Juba üle kümne aasta on minu käe külge olnud liimitud peegelkaamera ning miski pole suutnud seda sealt ära rebida. Nüüd aga anti mulle proovimiseks ja katsetamiseks kätte Fuji X-Pro2 hübriidkaamera. Kas temast on “suurtele poistele” vastast? Et seda teada saada, loe edasi…

Täielik avameelsus: selle kaamera andis mulle testimiseks Photopoint, kuid a) ilma igasuguste kaasnevate hüvedeta ning b) ilma juhendita, mida ma sellest kaamerast arvama peaksin/võiksin. Järgnev tekst on puhtalt minu hinnang ja arvamus ligi nädalase testperioodi kogemuse põhjal. 

Alustagem sellest, et välimusest hoolimata, see kaamera ei ole sugugi seebikarp. Üsna retro korpuse sees on täiesti kaasaegne tehnika, mis saab hakkama ka keerulistes tingimustes. X-Pro2 tegelikust sisust ja võimekusest annab aimu ka hind, mis võib võrdluses kaamera suurusega esimese hooga natukene silmi pilgutama võtta. Inimene, kes omale selle kaamera osta võiks, on seega eelkõige arenenud asjaarmastaja või professionaal, kes otsib suurele “peeglile” omast kvaliteeti kergemas/väiksemas formaadis. Kui näiteks Sony A7 puhul on see suuruse võit suuresti illusioon (vt. näiteks siia: petapixel.com), siis X-Pro2 on ka tegelikult kerge ja väike. Nii sobib ta ideaalselt pidevalt kaasas tassimiseks – kombinatsoonis 35 mm f/1.4 objektiiviga on ta minu meelest suurepärane “igapäevakaamera”.

Fujifilm X-Pro2 olulisemad omadused

  • 24MP X-Trans CMOS III sensor (APS-C ehk poolkaader-mõõdus)
  • 273 autofookuse punkti (169 neist faasituvastusega)
  • 2.36M-piksline OLED/optiline hübriid-pildiotsija, pilt-pildis võimalusega
  • ISO 200-12800, laiendatav 100-51200-ni
  • 1/8 000 s maksimaalne mehaanilise katiku kiirus ja 1/250 s välgu sünkroonkiirus
  • 1/32 000 s (sic!) elektroonilise katiku kiirus
  • 1080/60p filmimine
  • Keskkonnast isoleeritud metalne korpus

Esimesed mõtted

Minu esimene mõte, kui selle kaamera karbi avasin, oli: “See näeb välja nagu Smena!”. See on hüüatus, mida sa kuuled selle kaameraga ringi jalutades ikka ja jälle. Välimusest hoolimata see EI OLE Smena. See on Smenast valgusaastate kaugusel. Kui Smena oleks sinu vanaisa jalgratas, siis X-Pro2 oleks Tesla Model S.

Teise mõttena tuleb pähe, et see on suurem, kui oleks arvanud. Kätte võttes on see ka ootamatult raske – aga täpselt nii suur ja raske, et teda on mõnus ja kindel tunne kätte võtta ning kasutada. X-Pro2 koostekvaliteet on väga hea – mitte midagi peale rihma-aasade selle küljes ei logise ega nagise. Abiks rännakutele kaasa võtmisel on muidugi ka asjaolu, et kaamera sisu on väliskeskkonnast täielikult isoleeritud, nii et udu, tolm ja susuvaatarid sinna sisse ei saa.

Susuwatari

Susuvaatar [allikas]

Pildiotsija

Pildiotsija on selle kaamera leivanumber. Muidugi võid sa käia ringi nagu amatöör ja teha pilte, vaadates pildistamise ajal tagumist ekraani. Või, sa võid ka vaadata läbi selle imelise akna ning avastada, et lisaks kadreerimiskastikese ja elementaarse säriinformatsiooni kuvamise teeb see trikke. Trikke, mida ma tahaks, et mu peegelkaamera teeks. Näiteks, näitab sulle virtuaalset horisonti, et su pildid oleksid alati sirged. Või äsja tehtud pildi kiirvaadet sealsamas aknakeses ilma, et sa peaksid kaamera silma eest ära tõstma. Või histogrammi sealsamas aknanurgas, et saaksid paremini säri hinnata. Või manuaalselt fokusseerides, kui kaugel asub su fookuspunkt ning kui palju sul reaalset teravussügavust on. Või milline osa pildist (tõenäoliselt) üldse fookuses on (tuntud ka kui focus peaking)! Või näitab fookuspunkti all olevat ala 100% suurendusega väikeses aknakeses pildiotsija allnurgas. Jne jne jne.

Aga on ka teatud… omapärad. Esimene neist on eraldiseisva optilise pildiotsija (OVF) puhul tavaline – parallaks. Parallaks tähendab, et mida pikem on fookuskaugus ja lähemal objekt, seda rohkem erinevad objektide asendid kaadris pildiotsijas ja sensoril. Ehk teisisõnu – kui sa oled oma arust pildi täiuslikult kadreerinud, on lõpptulemus enamasti veidi nihkes. Sellest saab suurepäraselt üle, lülitades optiline pildiotsija ümber elektrooniliseks (vt. allpool).

Teiseks – kui sa vaatad allolevat pilti, siis näed sa selle keskel väikest valget kastikest. See kastike simuleerib, milline on sul ees oleva objektiivi vaateväli, mistap pead sa seda kadreerides kogu aeg silmas pidama, et objekt sellest välja ei satuks. Pikema fookuskauguse juures muutub see kastike üsna väikeseks…

Muuseas, kõnealune objektiivi ise jääb samuti pildiotsija vaatevälja:

A view through the optical viewfinder of the Fujifilm X-Pro 2 with the 60 mm macro lens and lens hood attached

Vaade Fujifilm X-Pro2 optilisse pildiotsijasse, kui kaamera ees on 60 mm objektiiv koos varjukiga

Selleks, et näha, mida kaamera tegelikult näeb ja mis pildile jääb, saab sisse lülitada elektroonilise pildiotsija (EVF), mis näitab sulle täpselt, mis sul tegelikult pildile jääb, milline on säri jne (vt. vaimustunud vahtu ülalpool):

A view through the electronic viewfinder of the Fujifilm X-Pro 2 with the 60 mm macro lens and lens hood attached

Sama vaade läbi Fujifilm X-Pro2 elektroonilise pildiotsija läbi 60 mm objektiivi

Fookus ja optika

Mingi maagia abil on X-Pro2 sensorile mahutatud üle kahesaja fookuse detektori, nii kontrasti- kui faasituvastusega, mistõttu fokuseerib ta kiirelt ja täpselt. Sealjuures on fookus ootamatult hea ka hämarates tingimustes, mis on hübriididel tavaliselt nõrk koht.

Siiski on soovitav olla fokuseerimisel hoolikas ning kasutada väiksemat teravustamispiirkonda (selle suurust saab muuta!), et olla kindel, et fookus on seal, kus ta olema peab. Oma katsetamistel leidsin, et suurema teravustamisala puhul võib fookus minna veidi rändama ja tekkida tagafookus.

Lihaseline särgita noormees metsas - A young shirtless muscular fit man in the forest

Kui hoolega ei jälgi, võib X-Pro2 fookus minna pisut ekslema – antud juhul on fookus silmadest 5-10 cm tagapool. 1/640 s, f/2.8, ISO 1600, 60 mm

Üldjuhul on fookus siiski täpne ning hea optika koos 24 megapiksliga sensoriga tagavad VÄGA terava joonisega pildid, meeldivalt kreemise taustaga. Vaata näiteks neid Tallinnas, rahvusvahelisel koertenäitusel “Eesti Võitja 2016” tehtud pilte:

Testimiseks antud komplektis olid Fujinon XF 18 mm f/2.0, XF 27 mm f/2.8 (pannkook), XF 35 mm f/1.4, ja XF 60 mm f/2.8 objektiivid. Minu lemmikuks selles komplektis sai 35 mm, kuid ka 18 mm ja 60 olid selgesti ülesannete kõrgusel. 27 mm objektiiv, kuigi sugugi mitte halb, jäi siiski omadustelt selgelt teiste varju.

Muuseas, üks asi nende objektiivide juures, mille võlust tänapäeva objektiivide juures ei oska ehk puudustki tunda, on avarõngas. Muidugi saab ava reguleerida ka kaasaegsemalt, kedrates üht kahest kontroller-rattakesest kaamera esi- ja tagaküljel, kuid avarõngas oli kuidagi… eriline. Vabandan ebaobjektiivse (khm) kommentaari eest.

A scrumptious rhubarb galette

Mõnus rabarberikook 🙂 Abiks 60 mm makroobjektiiv

Sensor ja pildikvaliteet

Märkus: siin postituses esitatud pildid on Lightroomis töödeldud RAW failid, milledes olen reguleeritud säri ja värvustasakaalu vastavalt oma maitsele. Seetõttu ei pruugi nad olla täpselt samasugused kui sina saaksid ise sellistes oludes pildistades.

Sensori tundlikkus ulatub ISO 12800-ni, kuid päris nii kõrgeni ma oma katsetustega ei ulatunud. ISO 3200 on aga siiski täiesti kasutatav ja, sarnaselt Nikonile, on piltidele tekkiv müra pigem filmile iseloomuliku teralisuse mitte suvalise pläga moodi, mistap pilt säilitab oma teravuse.

Fujifilmi kaamerad on tuntud oma värviesituse ning teravuse poolest ja X-Pro2 on selgesti ülesannete kõrgusel. Pildid on selged, sügavate värvide ning laia tonaalse ulatusega. Viimane tundub küll olevat rohkem varjude poole nihutatud – RAW töötlusel tundus, et failidest on võimalik varjudest rohkem detaile välja tuua, kui “ära põlenud” piirkondadest.

Pildikvaliteet on suuresti subjektiivse tunnetuse asi (kui objektiivsed küsimused nagu fookus välja arvata), kuid X-PRo2 tehtavad pildid on minu maitsele väga hästi istuvad. Need meeldisid mulle isegi sedavõrd, et ma olen nõus talle tema põhiprobleemi, aku õnnetu kestvuse, andeks andma (vt. allpool).

JPG-d pildistades võimaldab ta ka jäljendada erinevate legendaarsete filmide värve ja tonaalsust – asjaolu, mis peaks meeldima kõikidele retrofännidele ja hipsteritele. Ning kui sa kasutad teda näiteks igapäevase “klõpsutamise” kaamerana, siis miks sa ei võiks JPG-d pildistada? Kellel on aega igapäevaseid klõpse RAW-töödelda, ah?

Muuseas, kaamerasse ehitatud WiFi ja vastava äpi abil saab JPG-d juhtmevabalt kanda ka nutitelefoni, tahvli või nühvli sisse ning sealt otse Instagrami, Facebooki või kuhu iganes. RAW-d kahjuks mitte, kuid see on ka arusaadav – tahad sa telefonis RAW konversiooniga mässama hakata?.

 

Katik

Katiku osas annab X-Pro2 sulle valida kas mehaanilise, täiselektroonilise või kombineeritud katiku vahel. Mehaaniline katik võimaldab särikiirusi kuni 1/8000 s, elektrooniline aga kuni 1/32000 (sic!). Viimasega oli päris tore keset päiset päeva pildistada avaga f/1.4, sellal kui katikukiirus ronis 1/15000 s ja ülespoole.

Elektroonilise katiku puhul tuleb siiski arvestada, et madalatel särikiirustel võivad piltidel tekkida kummalised artefaktid. Lisaks on Fujifilm otsustanud katikuheli simuleerida mingi imeliku “tsirp”-iga, mis kuulmekilest läbi lõikas ning lõpuks veidi häirima hakkas, nii et keerasin kaamera mehaanilise katiku peale tagasi. Tore on aga, et see võimalus on olemas! Ikkagi f/1.4!

 

Väike aga tore omapära katikuga ilmnes särikahveldusega pildistades – nimelt teeb ta ühe päästikule vajutusega korraga kõik kolm, valitud särikahvliga, pilti.

Lisaks, sarivõttes teeb X-Pro2 kuni 8 pilti sekundis! Ainus imelik asi selle seeriaga on, et kui need pildid Adobe Lightroom’i laadida ning võtteaja järgi reastada, on nende järjekord näiliselt juhuslik, mitte järjestikku. Võimalik, et siin on tegu mingi eripäraga, kuidas pilte selle kiire seeria ajal puhvrist kaardile salvestatakse.

Aku

Selge on, et kogu see rõõm ja toredus tuleb mingi asja arvelt. Ja teistelegi hübriidkaameratele omaselt on selleks probleemiks aku. Ülalnähtud väliüritusel pildistades pidas täiesti täis laetud aku vastu vaevalt kolm tundi. Seetõttu oleks minu soovitus teda kaelas hoida üldjuhul siiski välja lülitatud olekus ning igaks juhuks hankida ka paar varuakut, mida kaasas tassida.

Väike märkus: võimalik, et täiesti akust sõltumatult, muutub kaamera intensiivsel kasutamisel parema käe all, alumises servas, soojaks. Mitte just ebamugavalt, aga tuntavalt. See aga ei mõjutanud mingil moel kaamera kasutatavust.

Kokkuvõte

Lühidalt kokku võtmiseks on ilmselt mõistlik teha üks võrdlev loend:

Hea:

  • PILDIKVALITEET
  • Autofookus
  • Polüfunktsioonaalne pildiotsija
  • Teravus
  • Väike, kerge

Halb:

  • Aku
  • Ajaline viide kiiret reaktsiooni nõudvates olukordades
  • Parallaks

Lõplik otsus

X-Pro 2 on väga hea kaamera tublile amatöörile või vaheldust otsivale professionaalile kaasas tassimiseks. Temaga saab teha ka reaalset tööd, näiteks portree- või buduaarifotograafias (vt. näited ülal), kindlasti ka makro- ja toidufotode tegemisel. Kaamera nõrkuseks olev aku seab siiski teatavad piirangud. Veidi aeglane reaktsioon sisse lülitamisel ja silma juurde tõstmisel ning kohati ettearvamatu autofookus ei luba teda kasutada põhikaamerana olukordades, kus kiire reaktsioon on oluline. Kuid ega ta olegi mõeldud näiteks spordivõistluste või pulmade pildistamiseks. Profi põhikaamera kõrvale sobib ta aga suurepäraselt ning näiteks ülalnimetatud buduaarisessioonide puhul mõjuks modellile kindlasti vähem hirmutavalt, kui näiteks täisvarustuses profikere üüratu ainitise silmana jõllitava objektiiviga.

Kui sa suudad seda hinda enda jaoks õigustada, siis mina soovitan seda kaamerat soojalt! Mina peaaegu suudan…

Kui sul peaks olema tekkinud tahtmine see kaamera ka omale osta, siis kasuta allolevaid linke ja sooduskoodi XPRO-T67! Nii saad selle omale 100€ võrra soodsamalt!