Üks enimlevinumaid motiive kunstis on alasti naisekeha. See oli nõnda juba nii kauges minevikus, et meie esivanemad siinkandis oleksid põllumajandusega pidanud tegelema kahekilomeetrisel jääkihil ning Siberis tiksusid mammutid. Vaata või Vikipeediasse, otsisõnaga “Venus figurines”, et näha tõeliselt vanu aktiskulptuure. Aeg läks edasi ning näiteks Antiik-Kreekas leiti, et ka mehekeha kõlbab täitsa nii kujudena kui maalingutena kujutada, kuid rõhk oli siiski naistel. Kõik teavad kindlasti Milose Veenust kui üht ideaalse naisekeha etaloni ning oluliselt hilisemast ajast Michaelangelo Taavetit kui meesideaali (tõsi, mitte Kreekas). Aja arenedes, sinnamaani, kus esimesed fotod üles võeti, olid aasta jooksul peale selle tehnika leiutamist olemas esimesed pildid, kus alasti naisterahvad peal. Mehed – mitte nii väga.

Siin võiks pikalt arutada evolutsioonipsühholoogia üle, kuid ma arvan, et peamiseks põhjuseks, miks see nii on, on asjaolu, et naised on üldjuhul lihtsalt palju ilusamad silmale vaadata, kui mehed:) Aktifoto puhul on kindlasti mitu lähenemisviisi – pildid võivad olla nii erootilised, õrritades ning erutades vaatajat, võivad olla ka lausa pornograafilised, jätmata midagi fantaasia hooleks aga võivad olla ka tagasihoidlikud, ainult viidates alastusele.

Minu isiklik maitse viib pigem viimati kirjeldatud radadele, kus alastus ei ole eesmärk omaette, vaid seda saab kasutada sümbolina, või vormina. Sümbolina, näiteks, haavatavusest, süütusest või vastupidi, julgusest. Võttes inimeselt riietuse, toome me esile tema tegeliku sisu, või rõhutame seda. Vormina, sest inimese keha on uskumatu maastik, selle künkad, võlvid, nõod ja tasandid annavad fotograafile lõpmatuseni võimalusi mängida. Tihti piisab ainult ühest joonest, et ma tajuksime seda eksimatult naiselikuna:

Naiselik seljajoon

Naiselik seljajoon, valgusega maalitud [f/20, 30 s, ISO 100]

Samuti on võimalik esitada eksimatult maskuliinseid vorme. Võimalused on siin äärmiselt laiad. Võtame kasvõi näiteks Allan Teger’i Bodyscapes seeriad.

Juhtus nii, et märkasin teadet, kus kutsuti aktifoto koolitusele mida korraldas Jaanus Järva. Narratiivi loogikast lähtub, et ma ennast sinna ka registreerisin ning, ärevus hinges, jäin koolitust ootama.

Koolitus toimus Tartu Rahvaülikoolis ja fotostuudios. Peale teooria puudutamist eelloengus, läksime praktilise osa juurde, kus meid abistas surepärane modell Kristi. Kuigi tõstatus küsimus, et miks me pildistame alla 25 aasta vanust kena tütarlast, kellest on praktiliselt võimatu teha halba fotot, kui näiteks vana ja kortsulise meesterahva pildistamine oleks oluliselt suurem väljakutse, otsustati, et meiesugustele algajatele on Kristi vägagi sobiv. Ja oligi.

_DSC7583

Fotomaffia pildistamas

Kuid et oleks huvitavam, tõime vahepeal rekvisiitidena mängu ka samojeedikoerad Chase’i ja Volli, kes ennast igati hästi ülal pidasid. Aga nagu teada, loomad ja lapsed… Tagantjärgi ilmselt oleks olnud parem ja lihtsam, kui koeri oleks olnud kaadris korraga ainult üks, sest kaader kippus liiga laiaks, kuid kui tulemuseks on midagi sellist:

Chase Kristiga suhtlemas, Volli tunneb ennast lihtsalt hästi.

Chase Kristiga suhtlemas, Volli tunneb ennast lihtsalt hästi.

siis ei ole ju tegelikult vahet:) Sile, paljas nahk ning soe, karune kasukas – need lausa kuuluvad kokku!

4-tunnise sessiooni jooksul sai kokku tehtud üle 560 kaadri, millest alles jäi umbes kümmekond.

Pildid on tehtud püsivalgusega, millest kohati ka väga madalat katikukiirused ja kõrged ISO väärtused. Kuigi Nikkor 55-200 VR süsteem töötab väga hästi, on selge, et alla 1/30 s juures on raske käelt selget pilti saada. Kui tahta veel allapoole minna, tuleks appi võtta statiiv, või pildistada nagu laskesuusataja – hingamine seisma, 1–2-3-klõps.

Suur aitäh Jaanusele koolituse orgunni eest ning Kristile meie välja kannatamise ja hea töö eest modellina!