Mitmes postituses olen ma lubanud, et kirjutan Tamroni uue 70-200 mm VC kohta ükskord arvustuse. Olen nüüdseks seda objektiivi kasutanud nii siseruumides kui õues, täiskaadri suuruse sensoriga ja poolkaadriga kaamera ees, portreede ning liikumise jpms pildistamiseks, miska tundub, et aeg on küps sellest ka arvamuse vormistamiseks.

[Uuendatud 2015-11-23]: lisatud kommentaar Sigma ekvivalendi kohta.

Ütleme ka kohe alguses ära, et ei Tamron ega ükski muu sellega seotud ettevõte seda blogi (seni) ei toeta, mistõttu on alljärgnev täiesti sõltumatu ning reaalsest kasutuskogemusest tulenev arvustus, mitte kinnimakstud reklaam. Arvustuses kasutatud objektiivid (nii Canoni kui Nikoni bajonetiga) rentisin ma Photopointist, Tartust, sest mujalt neid lihtsalt rentida ei saa.

Koostekvaliteet

Esimene mulje seda kätte võttes on, et see on ikka paganama raske. Poolteist kilo, kui täpne olla. See raskus tuletab aga meelde, et seal sees on hulgaliselt kõrge kvaliteediga optilist klaasi. Aga selle raskusega harjub ausalt öeldes ära. Ma pildistasin, see kahur Canon 5D Mark III-e küljes, kolm päeva järjest koertenäitusi ja pühapäevaks ma ei saanud enam raskusest arugi. Muidugi, oma kaamera tundus seejärel käes nagu mänguasi, mis sest, et ega D7000 koos tallaga ka just väike ega kerge ole. Kaelas aga ma sellist looma siiski tassida ei soovita – jääb valusaks. Pigem siis kas mõne õlarihma otsas või vabalt käes.

Nii fokusseerimis- kui suumimisrõngas liiguvad kergelt ja sujuvalt, ning mis põhiline, täpselt. Tänu sellele ei ole käsitsi fokuseerimine mingi probleem – pilt on valge ning joonis ka läbi kaamera okulaari vaadates selge ning teravusvahemik selgesti eristatav.

Rõngad pööravad Nikoni ja Canoni versioonidel samas suunas – nii, nagu Nikoni inimesed harjunud on. Canoni inimestele on see kahtlemata võõras, nagu tõestas ka minu kasutada olnud Canon 5d Mark III omaniku reaktsioon, kui ma talle selle kahuri korraks kätte katsuda andsin 🙂

Nuppe on tal vaid kaks – manuaalfookuse ning värinavähenduse sisse/välja lülitamiseks. Sellist võimalust, nagu annavad Nikoni ja Canoni ekvivalentsed objetkiivid, fookuskauguse piiramiseks kiiremaks fokusseerimiseks, Tamron ei anna, aga ma ei tundnud sellest tegelikult ka puudust. Nupud liiguvad konkreetsete klõpsudega, jättes suhteliselt tugeva mulje.

Canoni ees oli tunda kerget loksu objektiivi ning kaamera vahel – ma ei oska arvata, kas see on Canoni eripära, sest Nikoni ees seda täheldada ei olnud.

Fookus

Fookus on uskumatult täpne ja kiire, vähemalt valgetes oludes. Kiirust katsetasin Nikon D7000-ga kõrvu Nikoni enda 18-105 mm suumobjektiiviga heades valgusoludes, koertenäitustel liikuvate koerte pildistamisel. Nikoni kit-objektiiviga pildistades olen ma harjunud, et minu poole liikuvate (jooksvate) koerte saripildistamisel on 50-80% piltidest tegelikult fookusest väljas, sest objektiiv lihtsalt ei jõua objektile järele. Tamroniga oli fookuses piltide osakaal praktiliselt 100%. Need, mis ei olnud fookuses, olid tihtipeale minu viga, sest olin fookuspunktiga objekti pealt ära liikunud. See objektiiv on KIIRE!

See objektiiv on tõsine multitalent, olles lisaks kiirusele ka terav, andes näiteks nii toote- kui portreefotode tegemisel suurepärase joonise. Pildistasin sellega nii totoefotot kui portreesid ning mõlemal juhul oli Tamroni käitumine professionaalse objektiivi tasemel.

Hämaras on nii Nikoni kui Canoni ees fookuse saavutamine märgatavalt aeglasem. Canoni puhul täheldasin paaril korral siseruumides veidi fookuse “otsimist” – objektiiv leidis peaaegu koheselt ligilähedaselt õige vahemiku, kuid pendeldas siis paar korda kiirelt edasi-tagasi, jõudes lõpuks lõplikkusse asendisse. Nikoni juures ma otsimist ei ole märganud (või käis see liiga kiiresti, et märgata). Võimalik, et põhjuseks on siin Nikoni ja Canoni kaamerate erinevused. Nikoni juures oli fokusseerimine hämarates ruumides küll kiire, kuid samas veidi ebatäpne – eriti kaugemate objektide pildistamisel jäi fookus tinti veidi pehmeks (mis ongi tegelikult väga raske situatsioon, millesse kaamerat/objektiivi panna).

Muuseas, hämarate tingimuste juures pean ma silmas olusid, valgust praktiliselt ei ole. Nii ISO 3200-6400 piirkond.

Üks oluline asi, mida on siin-seal mujal testides fookuse osas välja toodud on väga vähene nn. fookusega hingamine – vaatenurga muutumine fookuspunkti liikumisel eest taha. Näiteks Canoni enda 70-200 puhul on see ikka uskumatult suur, Tamroni puhul on see sisuliselt vähemärgatav. Vt. selle kohta ka allpool viidatud Matt Grangeri videosarja

Värinavähendus

Värinavähendus töötab väga hästi. Matt Granger on sellel teemal teinud parema kokkuvõtte, kui mina seda teha oskaks, oma suures võrdlustestis (siin on toodud seeria järjekorras teine video, aga vaata kindlasti ka ülejäänud osi):

Pildikvaliteet

Pildid, mis sellest objektiivist tulevad, on mõnusalt teravad ning mahlaselt kontrastsed. Oma osa sellesse annab ka objektiivi küllalt märgatav vinjett. Minule isiklikult see vinjett meeldib, kuid vajadusel on see näiteks Lightroomis imelihtsalt automaatselt eemaldatav.

Pildi fookusest väljas olevate alade udusus või kreemisus (peenema nimega bokéh) on meeldiv, kuid kui taust on objektist teatud kaugusel, ilmub sinna mingi teralisus, mis ausalt üteldes häirib ainult pilti 100% suurendusega vaadates (ja kui tihti me seda tegelikult teeme?).

Kokkuvõte

Tegemist on äärmiselt hea objektiiviga. Kui kellelgi on “kolmanda peo” tehnika vastu mingi tõrge, siis see objektiiv peaks selle välja ravima. Kõik siin välja toodud norimised ja nurinad on tegelikult ainult äärmisel nokkimisel märgatavad. Olgugi ta fokusseerimisel 0.2 sekundit aeglasem kui Nikon ja Canoni bokéh sutikene kreemisem, nad ei ole sellest relvas siiski 1000 € võrra kiiremad ega kreemisemad: Just nii palju on Tamron neist odavam.

See on tõesti parim hinna ja kvaliteedi suhe, mis selles klassis saada on. Ka Sigmal on analoog pakkuda, aga minu kogemuse põhjal on Sigma märgatavalt rohmakam ja aeglasem.

Poolt:

Koostekvaliteet

Kiirus

Teravus

Hinna ja kvaliteedi suhe

Vastu:

Suur ja raske

Autofookus on pimedamates tingimustes veidi uimane ja ebatäpne

Üsna tugev vinjett täiskaadriga kaamera ees, mis võib mõnda häirida. Mind mitte.

Lõpphinnang:

4,5 palli 5-st. – ainult see hämaras fokusseerimise asi võtab maksimumist hinnet maha. Ma pildistan sellistes tingimustes palju, mistõttu on see minu jaoks oluline. Teisalt, ka kaamerate autofookuse tehnika areneb, mistõttu uuemate kaamerate ees ei pruugi seda probleemi ette tulla.