Vanadus läheneb kurjakuulutava kiirusega. Tabad ennast pidevalt ringi vaadates torisema, et “minu ajal siin küll nii palju lapsi/õllekõhtusid/jne ei olnud”. Ja siis tuleb meelde, et ise olid ka varakahekümnene ja eriti ei muretsenud, mis teised sust arvavad. Ja et väike kühmuke on endalgi kõhu peal (ning juukseid ka enam pole). Inimesi on ka ikka krdi palju. Algusaegade piknikuteki peal lebotamist praegu ilma julmalt küünarnukkideta teed tegemata läbi viia ei õnnestu. Või kui, siis on näha ainult ümberringi püsti seisjate tagumikud.

Aga eilne ansamblit komplekt, mida näha sai, oli väga lahe – Nikn Suns (Metsatöll lastele, Eestist), Black Umfolosi (tõsiselt lahedad tegelased Zimbabwest) ja Svjata Vatra (koos Tõnis Mäega, Eestist). Ehk annavad allpool toodud pildid veidi aimu sellest, millise kräuga tegemist oli:)