Värvihalduse koha pealt, kellele huvi pakub, siis olgu siin ka üks võrdlus kaamera oma värvikäsitluse, Adobe Color profiili ja ColorChecker Passport abil loodud profiili vahel. Igaks juhuks tuleb siin märkida ka seda, et profiili vahetamisel on oluline ka värvustasakaalud uuesti seadistada. 

Dünaamiline ulatus K-1’l on huvitav – see on tõesti lai, kuid varjudest detaile välja tuues ilmub sinna üsna kiiresti müra, elik, see on Canoni kombel rohkem pigem heledate piirkondade poole kaldu:

See ei ole hea ega paha vaid lihtsalt asi, millest teadlik olla ja millega arvestada, kui oma säri valida. Seega, särita histogrammi paremasse serva, ja elu peaks olema lill 🙂 Stuudios õlistest kehadest tehtud piltidelt, igatahes, oli ka eriti heledatest laikudest detaili tagasi toomine täiesti OK ja nende piltide töötlemine üsna lust ja lillepidu.  

Kokku võttes

Hea

  • Väike ja kerge, kick-ass sensor – mirrorless fännid, eat my shorts!
  • Sensori 5-suunaline värinavähendus – täiesti must-have asi!
  • Värvid ja tonaalsus, eriti nahatoonid
  • Igas suunas liikuv, puutetundlik ekraan, mis hakkab sulle raudsel meeldima ja mida pidi on ta võimalik pesunöörile kuivama riputada. 
  • Valgustus igal pool. Ka seal, kus sa ei teadnud, et sul seda vaja läheb. 
  • Käe järgi seadistatavaid funktsiooninuppe on rohkem, kui sa oleks elus arvanud, et sul vaja läheb. 

Halb

  • Aeglane, pimedas kobistav autofookus
  • Kohati veider ergonoomika – näiteks juhtnoolekeste asukoht kerel
  • Poolik filmimise võimekus

Niisiis?

Pentax K-1 kindel konstruktsioon ja ilmastikukindel korpus, suurepärane värvikäsitlus ja dünaamiline ulatus leiavad makro-, maastiku- ja portreefotograafide seas kindlasti tänulikku vastuvõttu. Üüratu kohandatavus, sisse ehitatud värinavähendus, hulgaliselt lisafunktsioone ja firmware update’idega lisanduvad võimalused on selle kindlad plussid, miinuste seas on tema üldine mõtlikkus toimingutes. Ja isikupära on sellel kaameral kuhjaga. 

Tegelikult, korrates ka Pentax 645z arvustust, tuleb tõdeda, et peale selle mõningase aegluse ei ole sellel kaameral mitte midagi viga. Vastupidi – tema tugevused enam kui kaaluvad üles suurema osa tema nõrkustest ja kui tema ergonoomika ja muud “eripärad” sobituvad Sinu (pildistamise) stiiliga, siis võib see kaamera olla just Sulle.

Kae seda kaamerat Photopointi kodulehel: www.photopoint.ee/pentax-k-1