Suvel õnnestus mul katsuda, kui hästi vana ja uus koos töötavad. Vanaks siis 1963. aastast pärit objektiiv ja uueks minu Nikon D7000 kaamera.
Augustis sattusin juhuse tahtel Soome ning ööbimiseks õnnestus leida tuttava tuttavad, kelle elamine asus meeldivalt Helsingi keskklinna lähedal ja kes heal meelel nõus olid meid majutama (siinkohal suur aitäh Kaitile ja Jussile 🙂 ). Õhtul, jutuajamise käigus sattus minu silm veidi ekslema ja avastas ühtäkki, et talle vahib riiuli pealt vastu Mamiya suureformaadiline filmikaamera.
Et nagu möh? Ilmnes, et peremees oli väikest viisi fotohuviline nagu minagi ja kogus vanemaid kaameraid (mitte nagu mina), nimetatud Mamiya nende seas. Mamiya auväärses seltsis olid riiulit asustamas muuseas nii esimene digikaamera kui ka mitmeid teisi kurioosumeid. Siililegi selge, et mul oli õhtu kohe sisustatud 🙂
Lõpuks jõudsime rivis 1963. aasta väljalaske Nikon Model F-ni:
Allikas: http://www.rangefinderforum.com/forums/archive/index.php/t-42442-p-5.html
See on kaamera ajast, kui Leica ja Nikon olid põhitegijad 35 mm peegelkaamerate maailmas. F2 ja tema lähisugulased on legendaarsed kaamerad, vanade fotožurnalistide tööhobused. Robustsed, vastupidavad ning töökindlad, käisid need kaamerad läbi kõik võimalikud urkad ja sõjad ning üldjuhul väljusid sealt võitjana. Antud mudelgi tundus käes hoides sama tugeva ja hästi kokku pandud tükina, kui hästi puhastatud ja määritud AK-4. Kaameral oli ees Vivitar 135 mm f/2.8 objektiiv samast aastast. Meeldivalt pika fookuskaugusega ja suure avaga.
Näppisin uunikumi pikalt, piilusin okulaari ja kuulasin peegli klõpsu päästiku vajutamisel. Sellel mudelil käis muuseas okulaari osa koos prismaga pealt ära, nii et sinna sai ülalt alla sisse vaadata ning kujutist fokuseerimisekraanilt jälgida nagu mõnede keskformaatkaamerate puhul.
Siis mul sähvatas. Sellel kaameral oli Nikoni F-bajonett. F-bajonett on Nikonitel objektiivide kaamera külge kinnitamiseks kasutusel siiamaani. Seega, kas see iidne Vivitar ei võiks töötada minu kaasaegse digitaalkaamera ees?
Mõeldud-tehtud. Töötas tõepoolest. Olgugi, et ei olnud sellel asjal ei autofookust ega apertuuri kontrollimise võimalust kaamerast. Kõik käis käsitsi rõngaid keerates – tunde ja kogemuse järgi. Käes, kaamera ees oli ta nii pika fookuskaugusega objektiivi kohta ootamatult kerge. Manuaalne fookusrõngas tegi otsast otsani peaaegu täispöörde kuid tegi seda suhteliselt jäigalt (vanusest, äkki) – kiireks sportvõtteks on sellega ilmselt raske reageerida ning liikumist ei jälgi sellega ka kuigi lihtsasti.
Lühimulje põhjal võiks arvata, et kindlasti oleks tegu väga laheda kunstobjektiiviga – portreedeks, aktideks, natüürmortideks. Kombineerituna tänapäevase kaameraga, on tal huvitav mõju lõppkujutisele – pildid on kaasaegse objektiiviga võrreldes veidi pehmema kontrastiga (kuid siiski üsna teravad) ja piltide “tunne” on natukene teine. Vaata kasvõi piltide galeriid allpool. Kahjuks ei olnud mul temaga mängimiseks väga kaua aega, muidu oleks pilte kindlasti rohkem ja ilmselt ka ilusamaid 🙂
-
- Esimene katse vana objektiiviga
-
- Toimib väga hästi ka portreeobjektiivina
-
- Natüürmort. Värviedastus on väga meeldiv.
-
- Natüürmort. Teravus on täiesti arvestatav
-
- Värviedastus ja teravus on tasemel
Kui tahad uurida neid pilte täissuuruses, nagu nad kaamerast tulid, klõpsa allolevatele linkidele:
