Mida sa teed, kui sul on a) igav ning b) kusagil vedelemas natukene vana optikat (nt hea vana vene-aegne Helios 55 mm filmikaamera Zenit eest)? Aga makropilte, otse loomulikult!

Võttes appi 50-200 mm zuumobjektiivi ning natukene kleeplinti, saab kokku Frankensteinida üsnagi asise makroobjektiivi. Tegelikult läheneb see juba pigem mikroobjektiivile, kuna suurendus on mitmekümnekordne. Samas, teravussügavus on avaarvust olenevalt murdosa millimeetrist kuni u 2-3 millimeetrit. Seda saab ilmselt täiendavalt Heliose avarõnga reguleerimisega veelgi muuta/reguleerida. Minu seekordne Frankensteini koletis nägi välja selline:

Makro-frankenstein ninasarvik-põrnikat piidlemas. Kõrvalt jälgib protseduuri Volli.

Makro-frankenstein ninasarvik-põrnikat piidlemas. Kõrvalt jälgib protseduuri Volli.

Sellise suhteliselt lihtsakoelise agregaadi töö tulemused võivad olla äärmiselt põnevad. Näiteks saab pildistada ninasarvik-põrnika habet või tulnukmaastikku hallitanud saiakuklil:) Tõenäoliselt on liikuvate objektide tabamine sel moel raske, kuid mikromaailmas on ka niisama väga põnevaid asju. Näiteks, spetsiaalselt selleks eksperimendiks lasin ma hallitama tüki saia…

Kogu selle toreduse juures on siiski ka paar momenti, mille osas ilmselt oleks hea ette hoiatada, kui hakkate ülalkirjeldatut järele tegema.

Esiteks – kuna teravussügavus on praktiliselt olematu, siis on statiivi kasutamine möödapääsmatu: käsitsi kaamerat nii paigal ei hoia, kui antud juhul tarvis on.

Teiseks – autofookuse võid suure tõenäosusega unustada.

Kolmandaks – sel viisil pilte tehes kaotab optika väga tugevasti oma valgustugevust ning teravussügavuse huvides kasutatavate suurte avaarvude (s.o. väikeste avade) tõttu on säriajad oodatust märgatavalt pikemad (hallitusepiltide juures kuni 8 sekundit), mistõttu jällegi – statiivita siin ilmselt hakkama ei saa. Ka kaugjuhitav päästik tuleb kasuks.

Aga, nagu üteldakse laste mänguasjade reklaamides – siin on tundideks mängimise rõõmu! Tehke järele ja näidake ette, kuidas teie Frankensteini mängimine välja tuli!