Juhtus nii, et sattusin 28. märtsil Tallinnas Joe McNally koolitusele. Kes veel ei tea, kes ta selline on, vaadaku kasvõi siia. Tegemist on tänase päeva ilmselt ühe mõjukaima fotograafiga, kes teeb kaastööd National Geographicule (viimati selle artikli juures, mille saamise kohta on ka Joe blogis mitu postitust), kampaaniaid suurfirmadele ja koolitab nii mis hirmus.

Joe kaubamärgiks on kujunenud väikeste välkude kasutamine. Väikeste välkude all pean ma siis silmas neid välke, mis kaamera külge saab panna, kui valgust väheseks on jäänud, inglise keeli speedlight. Võib arvata, et ta on David Hobby kõrval või tema ees üks suuremaid strobiste maailmas. See aga ei tähenda, et ta ainult nendega töötabki. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid, milledest ma väikese välguga alustajatest eriti soovitan “Hotshoe Diaries“.

Antud koolituse juhtiv mõte oli see, kuidas kasutada neid vahendeid mis sul on. Kui sul ei ole välku aga ruum on pime – kolmjalg alla, säriaeg pikaks ning värvi taskulambiga objekt üle. Kui sul on väikesed välgud – tõsta need võimalusel kaamera pealt maha vormi seda valgust nii kuidas saad. Kui sul on suured stuudiovälgud, siis seda parem. Fotograafid on probleemilahendajad ning ühte parimat probleemilahendajat nägime sel päeval Tallinnas.

Peab ütlema, et Joe on suurepärane koolitaja! Selle nelja tunni sisse, mis meil temaga oli, mahtus andmestik, mida Eestis ja selle ümbruses omandaks ilmselt mitu päeva. Eks ta veidi rabistamiseks kohati läks, kuid kõik said ka ise “kaamera valgeks”.

Okei, küllalt kiidulaulu. Asugem asja juurde.

Koolituse sisuks oli valgustamine “sündmuskohal”. Võimalikult hea tulemuse saavutamine olemasolevate vahenditega.

Meister ja õpilased

Meister ja õpilased: Joe laua kõeval Lastolite TriGrip reflektoriga

Antud juhul oli situatsiooniks Tallinn, Mustpeade maja gildisaal. Fantastiliselt lahe hoone, aga pime nagu kartulikelder. Kuidas siin nüüd hea pilt välja võluda? Nuvot, seda Joe meile demonstreeriski. Algatuseks, peale lühikest sissejuhatust asusime modellide Helena ja Triinu abil tööle. Umbes kümne minuti jooksul, väikese katsetamise tulemusena, oli tulemuseks see:

Lossineidis Helena

Lossineidis Helena (Nikon D7000, Tamron 17-50 mm f/2.8 @ ISO 400, 40 mm, f/5.6, 1/160 s)

(Nikon D7000, Tamron 17-50 mm f/2.8 @

See pilt on tehtud ainult väikeste välkudega: 1 SB-900 läbi kahe difuusori Helenast vasakul Nikon CLS süsteemis TTL režiimis ning kaks välku oranžide geelidega orisilmaga tausta valgustamas. Põhimõtteliselt oli pilt juba olemas ka ilma taustavälkudeta. Nii nägi selle foto tegemine välja kõrvalt:

Vaade Helenale kõrvalt

Vaade Helenale kõrvalt

Siin said kõik sama seadistust proovida, et n.ö. maitse suhu saada.

Edasi liikusime eesruumi, kus Joele oli meeldima hakanud suur diivan, või mistan’d oligi:

Vaade diivanistseenile kõrvalt. Diivani taga näha taustavalgustus, ees snuudiga näovalgus.

Vaade diivanistseenile kõrvalt. Diivani taga näha taustavalgustus, ees snuudiga näovalgus.

Kõigepealt panime modelli diivanile, nagu näha, ning siis läks ehitamiseks. Modelli pea kohale läks softboxis välk, kuid tundus, et näo alla jäi liiga tume vari. Seega läks põrandale tema ette snuudiga teine välk, viskamaks sutsukest valgust altpoolt, et varje avada. See tekitas aga koos softboxiga taustale koleda varju, mistõttu tõmbasime diivani orvast eemale ning panime selle taha valgustid, mille ülesanne oli taustale dramaatilist valgust heita. Siis aga tundus, et kleit jäi liiga tumedaks, misõttu sai ka sellele suunatud snuudiga väike välk seda õrnalt valgusega ripsama. Ehk siis kokku:

  • 1 välk softboxis
  • 1 snuudiga põrandal
  • 2 tausta valgustamas (lõpuks lülitasime siiski ühe neist välja)
  • 1 kleiti valgustamas

5 välku! Ja siis arvas Joe, et tegelikult oleks veel paari törtsu valgust diivani tekstiilile valgust heitma, aga meil said välgud otsa 🙂  Joe on tegelikult tuntud suure hulga välkude kasutamise poolest. Tema rekord on minu teada üle 50 ühe lennuki valgustamisel. Nali naljaks, tegelikult nägime siiski, kuidas ka ühe-kahe välguga suurepärane pilt ära tuua.

Joe seletamas oma mõttekäiku.

Joe seletamas oma mõttekäiku.

Natukene mängimist, ja tulemuseks sain enda kaamerasse sellise pildi:

Kuninganna portree

Kuninganna portree (Nikon D7000, Tamron 17-50 mm f/2.8 @ ISO 200, 20 mm, f/5, 1/160 s)

Ja seejärel – mustpeade maja esikusse, kus vaatasime, kuidas tekitada mulje hilisõhtust keset lauspäeva. Kahjuks ei olnud meil siis enam aega ise üle pildistada, aga et te situatsioonist veidi aimu saaksite, siis see nägi välja umbes nii:

Esiku seminar. Epikuriaanlik, mis?

Esiku seminar. Epikuriaanlik, mis?

Lisaks oli vasakul, teisel pool klaasruudustikuga vaheseina üksik oranžiks geelitatud välk, mis saatis loojangueelse päikese valguse taustaks olevale seinale, Triinut aga valgustas välk, mis tulistas läbi labipaistva, kuid ruuduks kaetud vihmavarju.

Grande finaleks liikusime tagasi gildisaali. Joe laskis paar Elinchrom power packi koos paljaste välgupeadega viia õue, teisele poole tänavat. Neid juhtisime raadiopäästikuga kaamera välgupesas. Mängides välkude tugevusega ning tuues modelli valgustama väikese softboxi koos väikese välguga, oli tulemuseks väga mõjus pilt lossis täiskuu ajal hullunud neidisest.

Kesköise näitsiku pildistamine keskpäeval.

Kesköise näitsiku pildistamine keskpäeval.

Sellega koolitus ka lõppes. Ausalt, kui Joe peaks veel siia kanti tulema, siis uskuge mind – see mees on oma hinda väärt ning tema koolitusele tasub minna, isegi kui sa välkudega ei tööta. Näha, kuidas nii kaua fotomaailma tipus püsinud fotograafi rattakesed keerlevad, on au ja privileeg ning uskumatu võimalus.

Minule jäävad sellest koolitusest mitmed kavalad uued nipid, tunnistus seina peal ning Joe autogrammiga raamat. Happy days!